13. veebr. 2016

Fiona 10 kuune

Posted in Määratlemata kell 00:48 kirjutas ingatuut

Mis sellest, et tõhusa hilinemisega, aga lubage lähemalt tutvustada Fionat, kellega meil on juba tervelt 8  kuud ühist ajalugu. Fiona on hollandi väike veelinnukoer ehk teisisõnu kooikerhondje ja passinimeks on Chriskooi’s Fiona. Sündinud 12.04.2015.

Foto: Maarja HaljasmäeFionts ja Keili Sakus 28.12.15Kooikerhondje tõunimetusest ehk lühemalt kooikerist sai meil mõneks ajaks suupärasem kokkelhundjel ehk hundjeli 😀 Fiona enda nimi on läbinud arengud Fiontšik, Fiontš ja Fontš. Vahepeal, eriliselt keppjalgses ja peenekaelalises kõrendi-arengufaasis oli ta ka Filifjonka.

filifjonka

Fionani jõudmine oli täiesti ootamatu ja etteplaneerimata. Tõugu ma muidugi teadsin ka varem ja kuigi tegemist on Eestis haruldase tõuga, siiski oli mul neid tervelt 4 isendit agilitytrennides figureerinud. Ühtäkki tekkis mul pakiline vajadus uue midiklassi koera järgi ning soov uurida just kooikereid, seejärel toimus põhjalikum kaevetöö internetis ning ühtäkki meenus, et ma olen hiljuti fb-s näinud ja laikinud tuttavat pesakonda, mis kasvab lausa Tallinnas. Kuna kutsikate ema on väga kõrgelt hinnatud näitusekoer, siis olin surmkindel, et mõlemad emased kutsikad on ammu ära lubatud. Siiski võtsin telefoni ja helistasin ning oma üllatuseks sain teada, et jah, mõlemal kutsikal on küll soovija olemas, aga kui mina kutsikat tahan, siis ma võin ta saada. Sealtmaalt läks asi juba väga tõsiseks…

Esimest korda käisin vaatamas vist 4-nädalaseid kutsikaid, aga kuna selles vanuses ei ole eriti midagi vaadata, siis tutvusin pigem täiskasvanud koertega, keda siiani teadsin vaid trenniolukorras, nende oma kodus. Ilmnes, et trennis pigem reserveeritud ja tujukad loomad osutusid kodutingimustes äärmiselt võluvateks ja mänguhimulisteks. Uuesti läksin kutsikaid vaatama paar nädalat hiljem ning enne lõpliku otsuse tegemist käisin veel mitmeid kordi. Olen sügavalt tänulik kasvatajale, kes mind takka ei kiirustanud, vaid kannatlikult ootas, kuni ma otsustan, kas ma üldse kutsika võtan. Ei tahtnud ma ju mitte lihtsalt kooikerit, vaid ikka ka agilityks sobilikku looma.

Üks emastest kutsikatest oli väiksem ja kergem kui kõik teised ning väga aktiivne. Samas kutsikate ema ja isa olid puhtalt näituseloomad. Oli see vast piin… Kodus kainelt asja üle järgi mõeldes jõudsin korduvalt järeldusele, et ma ei peaks niimoodi kutsikat võtma, vaid tuleks ikka agilitykoerte pesakonda otsida ja üldse tõuga rohkem tutvuda. Aga pesakonna juurest koju sõites, endal pea paksult pulki täis, oli selle ühe ägeda kutsika suhtes no nii õige sisetunne, kui üldse olla saab…

IMG_3628 (800x450).jpgIgatahes 12. juunil tõin kutsika koju ja ma pole seda otsust kordagi kahetsenud.  Fiona on ka nüüd, peaaegu täiskasvanuna, uskumatult nunnu (vähemalt meie pere arvab nii ning perekonna keeras ta ümber varba kohe esimesel päeval). Samas on ta väga liikuv ja kiire, nutikas, võluv ja teotahteline ning üldjuhul toovad tema tegemised, sh. ka lubamatud tegevused, naeratuse näole. Tänaseks päevaks on ta Keili, Topsi ja Minku poolt edukalt üles kasvatatud ning kuigi ta erutatuna Minku kombel lärmab, siis hingelt soovib Fiona olla pigem border kui sheltie, sest borderid on tema meelest no lihtsalt NII ägedad.

Juhtus nii, et Fiona on üks väga väike kooiker. Selleks, et saada üks korralik kooiker, tuleks võtta umbes 2 Fionat. Küllap see ühel hetkel ka selgub, kas ta on mini või midiklassis, õnneks hüppevõimega tal probleeme pole.

Foto Maarja HaljasmäeMinku ja Fionts Sakus 28.12.15

Paistab, et sotsialiseerimine, mis selle tõu puhul on hädavajalik, on meil kenasti läinud. Fiona käis sisehooajal esmakordselt  kaasas jaanuari Heimtali võistlusel ning ma olin valmis, et hobused ja lõhnad ning maneež on piisavalt häirivad tegurid, aga kui ülimalt edukalt võõraste koerte vahelt maneeži jõudsime, jõudis Fiona hetkega otsusele, et see on trennikoht, keeras kannalt minu poole ja asus soojendusharjutusi tegema:D

Fiona agilitytreeningutest on meil salvestused vaid jooksukontaktidest (video on aeglustusega):

Fiona RC

 

 

 

 

Advertisements

16. sept. 2015

Suvi 2015

Posted in Keili, Tuutu, Võistlused kell 20:04 kirjutas ingatuut

Suvi ja välihooaeg on selleks korraks jälle läbi. Kahju muidugi, aga ega rohkem poleks jaksanud ka, väike hingetõmbepaus saabus täitsa õigel ajal. Järgneb kiire ülevaade siiani kajastamata suvevõistlustest.

27. juunil Tahkuranna võistlus, kohtunik Peteris Akimovs. 3 agilityrada.

Esimesel rajal saime A-l tõrke, kuna 2 tõket enne A-d valisin liiga umbmäärase juhtimise, jäin kauaks kontrollima ja koerast liiga taha. Pärast selgus, et sellel ilma hoota A sooritusel sai Keili ka kontaktivea.

Teisest rajast ei ole videot, seal tuli minu hooletuse tõttu poomist möödajooks ja uueks katseks võtsin poomile eelneva tõkke uuesti.

Kolmas jooks läheb ajalukku sellega, et Keilil õnnestus Natalja Boltyga sajandiksekundi täpsusega võrdne aeg saada ning kuna küsimus oli esikohas, siis tekkis korraldajatel küsimus, et kuidas seda lahendada. Otsiti välja reeglid, kus seisis, et kohtunik võib korraldada ümberjooksu. Panin juba vaimu valmis, täitsa põnev oleks olnud end selles omapärases olukorras proovile panna, kuid kohtunik otsustas, et esikoht läheb lihtsalt jagamisele.

Sellega sai Keili oma kolmanda nullivõidu ja jäin veidi ärevalt ootele, kuidas see esikoha jagamine paberites kajastub ja kas EKL seda agilitytšempioni tiitli väärilise võiduna ka arvesse võtab. Poomikontaktid olid kõik väga ilusad!

IMG_3915

4.juulil Uulu võistlus, kohtunik Ken Fogelberg Taanist. 3 agilityrada.

Temperatuur oli julgelt +28 ja rohkemgi ning võistlusplatsil säras lauspäike. Sedakorda oli võistlemas ka Tuutu, kes tegi sel külmal suvel ootamatult saabunud põrgupalavuses uskumatult head tööd. Rajad olid sellised kangesti “jooksulised” ja kuna külmaverelise põhjamaalasena on minul kuumataluvusega äärmiselt kehvad lood, siis lisaks sellele, et keha oli pehme ja olulistesse punktidesse jõudmisega oli tegemist, oli pehmevõitu ka aju.  Isegi Tuutuga oli raske õiget tempot hoida, Keiliga läks aga juhtimine ikka hirmus  granny‘ks kätte. Keili tegi väga ilusad poomikontaktid (A omad ka), aga radadel oli mitmeid kohti, kus koeral polnud infot, kuhu edasi, kuna juhtmemm alles laekus puhkides tagantpoolt. Kolmas rada oleks Keilil võinud olla isegi puhas, kui poleks kukkunud üks õnnetu pulk.

Tuutu sai esimesel rajal puhta jooksuga Jokeri järel 2. kohta. Teisel rajal koperdasin ise jalus ja seetõttu kukkus segaduses koeral pulk, kuid Tuutu oli midikoertest ainus, kes selle raja tehtud sai (1. koht). Kolmandal rajal saime kiigevea (2. koht). Tuutu oli tõesti supertubli ja vägagi hoos!

IMG_3960

Võistluse videod on arvutist kusagile haihtunud, aga mul on selgelt meeles, et just sel võistlusel sai minu mõõt lõplikult täis ning järgmisel päeval asusin otsima asjatundlikku abi iseenda füüsilise vormi parandamiseks.

18. juulil Lohkva võistlus, kohtunik Jan Egil Eide Norrast. Hüpperada + 2 agilityrada. See oli võistlus, kuhu lausa pidi minema, kuna sel kohtunikul on väga põnevad ja iseloomulikud rajad. Mul oli vaid kahju, et kohtunikul oli kasutada 20×40 m plats, suuremal platsil oleks vast veelgi põnevam olnud.

Keili hüpperada (disk.) ja esimene agilityrada (pulk ja tõrge, aga ma olen väga rahul poomilt pööramisega):

Keili teine agilityrada õnnestus (ja väga rahul poomiga) ning 1. koht, stažöör-kohtunik Indrek Tirmaste:

IMG_4702

Tuutul polnud sel päeval aga üldse agilitytuju. Ilmad olid olnud jahedavõitu ja seega polnud mul meeles koerte jahutusjakke kaasa võtta. Tartus aga osutus ilm päris suviseks, päike praadis meid seal lagedal üsna kenasti ning Tuutul oleks küll hädasti lisajahutust vaja olnud.

Hüpperada oli puhas, kuid tujutu ja ajaveaga (5. koht), esimesel agilityrajal kiigeveaga 4. koht ning viimasel rajal tõmbasin ise koera ilusa jooksu järel enne lõppu valesse tunneliauku. Videol on agilityrajad:

8.augustil Jõulumäe võistlus, kohtunik Minna Räsänen Soomest. Hüpperada + 3 agilityrada.

See oli üks väga õnnestunud võistlus:)

Videos on hüpperada ja esimene agilityrada ning mõlemad me võitsime!:) Vaid 3 nädalat treeninguid ja juba oligi palju parem joosta! Väga äge! Hüpperajal oli Keili järgmisest koerast kiirem 0.18 sek, agilityrajal 0.36 sek.

IMG_5075 IMG_5077

Teine agililityrada läks minu kiirustamise nahka, muutusin veidi liiga ärevaks ja tuli üks tõrge. Kolmas jooks, kus stažeeris Stefi Praakli, oleks ka olnud täiesti tehtav, aga olin liiga kindel oma koera imelisele slaalomileidmisoskusele. Ja treeningutes ma muudkui kordan õpilastele: “Ära võta midagi enesestmõistetavalt!” , “Tee tööd!”… nojah noh…

22.augustil Saaremaal Eesti Meistrivõistlused, kohtunik Bonnik Berthelsen Taanist.

Tükk aega mediteerisin, et kas panen kirja vaid Keili või ikka Tuutu ka. Otsustavaks sai asjaolu, et ega ma ju ei tea, kui kaua Tuutu üldse võistleb, seega tuleb ikka kõigiga minna. Kohale jõudsime juba reede päeval.

Võistuspäeval kogus kuum suveilm tuure. Kohtuniku käekiri oli üldjoontes teada, seega oli oodata parajat rallit koos juhtimisväänlemisega:) Loomulikult oli EMV-l väljas palju võistlejaid, keda nüüdseks on A3-s juba muljetavaldav arv. Osalejaid oli miniklassis 29, midis 17, maksis 30. Väga vinge ja üha ägedamaks läheb!

Hüpperada paistis üsna lihtne, murelikuks tegi vaid Tuutu puhul okser teise takistusena, et kas tal selleks ajaks juba piisav hoog sees on. Veidi ebameeldivaks üllatuseks oli platsi tagumine ots, mis oli tugevalt ebatasane ja mõned kividki paistmas.

Hüpperaja järel oli Tuutu 7. kohal, mis oli igati ootuspärane. On ju palju vingeid loomi jooksmas. Agilityrajale läksin seega üsna pingevabalt, lihtsalt oma korralikku jooksu tegema. Mingil põhjusel läks mul hetkeks meelest, kuidas Tuutut enne ja pärast okserit juhtida ning tegin täpselt seda pimepööret, mida ma temaga kindlasti tegema ei pidanud. Liiga hilja ja kehvasti tegin ka ja nii see okseri tagumine pulk tükkis tiivaga kukkuski. Kahju muidugi, eriti kui hiljem selgus, et puhta jooksu korral oleks sellel võistlusel Tuutust saanud võitja.

Hüpperajal kaotas Keili esikohale 0,06 sekundiga, seega olid agilityrajale minnes ootused mõistagi kõrged. Mulle tundus, et ma pole üldse närvis, aga nii see muidugi ei olnud. Hakkasin kohe liigselt tormama ja ei juhtinud korralikult, kolmanda tõke pulk tuli maha ja sellega oli ka kõik kaotatud. Edasi ajasin ärevusest poomil käsud sassi ja rääkisin Keilile totaalset jama, tänu millele ta muidugi ka poomi üle hüppas. Lisaks kukkus veel 2 pulka. Kogu selle plähmerdamise peale oli pisikeseks hingepalsamiks väljajoostud aeg, mis agilityrajal esikohale tulnud koerast oli 1.03 sek kiirem.

Tagantjärgi tarkusena võib arvata, et kuigi Keili oli supervormis ning  minul polnud ka enam häda midagi,  siis võistluspaarina puudub meil veel kogemus sellises tempos mööda rada ringi tuisata ja sealjuures korralikuna püsida, nii et ega midagi… treenime edasi 🙂

Edasine tavavõistlus läks puhta metsa. Eks Keili kiirus ja minu ärevus püsis, pettumus andis ka tunda. Lisaks läksid rajad, mis meistrikatel olid pigem lihtsamapoolsed, oluliselt raskemaks. Üllatav oli aga, et maksimumi tõusid ka tõkkepulgad. Ometi oli ilm läinud veelgi palavamaks ja kui see polnud argument, siis ebatasane võistlusplats oli ikka püsivalt ebatasane. Lisaks olid tõkkepulgad liiga peenikesed ning lendasid hoidjatest väga kergelt välja. Sellistel puhkudel on muidugi kõigil võrdsed tingimused ja tublimad saavad kõigega hakkama, aga fakt on, et kergem/peenem pulk kukub lihtsamini, selleks piisab ka koera karvadest.

29.-30. august Luige võistlus ja RV, kohtunik Anne Savioja Soomest.

Vahelduse mõttes oli väga tore sõita võistlusele vaid paarikümne kilomeetri kaugusele kodust.

Laupäevasest esimesest rajast ei mäleta midagi, videot ka pole. Teine rada on videos ja viga tuli poomilt pööramise eest, aeg oli muidu teine.

Pühapäevasel RV hüpperajal kukkus 1 pulk ja mina põhjustasin oma ärevuses ühe tõrke. RV agilityrajal, mis on ka videos, oli väga äge jooks. Kahju, et Keili A üle hüppas, aga selle põhjustasin küll mina oma liigses kiirustamises, aeg oli Keilil jälle kiireim.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

24. juuni 2015

Silvia RC kursus

Posted in Jooksukontaktid, Keili kell 15:35 kirjutas ingatuut

Sissejuhatuseks peaks ära märkima fakti, et 2015.a. 1. jaanuaril olime me Keiliga koos Jaanika ja Luckyga juba keskpäeva paiku TAKO hallis poomi treenimas. See lõputu poomitreening…:D

Sel ajal treenisin üsna palju pöördeid poomilt ja hakkasin saavutama seda, et Keili hakkas poomi otsas silmatorkavalt aeglustama ning see ei olnud enam üldse tore.

Silvia Trkmani jooksukontaktide (RC) online-kursus algas 6. jaanuaril, kuid meie liitusime alles jaanuari lõpus. Kuna seal oli seekord terve posu eestlasi osalemas, siis sain enne registreerumist uurida kursuse ülesehituse kohta. Olin siiani arvanud, et seal alustavad kõik koos nullist, st. maas jooksmisest, mistõttu oleks meie jaoks kasutegur väga väike. Tegelikult saab igaüks täiesti individuaalse lähenemise ja alustada täpselt sealt, kuhu ta parasjagu jõudnud on ning endale sobivas tempos edeneda. Kogu kursuse jooksul hämmastas mind Silvia töövõime – kursusele oli liitunud ca 200 osalejat (neist osad olid küll mingil hetkel passiivseks jäänud), kes oma videoid postitasid (postituste sagedus varieerus 1-2 korda päevas kuni kord 1-2 nädala tagant). Mina postitasin oma videoid algul 3-4 ja hiljem ca 2 korda nädalas ning märkasin tagasisidest alati, et Silvia oli minu videot süvenenult vaadanud ning minu küsimustest tulenevalt tuli tal tihti ka päris pikalt vastata. Ja nii kõigi osalejatega. Hämmastav!

Algul mõtlesin, et osalen seal kursusel pigem silmaringi laiendamise mõttes. Loomade treenimise juures on kõige väärtuslikum kogemustepagas, mis on saadud pikajalise ja ohtra praktilise tegevuse ning arengu vältel. Seega jooksukontaktide osas on vaieldamatult kõige väärtuslikum Silvia kogemustepagas – seda nii oma koertega kui ka lugematu arvu õpilastega. Nii ma siis algallika juurde lisateadmisi ammutama suundusingi.

Kuidagi aga juhtus nii, et kohe, kui olin liitunud, läksid Keili poomisooritused väga ebakindlaks, seega oli meil järgnevateks kuudeks kõvasti materjali, millega tööd teha.

Selgus, et Keilile ei sobinud absoluutselt see, mida ma vahepeal mitu kuud olin üritanud õpetada – järgmise tõkke tagantpoolt hüppamise või pöörde vms. käsu andmine juba pooles poomis. Kuna Keili on suurepärane “kuulaja”, siis olime kursuse alguseks jõudnud punkti, kus koer kohe poomi keskosale jõudes aeglustas, kuna selles punktis hakkasin ma tavaliselt järgmist käsklust vatrama. Järgnevatel kuudel tegime Silvia näpunäidete kohaselt erinevaid harjutusi, et taastada koeral poomisoorituskindlust ja -kiirust. See oli päris ärev aeg, kus kogu aeg oli tunne, nagu kõnniks õhkõrnal jääl, kuna polnud teada, mis Keilit järjekordselt võiks häirida.

Kursuse üks suur kasutegur oli see, et ma õppisin oma koera veelgi paremini tundma. Keili ei ole lihtne koer ja sageli on keeruline aru saada, kuidas tema mõte liigub. Kindlasti üritab ta alati anda endast parimat, kuid see omadus ei pruugi alati elu just lihtsamaks teha. See projekt, kus 3,5 kuu jooksul tuli teha nö. vigade parandust, mis alati on tohutult keerulisem kui mingi asja algusest õpetamine ning kus kõiki treeninguid tuli filmida ja pärast filmitut läbi töötada, oli oma põhjalikkuselt väga õpetlik. Ja kuigi mul oli  soovitusi jagamas jooksukontaktide guru, siis tuli kogu aeg kasutada ka oma mõistust, sest Silvia nägi videotest vaid mingi treeningu hetkeolukorda, oma koera tundsin aga mina kõige paremini. Seega tuli sageli usaldada oma kogemusi ja mingi õnnestumise saavutamiseks teha omalt poolt mingeid katsetusi ning neid siis Silviale esitada jne.. Vahepeal vaatasin läbi ka kõik oma vanad jooksukontaktivideod, et avastada, mida ma olin kehvasti teinud või mis hetkel oli asi hakanud kiiva kiskuma. Selgus, et valesti polnud väga midagi, aga oli hulk koera taipamist hõlbustavaid harjutusi, mida me polnud peaaegu üldse teinud. Nüüd sai siis neile suurt tähelepanu pööratud.

Kõige tähtsam asi, mida ma oma koera kohta õppisin, oli see, et tema jaoks ei lõppe õppeprotsess iial.  Keili õpib alati 🙂

Kõige huvitavam asi, mida ma jooksukontaktide kohta teada sain, oli see, et oluline pole mitte ainult see, mida koer teeb kontaktpinnal, vaid kõik, mida ta terve poomi ulatuses teeb.

Väga oluline asi, mida üleüldiselt kogesin ja mida ka jooksukontaktidest väljapool kasutada, on see, et tegelikult tasub võimalusel kõiki (või vähemalt keerukamaid) treeninguid filmida ja pärast üle vaadata. Mina arvan ka, et ma teen enamik asju õigesti, aga videost paistab karm tõde – liiga palju, liiga pikalt, liiga keerukas, liiga tujutu, liiga ruttu raskemaks jne. Teoorias ma teadsin seda kõike, aga kursusel tuli tõesti kogu aeg filmida ja see sai mul meeldivalt kasulikuks harjumuseks.

Mul on tõesti väga hea meel, et ma sel kursusel osalesin. Selles kirjatükis väljatoodu on vaid kübeke olulisest talletatud infost. Praktiliselt nägi asi välja nii, et sõitsin umbes 3 korda nädalas Maardusse poomi treenima (kuna kodus on sisehooajal ruumi veidi vähevõitu), iga kord sai tehtud video, seejärel see kodus lõigatud, aeglustatud ja premeerimiste kohta vajalikud märked juurde lisatud ning koos lühemate, pikkade või ülipikkade kommentaaride ja küsimustega Silviale postitatud. Seejärel võis umbes poole päeva jooksul oodata vastust ning vahepeal vaadata ka teiste kursusel osalejate edenemist. Minu puhul nägi asi enamasti välja nii, et kuna mul on õhtul treeningud, siis oma videod ja postitused sain ma valmis kõvasti peale südaööd, aga kogu see une arvelt varastatud aeg läks tõesti asja ette.

 

16. juuni 2015

2015 talv ja kevad

Posted in Keili, Tuutu, Võistlused kell 00:16 kirjutas ingatuut

Enne kui asuda kirjutama uuest koerast meie peres, tuleks kroonika mõttes 2015 esimese poole otsad kokku tõmmata. Märksõnadeks on Keili A3-s, Silvia Trkmani jooksukontaktikursus ja D-vitamiini puudus. Kuna võistluste osa on huvitav ilmselt vaid mulle, siis võib seda vabalt ka nö. diagonaalis lugeda. Aasta algas soodsalt, sest kuna Keili oli nüüd (lõpuks) ka A3-s, siis ei pidanud ma enam pead murdma, kas panna kirja vaid Keili A2-s või saab ka Tuutu, kes ei armasta tundidepikkust ootamist, oma radu joosta. A3, siit me nüüd kahe koeraga tulime!:D

Aasta esimene võistlus toimus 7. veebruaril Tartus EMÜ maneežis, kohtunikuks Heidi Viitaniemi Soomest. Hüpperajal tõmbas Keili maha ühe pulga, muidu kiiruse poolest oli ta Ella järel teine. Esimesel agilityrajal lasin koera pidevalt käest mööda platsi laperdama, saime 2 viga. Teisel agilityrajal oli jooksukontaktide jaoks paras purakas, poomile järgneval tõkkel tuli koera taha suruda. Andsin jalgadele valu ja lootsin parimat ning ära ta tuli – puhas rada ja 1. koht. Ilus algus A3-le!

Tuutuga jooksime 2 puhast rada ning viimane jooks läks klassikalise “Tuut-Tuut-tunneli” nahka. Samal hetkel, kui ma kauguses terendava tunneli trajektooril Tuutut nimepidi kutsusin, teadsin, et see jooks on nüüd joostud:P Hüpperajal oli Tuutu 6.-ndal ja agilityrajal 4.-ndal kohal, egas spanjeliga sheltide, manchesteri terjerite ja püreneekate vastu ikka ei saa…

7. märtsil Maardus Veronika Herendy radadel ei õnnestunud kohe mitte midagi. Tuutuga saime 2 ja Keiliga 3 disklafi. Ainsaks kordaminekuks oli, et Keiliga õnnestus teha 2 korralikku poomiotsa, üks neist järgmisele tõkkele taha surumisega ja teine pöördega.

14.märtsil olime Heimtalis Monika Põllu radu jooksmas. Tuutu imestas harjumuspärasest veidi raskema kiige üle ja sai liiga lustliku kiigelt lahkumise eest viieka, viimane rada õnnestus joosta puhtalt ja suisa esikoht saada. Keiliga oli meil palju puterdamist, lisaks tundus, et ta sai esimesel rajal poomi all tumesinises (pimedas) tunnelis kuidagi haiget, välja tuli segaduses koer, kes tahtnud enam sugugi järgmist hüppetakistust hüpata. 10835298_1039893759358784_3695999417877179268_o

4.aprillil Maardus jooksis Anne Tammiksalu radu vaid Tuutu, sest olin järgmisel päeval ise kohtunik ja ei tahtnud sellele eelnevat päeva liiga pikaks ja väsitavaks venitada. Esimesel rajal sai Tuutu puhta jooksuga 3.-ndale kohale, kuid sellega asi ka piirdus, edasi saime 2 disklafi.

2. mail Jõulumäel Svetlana Kreslina radu jooksis Keili, sedakorda jäi Tuutu koju. Kuna enne seda võistlust oli Keili teinud murul vaid mõned hüpped, siis eeldasin, et koer on suht ärev ja poomikontaktid lähevad tõenäoliselt metsa. Nii ka oli. Küll aga õnnestus mul, kes ma niigi poolhaigena võistlema läksin, veel otsa külmetada ja järgmisel päeval olin veel haigem ja täiesti hääletu:(

9.mai Viljandi RV võistlusest ei ole üldse midagi rääkida:( Olin eelmise võistluse järel puruhaige, kaalusin osalemise tühistamist ja samas lootsin imele, mida aga ei sündinud. Kohtunik Magnus Andkvisti rajad paistsid aga internetis nii intrigeerivad, et oli suur soov neid joosta, seega tuli Viljandisse roomata. Haigus ja antibiootikumide kõrvalmõju olid aga teinud oma töö ning juba raja õppimine võttis jalad värisema. Põhimõtteliselt olin ma hädapärast kõlbulik Tuutu juhtimiseks (kirja saadud rajal kiiruseks 4.24 m/s), vaene Keili aga ei saanud üldse aru, kuhu ma teda saata üritan. Sel võistlusel oli kaks halenaljakat juhtumit lisaks ka.  Tuutu sisenes võistlusalasse, astus meetrikese edasi ja siis sooritas pika ja põhjaliku põietühjendamise:P Loomulikult pole loom selles süüdi, et teda enne pissile ei viidud. Ja Keiliga juhtus teisel rajal nii, et pooles rajas lõppes mul konkreetselt jaks, saatsin koera poomile ja ise enam sammugi edasi teha ei suutnud. Kolmandale rajale Keiliga enam ei läinud ka, mis ma ikka koera lollitan.

6.juunil Veskimetsa RV võistlusel Svetlana Zolotnikova radadele panin kirja vaid Keili, kuna ma polnud kindel, kas kahe koeraga jooksmiseks jaksu jätkub. Rajad olid üsna lihtsad ja osalejaid ka vähevõitu. Esimesel agilityrajal oli Keili kõige kiirem, kuid väga ärev ja tõmbas maha 3 pulka. Samuti oli näha, et koeral on neid kolmnurkseid tõkkeid raske tagantpoolt hüpata. Kindlasti polnud asi füüsilises pooles, vaid pigem üritas Keili aru saada, millega on tegu. Meie õnneks olid tagantpoolt takistused vaid esimesel rajal. Esimesel hüpperajal kaotas Keili kiiruses Hackerile, sedakorda pigem küll minu rumala juhtimisvea tõttu, kus koer pääses ülisuurt kaart tegema. RV hüpperajal kaotasin täiesti ootamatult koera, aga agilityrada õnnestus meil kenasti puhtalt koos kõigi kontaktpindadega. Esimene koht tõi ka caciagi. Kaotus Ellale, kellel kukkus pulk, 0,02 sek. Oleks ma vaid jaksanud raja lõpus oleva poomi kõrval koera ees joosta…

Foto Natalja Tabujeva 11336999_1070253689669118_2368717907870177350_o

D-vitamiinist. Eelolevas jutus oli mitu korda juttu jaksamisest ja mittejaksamisest. Selle aasta märtsis tundsin enneolematut väsimust, tahtsin kogu aeg magada, mitte midagi ei jaksanud, koeraga jooksmisest rääkimata. Tuju oli ka nullis ja väga heitlik, kuigi igasugune põhjus täiesti puudus. Loomulikult arvasin, et probleem on talvisest vähesest liikumisest  tingitud vormikaotuses ning sundisin end trenni ja metsajooksule, aga läks justkui veel hullemaks. Viimases hädas läksin siis terviseuuringutele ja selgus, et kõik muu on korras, aga on väga tugev D-vitamiini puudus, mis seda kõike põhjustabki. Lõpetasin kohe igasugused metsajooksud, hankisin tõhusad vitamiinikapslid ja üritasin pigem puhata. Muud sümptomid kadusid üsna kiiresti, kuid tundub, et lihasnõrkusega saan ma veel tükk aega võidelda ja see on väga harjumatu olukord. Kui pole jõudu, siis pole ka kiirust ega kiirendust. Mida pole, seda pole.  Olgu see jutt D-vitamiini vajalikkusest siis hoiatuseks teistele:) Fotod Jelena Saga 20150606_IMG_7144

20150606_IMG_7147 Silvia jooksukontaktikursusest tuleb juttu järgmises postituses… mis tuleb tõesti üsna peagi:)

19. märts 2015

Põgus tagasivaade

Posted in Mõtteid kell 10:59 kirjutas ingatuut

Processed with Moldiv

Vanainimene kukkus nostalgitsema. Ajendiks sai vist Viljandi võistlusel ühe kaasvõistleja küsimus Tuutu kohta, et “oi, kas see on ka sinu koer” 🙂
Mõtlesin, et panen oma tulemused kirja, aga protsessi käigus selgus, et selleks on täiesti tagumine aeg, sest üht-teist hakkab juba ununemagi. Oli huvitav kaevamine mööda vanu diplomeid ja võistlusraamatud ning kurb tõdemus, et nii mitmeidki olulisi ja kalleid pilte on kaotsi läinud. Töö on näha siin Inga tulemused oma koertega.

Tagasivaate käigus tuli meelde nii mõndagi. 2001 – 2004 olid väga põnevad ajad, enne agility juurde jõudmist olin väga huvitatud hoopis SK-st. Võitjaklassi polnud Eestis algul olemaski, keegi ei teadnud ka, kuidas neid võtteid täpselt õpetada. Meenus, kuidas sõitsime Annega koos Soome mingit täiesti tavalist võistlust filmima, et asjast aimu saada. Ja kuidas me seal väljaku ääres õhkasime, kuigi ega need koerad seal mingi silmatorkava energiaga ei töötanud küll, aga ikka oli parem kui siinpool lahte. Ehk siis agility ja SK olid mingil ajal üsna samas seisus ja vaat, kuhu ollakse jõudnud tänaseks!

Minul endal toimusid järgnevatel aastatel muudatused isiklikus elus, noorema lapse sünd, aktiivne kenneltegevus ja koolitusaladel jäi põhitegevuseks agility. Koeranduses olengi tänaseks jäänud vaid agility juurde. Viimased jahitreeningud teistele tegin  2008. aastal, peale seda jäi Krissu, mu parim ja uljas jahimees, liiga vanaks, et mind treeningutel assisteerida ja “noorte nolkide” kaotatud/toomata jäänud väärtuslikud linnud üles otsida ja kaldale tuua. Kummalise kokkusattumusena jälestavad mu mõlemad agilityspanjelid Sohvi ja Tuutu ujumist:D

31. dets. 2014

2014 – tõmbame otsad kokku

Posted in aastakokkuvõte, Mõtteid kell 00:41 kirjutas ingatuut

Minu kohe lõppevat aastat iseloomustavad peamiselt märksõnad “õppimine” ja “valikud”. Enamasti on nad tihedalt seotud.

Kõige tähtsam õppetund on olemasoleva väärtustamine ja väikestest asjadest rõõmu tundmine. Juunis sängitasin mulda Sohvi. Ma tahan uskuda, et ma võimaldasin tal lahkuda väärikalt. Enamiku tänapäeva agilityrahva jaoks on ta tundmatu koer, pole uhkeid võite ega saavutusi. Enamik agilitykoeri on samasugused ning ühiste võitluste/võitude tähtsust teavad need, kelle kõrval koer jooksnud on. Teavad ehk ka treenerid ja sõbrad. Mähkisin Sohvi ümber nii 2008 Helsingi MM-i koondisesärgi kui ka osalejanumbri ning sängitasin ta mulda kohas, kust avaneb agilityplatsile valgusküllane ja omapäraselt nõiduslik vaade. Ma tahan uskuda, et ta näeb meid. Nüüd ma tean päriselt, et iga jalutuskäik, treening ja võistlus on kink.

Sohvi VM crazy - koopia (640x424)

Maikuus sai minust agilitykohtunik. Rohkem kui aasta varem Saaremaale vastavasse teoorialoengusse sõites oli mul peas vaid mõte, et kuna eelmine säherdune koolitus toimus umbes 10 aastat tagasi, siis tõenäoliselt tuleb järgmine ka sama pika aja pärast (siin ma õnneks küll eksisin, uus ports kohtunikke hakkab küpsema juba järgmisel kuul), seega on mõistlik koolitusel osaleda. Peale tookordset Anne Tammiksalu loengut võtsin endale mõtlemispausi, kas minus on piisavalt külma närvi. Pidasin aru ja  leidsin, et nüüd juba on küll. Huvi ja tahtmist on ka. Edasi kulges kõik loogilist rada pidi.

Peale kohtunikueksami sooritamist on mul olnud õnn töötada täitsa paljudel võistlustel, nii ühe- kui kahepäevastel, kuid kõik need leidsid aset soojal aastaajal. Talvise külmetamise kogemus seisab veel ees, eks näis, kui palju see treenerina külmetamisest erineb. Suvel tundsin siirast rõõmu, et füüsiline vorm oli hea ja 8-tunnised püstijalu tööpäevad agilityväljakul ei olnud minu jaoks midagi uut. Silmad ja aju väsisid aga tohutult. Ilmselt hakkab ajul veidi lihtsam, kui vilumus suureneb ja kogu aeg pingsalt reeglitele mõtlema ei pea. Silmadel pole ilmselt kunagi hõlpu loota, see pagana A3 vibeleb nii pagana kiiresti:D

IMG_2847 (640x360)

Aga väga huvitav on! Lisaks kohtunikutöö, kus valikut ei ole ja absoluutselt kõiki sooritusi tuleb tähelepanelikult jälgida, annab minu meelest treenerile kätte palju kasulikku materjali.

Treenerina läksid aasta lõpukuud kuidagi eriti kiireks kätte. Uusi huvilisi tuli uksest ja aknast, osad agilitysse ja ümberkaudset rahvast ka nö. kodukuulekuse trennidesse. Tehtud sai koduseid nõustamisvisiite jne. Kõige selle kõrvalt muutus oma koerte süstemaatiline treenimine juba täitsa kunsttükiks omaette.

Keili ja jooksukontaktid. Novembrikuu treeningud said loomulikult videosse üles võetud. Täitsa palju tööd on juba tehtud, palju on veel ees. Põhiline, et nüüd tulevad tulemused trennis loogilises ja tõusvas joones. Videos pole loomulikult kõiki trenne ega ka trenne täies mahus. Küll aga paistab videotes kenasti kätte mu triibulise tuttmütsiga hindamatu abiline, kes lisaks õige asja klikkimisele on kõvasti kaasa aidanud nii minu kui ka Keili treeningmotivatsiooni tõusule. Peamiselt seetõttu, et ta kuulab kaasa mõeldes, kuid vastuvaidlemata ära minu arupidamised Targa Inimesega (st. iseendaga) ja noogutab õigetel kohtadel. Nii vähe on õnneks vaja! 😀

Kogu see töö kontaktpindade kallal viis detsembri algul vahe-eesmärgini ehk teisisõnu A3-e. Minu A3 koerad:

IMG_1922 (640x446)

Selles punktis oligi hädavajalik veidikeseks aeg maha võtta ja mõneks ajaks väljuda kõigist agilityga seotud rollidest  – treener, treenija, võistleja, kohtunik. Kõige olulisem puhkuse juures on, et ma ei pea kellaajaliselt mitte kusagile jõudma…

* * *

Muudes rollides kestab puhkus veel nädalakese, kuid Treenija on juba tasapisi tegutsema asunud:)  Lisaks loen Raul Rebase raamatut “Võimalik!” ja sobilikes kohtades tõmban paratamatult paralleele agilityga. Seega ka Treener magab, üks silm lahti…

Järgmise võistluseni, kus oma koertega osaleda, on 2 nädalat. Järgmise võistluseni kohtuniku rollis on 3 nädalat.

Ja nii ta kohe saabubki – uus ja põnev agilityaasta…

fireworks_thumb

30. okt. 2014

Meistertreenijad

Posted in Jooksukontaktid, Keili kell 00:33 kirjutas ingatuut

Make a desicion. Move on. Make a desicion, Move on. Ja nii lõputult.

Pühapäeval osalesime Keiliga Pärnus Open võistlusel. Loomulikult eesmärgiga TREENIDA poomi.

Esimesel rajal peaaegu otsejooks oli täitsa viisakas, aga siiski mitte ideaalne, seega kordasime ja siis oli Keili küll väga tubli. Pöörded poomilt, kus otse ees oli vaid sinine sein, ei tulnud kohe üldse välja. Keili tegevus oli veel enamvähem, aga mina ei osanud kuidagi olla. Sinine sein tuli ette:D

Koju sõites oli küll tunne, et me ei jõuagi selle poomiga iialgi valmis ja tammume lihtsalt paigal. Õhtul kodus võtsin ette Keili poomitreeningute septembri- ja oktoobrikuu videosalvestised, varusin aega ja hakkasin vaatama. Ja selgus, et paigalseisust pole juttugi, ikka kohe täitsa progress on.

Sügisel, kui jões vesi madal, saab küüni trenni nii, et kummikud jalga ja läbi jõe küüni poole teele.

??????????????????????

Augustikuu ja septembri algus, mis ka blogis puudu on, ei vääri trennide osas üldse äramärkimist, sest ülenädala kolmel võistlusel kohtunikuna töötamine ning radade ettevalmistamine pani omaenda treeningutele paraja põntsu. Trenne oli ilmselgelt VÄHE, mis kajastus kohe ka võistlustulemustes, isegi paar pulka pudenes.

??????????????????????

Peale Kirkkonummi võistlust (13.09), kus poomilt oli vaja ühel rajal koera keerata ja teisel suruda ning kumbki ei õnnestunud, võtsin sihiks harjutada ka segajaid, ehk siis Keili peab oma kontaktpinna sooritama minu tegevusest hoolimata.  Igaks juhuks tõin selgitavalt jälle mängu tuttava plaadi.

Plaat täitis oma ülesande, kuni Keili muutus püüdlikult aeglaseks. Seega oli aeg plaadist loobuda ja kiirust tagasi saada. Katseeksituse meetodil avastasin, et kõige parem on, kui Keili saab edasisest enamvähem loogiliselt paiknevast takistusest info juba kohe poomi keskmisel osal, siis ta teab, mida teha ja teeb seda hästi. Samal ajal jätkasime ka pööretega.

Kui trennis nö. “sein ette tuleb”, siis õnneks saab teha nii mõndagi:) Näiteks on alati väga virgutav-kainestav-õpetlik taassüveneda Bob Bailey dvd-sse “The Fundamentals of Animal Training”.  Oma trennivideoid tuleb analüüsida ja kui paistab midagi häirivat, siis tuleb muudatusi ette võtta. Ühe trenni järel avastasin, et kõik, mida ma klikkisin, kuulus kategooriasse “sellist tegevust me kindlasti ei kinnista”, mistõttu vallandasin klikkija (st. iseennast) ja värbasin pädevaid abilisi. Kõige parem, kui on võtta klikkija, kelle igapäevaelu motoks on “Being good isn´t enough anymore“. Siis võib poole varbaga sooritatud kontaktpinna eest saadavast klikist ja preemiast unistama jäädagi:D

Treenime edasi! 🙂

 

 

 

 

 

 

 

25. aug. 2014

Want more?…

Posted in Jooksukontaktid, Keili, Tuutu, Võistlused kell 21:04 kirjutas ingatuut

Ja jälle on eelmisest postitusest möödas mitu kuud. Need kuud on olnud väga põnevad, täis uusi väljakutseid, uusi treeningmeetodeid ning kindlasti palju muudki. Sel suvel tuli hüvasti jätta ka kalli sõbra Sohviga. Kahjuks pole siiani olnud mahti siin blogis Sohvile järelehüüde koostamiseks, aga ma usun, et peatselt saabuv sügis ongi sellisteks mõtisklusteks parim aeg…

Oo, aga suvi oli nii mõnus!:) Ma ei hakka siinkohal peatuma koerte füüsilise vormi täiustamisel, mis suveperiooditi alati kuidagi lihtsam ja endalegi mõnusam on. Kroonika mõttes mainin vaid, et siiani pole ma veel kunagi koertega Põhja-Kõrvemaa matkaradadel uidates ise järve ujuma sattunud, aga sel suvel sai ka see temp korduvalt ära tehtud, sest kuumus oli tappev ja vesi nii mõnusalt värskendav. Foto Maarja Haljasmäe

10487481_10152465923584330_5368586832377139327_n

Nagu eelmises postituses sai välja hõigatud, siis otsustasin mai keskpaigas, et 2on2off pole siiski minu närvikavale sobiv ning et proovin Keilil jooksukontakte edasi arendada. Olin valmis pikaks-pikaks võistluspausiks, aga kiiret polnud nagu ka kusagile, kuna Keilit oli jätkuvalt kohati ülimalt raske juhtida, pulgad kukkusid ja tagantpoolt hüpatav tõke koos pealejääva pulgaga oli enamaltjaolt ulme. Kokkuvõttes oli see muutnud mind koera juhtides ülimalt ebakindlaks.

Ja nagu tavaliselt on vaja sisemisest äratundmisele jõudmist ja tegutsema asumist ning seejärel hakkavad puzzletükid üksteise järel paika loksuma.

“If you always do what you have always done, you’ll always get what you have always gotten”(autorit ei mäleta)

Alustuseks võtsin töösse Keili füüsilise vormi parandamise, millest sai ja saab loomulikult ka Tuutu enamaltjaolt osa. Samal ajal alustasin nullist peale jooksukontaktidega ning sobivasti tekkis üsna kohe ka võimalus osaleda Zeljko Gora juhtimiskoolitusel Jõulumäel.

Jooksukontaktide osas otsustasin, et Keili peab väga kindlalt aru saama, et idee pole mitte hullupööra tormamises, mille käigus peaks koer teoreetiliselt ka  sammu sirutama ja kontaktpinda puutuma, vaid et seal poomi otsas on seda kontaktpinna osa ilmtingimata vaja tabada, isegi kui selleks on vaja teha lisa- või aeglasemaid samme. Seega alustasimegi  “kontaktpinna”  tabamise sheipimisest, kiirus polnud oluline ning rahulikuma ja püüdlikuma soorituse huvides hakkasin premeerima hoopis toiduga. Algus oli paljutõotav ning võimaldas hämmastavalt kiiret edenemist, mulle oli vaid ülivõõras see, kuidas koer kontaktpinna tabamiseks mõtles ja pidurdas, lisaks pakkus ta algul päris tihti ka 2on2off käitumist. Pidasin kindlalt meeles, et soorituskiirus tuleb siis, kui koeral on kindel arusaamine, mida tegema peab ning katsusin võõrastavalt aeglase soorituse puhul endale sisendada, et kui koer õiget kohta puutub, on kõik väga hästi  ning kiiremaid sooritusi eriliselt premeerida.

7.juunil oli koer esimest korda pärispoomil tagasi ning järgmisel päeval olime Tuutuga Veskimetsas võistlemas, võtsin Keili ka kaasa ja sain hüpperadade ajal raja kõrval ning peale võistlust ka võistlusplatsil poomi ja A-d proovida ning kõik oli imeilus, nagu polekski  Keilil varasemalt Smarti poom alati probleeme põhjustanud.

Edasi pidasin kinni plaanist tasapisi edeneda ning harjutada võimalikult erinevatel poomidel ja platsidel. Järgmine võimalus avaneski enne jaanipäeva Tartus trenne andes, peale pikka treeningpäeva õpilastega harjutasin Keiliga nii korralikke hüppeid kui ka kontaktpindu.

5.juulil olime Keiliga peale vaid 6-nädalast võistluspausi Tamas Traj radu jooksmas, poomi kontaktid olid imeilusad, A omad kenad, kõik muu laabus ka kenasti, koer oli ülitähelepanelik ning sealt see lõpuks tuligi  – meie esimene puhas agilityrada!!! 😀

“Want more? Expect more!” ~ Bob Bailey

Kontaktpinnad polnud ainsad, mille õpe muutus. Zeljko koolitus raputas kenasti mugavustsoonist välja ja näitas, et mu juhtimise kindlus oli lõputult A1-s vibeledes asendunud maksimaalse ebakindlusega ning kasutusel oli hirmus palju chicken-style võtteid:P Koolitaja soovitud pime- ja imepöörete jaoks ei pidanud ma end tegelikult eriti pingutamagi. Küll aga pudises sel koolitusel tavapäraselt pulki, seega sõitsin koju kindal plaaniga ka selles osas midagi tõsiselt ette võtta.

Vahetasin ka siin mõneks ajaks palliga premeerimise toidu ja klikkeri vastu, eesmärgiga muuta koer tähelepanelikumaks ning panna ta hüppel rohkem pingutama. Veidi pusserdamist ja juba saingi ma varem keerukaid kombinatsioone julgelt juhtida, ilma et oleksin pidanud pudenevate pulkade pärast muretsema. Veidi rohkem läks aega tagantpoolt hüpatava tõkkega, aga ka see muutus üha paremaks ning Keili üha osavamaks.

Seega Pärnu võistlusele läksin ma lõpuks ometi koeraga, kellest võis eeldada, et sooritab kontaktpinnad, jälgib hoolikalt juhtimist ja hoiab ka pulki üleval. Uskumatult mõnus tunne!

Foto Jelena Saga

10574390_527349737396957_870283037598118517_n

Järgmine võimalus võistelda avanes meil Keiliga alles 2.augustil Veskimetsas Pertti Siimesi radadel. Esimene hüpperada paari pudeneva pulgaga tõi mu taas kiirelt granny-style mugavustssonist välja – hiline valss ei ole Keilile sugugi sobiv juhtimisvõte. Järgmisel agilityrajal saime agilityrajalt 0-tulemuse ja oma esimeselt A2-s joostud agilityrajalt samuti. Poomikontaktid läksid iga jooksuga üha paremaks, A kontaktid vist küll järjest kehvemaks.

Ja siis nädala pärast saime Keiliga võistelda Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel, paraku kukkus pulki ja viimasel rajal polnud A-kontakti. Peale eelmisel päeval kohtunikuna töötamist olin ise vaimselt täitsa väsinud ka. Samas juhtida oli Keilit väga mõnus, hea kindel tunne. Poomikontaktid olid ilusad, ühel rajal tuli poomi suisa 2 korda sooritada, kahjuks videod puuduvad.

Keili tulemused meie kolmelt viimaselt võistluselt:

5.07.Pärnu, Tamas Traj: ag1 1.koht (0), ag1 2.koht (5), hy1 1.koht (0)

10.08 Jõulumäe, Svetlana Kreslina: Hy2 1.koht (5 kp.), ag2 2.koht (10.kp), ag2 2.koht (5 kp.)

Tööd on veel kõvasti, aga lõpuks ometi paistab, et liigume õiges suunas:)

IMG_1709-vi

Tuutu käib ka loomulikult trennis, jalutamas, metsamatkadel ning aegajalt võistlemas ka.

8.06 Veskimetsas Nalle Janssoni radadel õnnestus joosta 2 puhast rada ning saavutada 1. ja 4. koht.

3.08 oli Tuutu taas Veskimetsas, seekord siis Pertti Siimesi radadel ning tulemusteks 1 koht (0), 4. koht (10kp.) ja 4. koht (5 kp.).

10.08 Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel õnnestus saavutada 4.koht (10 kp.)

Ja järgmise võistluseni on taas vaid loetud päevad…

 

 

27. mai 2014

Time Out

Posted in Jooksukontaktid, Keili, Tuutu, Võistlused kell 10:12 kirjutas ingatuut

Viimasest postitusest on möödunud ajavahemikku on mahtunud ohtralt võistlusi ja loomulikult ka agilitykohtuniku eksam.

Tuutuga jooksime kevade esimesel välivõistlusel Pärnus välja esikoha. Kaks ühejäänud rada läksid klassikalise Tuut-Tuut-Tunneli nahka.

Ka Keili on mitmelgi korral pääsenud poodiumile, kuid endiselt saadab meid agilityradadel ebaõnn ja kui kõik muu laabub kenasti, siis kukub kasvõi üksainus pulk ning puhas rada jääb jälle saamata. Kõik see on muutnud mind Keilit juhtides hirmus ettevaatlikuks ja ebakindlaks.

18.04 eksamil kasutasin esmakordselt võistlusolukorras 2on2off-i. Kutsikas Keili õppis seda kiige jaoks ning hilissügisel otsustasin, et kui ühel hetkel oleme jõudnud punkti, kus kõik muu laabub ja  jooksukontaktid endiselt mitte, siis on mul tagataskust võtta varuvariant. Seega talvel harjutasime nii üht kui teist ja  6.04 võistlus oli just see, kus mu kannatusekarikas lõplikult täis sai, sest kõik muu toimis, aga kontaktid hüppas Keili uhkelt üle.

18.04-st peale on Keili võistlustel teinud 11 agilityrada. Neist enamikul on 2on2off poomil toiminud ja võistlusolukorras A-l pigem mitte. Aga ma ei ole üldse rahul. Mulle ei meeldi, et Keili peab nüüd pidurdama, kui on rohkem kui 2 aastat õppinud hoopis muud. Mulle ei meeldi looma segadusse ajada. Ja ma tunnen ennastki rajal neid pidurdusi tehes väga ebamugavalt. Ma olen loomult laisk ja mugav ning kui ma näiteks avastan, et slaalomi juures pean ma koera kuidagiviisi liigselt sisenemisel või lõpuni seespüsimisel aitama, siis ma võtan kätte ja õpetan talle selle nii selgeks, et ma ei pea seal enam suurt midagi tegema. Nii saan rajal edasi mugavasti laiselda. No ja nüüd siis selline ebamugav poom ja A…

Ma tegelikult tean, miks Keilil jooksukontaktid sellisel kujul, nagu me neid tegime, ei õnnestunud. Või õigemini – mida koer õppis ja aru sai,  et millist käitumist temalt oodatakse. Mingil hetkel otsustas Keili, et soovitud käitumine on poomi välgukiirusel läbimine, tehes üüratupikki samme. See oli liiga viimse piirini timmitud käitumine ja tormamine, mis võistlusolukorras väga kergesti laiali lagunes. Seda illustreerib kenasti veebruarikuine treeningsalvestus:

https://www.youtube.com/watch?v=Db7rEKwfyIQ

Ühesõnaga, me alustasime uuesti oma jooksukontaktiprojektiga,  küll veidi teisiti ja uue nurga alt lähenedes. Eesmärgiga tulevikus mõnusasti ühtlases tempos rajal laiselda ja samal ajal iseseisvaid kauneid kontaktisooritusi tegevat koera juhtida:) Treenime-näeme…

 

6. apr. 2014

30.03 Paukjärvel ja 5.-6.04 TAKO võistlusel

Posted in Keili, Vaba aeg, Võistlused kell 21:16 kirjutas ingatuut

Kui tavainimesel jäävad kurk, nina ja kõrvad või misiganes neid ühendav süsteem põhjalikult ja piinarikkalt haigeks, siis normaalne tavainimene ravib end, hoidub hoolega lisaks külmetamast ja ilma karjuva vajaduseta nina õue ei pista. Agilityinimene muutub aga jube närviliseks, sest trenni ei saa ning koerad, kes talvel paraku on kaotanud sportliku vormi, jäävad ka liigutamata. Liigutamata on ka agilityinimene, v.a. köhimisel kõvasti vatti saavad kõhulihased. Lõpptulemusena kutsub närviline liikumisvaeguses agilityinimene esimesel piisava arvu vabade tundidega päeval mõned mõttekaaslased endaga koos metsa, sealjuures tulemuslikult viimaseidki  terve mõistuse riismeid eirates:D

Niisiis sattusime me Jana ja Maarjaga 30. märtsil Paukjärve matkarajale. Kõik imekaunid pildid pärinevad Maarja roosast fotokast:

10176198_10152283276334330_1970143917_n10170901_10152283282499330_644402461_n 10168007_10152283280249330_2032467086_n 1972327_10152283280139330_1363638261_n 1660288_10152283276694330_1497924236_n 1511038_10152283277299330_1608385377_n

 

5.aprillil sooritasin TAKO võistlusel A3 hüpperajal Svetlana Kreslina valvsa silma all oma viimast vajalikku kohtuniku-stažeerimist. Enne seda silkas A0 radadel teise põlvkonna agilityspanjel Lucky. Hirmus vahva on omaenda kasvandikule kaasa elada, tema arengu jälgimiselt ja kujundamisest rääkimata:) Muuhulgas avastan ühtlugu Tuutul ja Luckyl sarnaseid agilitykäitumisi, nn. “geneetilisi agilityhälbeid” 😀 Foto Luckyst võistlushoos on teinud Livia Kask.

Lucky

Üritasin vahepeal mõelda, et miks Tuutu sel talvel üldse võistelnud pole. Ok, üks võistlus läks perekondlike tervislikke põhjuste nahka. Selgus tõsiasi, et kuna pidevalt tuleb teha valikuid ja seada prioriteete, siis ongi viimased A3 võistlused läinud sellesama stažeerimise tähe all.

Stažeerimiste käigus olen saanud üha rohkem aimu, kui huvitav ja samas kui keeruline on tegelikult agilitykohtuniku töö. See on selline töö, kus aastate jooksul kogutud kogemused on üliolulised. Pikal võistluspäeval on see lisaks vaimsele ka füüsiliselt raske töö. Asjasse süvenemine on minu lugupidamist agilitykohtunike vastu TOHUTULT kasvatanud.

6. aprillil osalesin Keiliga võistlusel. Loomulikult endiselt A1 võistlusklassis, kus mujal:)

Hüpperada läks plähmerdamise tähe all, kukkus mitu pulka. Esimeseks agilityrajaks võtsime Keiliga end kokku ja rada oligi imeilus, v.a. ülehüpatud A- ja poomikontaktid. Kuna poom oli eelviimane takistus, siis jäi Keili endale üllatuseks kasvatuslikel eesmärkidel ilma preemiapallita. Teisel agilityrajal oli poom kohe teine takistus ja otsustasin ülehüppamise korral seda korrata. Ise lootsin, et ehk ta tegi eelmisest jooksust mingid järeldused. Looda sa… esimesel katsel hüppaski poomikontaktist üle. Teine katse oli küll veidi parem, kuid korralikust sooritusest siiski väga kaugel, seega tulime rajalt hoopis ära. Koer oli ikka väga hämmingus – ei rada, ei palli…

Samas oli Keili nii hüpperajal kui ka agilityrajal kõige kiirem, no ma ei raatsi teda seal kontaktpindadel pidurdama hakata. Seega lihasuretuslik jooksukontaktisaaga jätkub:D

Võistlusvideod lisanduvad hiljem.

 

 

 

Järgmine lk