31. mai 2010
29.05 Eesti Meistrivõistlused Agilitys ja Koeruse kevadvõistlus
Foto Livia Kask
Jeerum, kui emotsioonirohke võib üks tore koeraharrastus olla 😉 Minu emotsioonid pendeldasid küll nädalavahetusel seinast seina. Aga kõigest järjekorras.
Eesti Meistrivõistlused.
Hüpperada. Rada oli mõnus, piisavalt nipikas ja samas jooksmist võimaldav. Kahel korral tuli koera saata kõverasse tunnelisse hoopis teise auku, kui see, mis koerale kätte paistis. Jäin endale kindlaks joosta stiilis “käsi kullas või p… mullas” ja ei hakanud mingeid totraid tunneli ees valsitamisi tegema. Täiesti ootamatult tõmbas Tuutu esimese tõkke pulga maha. Ülejäänud rada sujus ilusti, kuigi koer ei näidanud oma parimat kiirust. Selle jooksu tulemusena olime 4. kohal, esimesed kolm koera jooksid 0-raja. Tuutu aeg oli kiireim hoolimata sellest, et see oli tema kohta üsna uimane jooks. Foto: Livia Kask
Agilityrada. Kohe poomi teises otsas oli kenasti tunneli auk ootamas, kuid koer tuli keerata tõkkele 90 kraadi vasakule. Veits pabistasin, kuna just eelmisel päeval olime Tuutuga harjutanud ummisjalu tunnel-poom-tunnel kombinatsiooni 😉 Slaalomisse saatmisel pidin hoolega meeles pidama, et mitte sattuda slaalomi lähedale taidlema. Ülejäänud rada oli loogiline jooksmine. Saime 0-raja. Tuutu oli endiselt veidi aeglasevõitu, ka poomil (?!), kontaktpind oli imeilus, 90 kraadi pööre ka, slaalomisse saatmisel taipasin viimasel hetkel ( ja see oli tõepoolest viimane hetk!) tarbetult pika käe kokku korjata.
Kokkuvõttes saime Eesti Meistrivõistlustel 2. koha, mis pole 9. kuud tagasi võistlemist alustanud koera kohta sugugi halb tulemus 😉 Ja nagu Alice tabavalt märkis, olen ma meistrikatel väga stabiilne koerajuht, ükskõik mis koeraga ma ka ei jookse – vihje mullusele 2. kohale Sohviga (kah muide kiireimad ajad, kuid üks pulk maas, tookord küll minu kehva juhtimise tõttu)…
Ma olen väga rahul oma valitud juhtimisvõtetega, võistluseks häälestumisega, keskendumisega. Paremini oleks saanud häälestada koera, olin liiga kindel, et ta on niisamagi ülimotiveeritud ja õnnelik, et platsile toodi. Märkasin ka seda, kuivõrd teda häiris stardis seljataga seisnud ja sebinud inimrühm, sellest siis ka hüpperajal valearvestus esimesel tõkkel ja kukkunud pulk ning agilityrajal hakkas koer mulle tasakesi järgi nihkuma, nii et pidin ta stardipositsioonile tagasi viima. Mina olin aga juba üsna kindel, et ta tunneb end igal võistlusel hästi. Tuli välja, et on vara hõisata… Tuleb harjutada häirijatega starti (tänud, Kristina, idee eest;) ), hankida võimalikult palju erinevaid võistluskogemusi ja enne igat starti koer ikka korralikult üles keerata.
Koeruse kevadvõistlus.
Oli kaks jooksu ja saime 2 disklafi 😉 Ehk siis igas jooksus ainult ühe… Tegelikult aga esimene rada, mis oli hüpperada, oli enne ja pärast disklafi muinasjutuline. Nüüd olin koera korralikult üles kruttinud ja kuigi just meie stardi ajaks hakkas taevast vett kallama mis kole, ei seganud see ei mind ega koera. Rada võimaldas mõnusasti jooksmist, kahjuks sattusin ühel keeramisel veidi valesse kohta, pidin tõkke otsa koperdamise vältimiseks veidi vibelema ja järgneval tõkkel, mis eeldas koera korralikku lõksust eemale juhtimist, ei olnud ma seega piisavalt keskendunud, jäin juhtimisega hiljaks ja nii Tuutu stiilipuhtalt lõksuks olnud tunnelisse lendaski. Disklafist hoolimata oli see meie siiani ilusaim jooks A3-s.
Teine rada oli agilityrada ja Tuutu jaoks sellel päeval juba neljas kord startida. Olgem ausad, nüüd näitas ta juba kergeid tüdimuse märke, kuid siiski jooksis kohusetundlikult. Täiesti viisakas jooks oli, ainult üks kaar oli ülemäära suur, disklafi tekitasin mina eelviimasel tõkkel, kus ilmselgelt liiga kiiresti joostes koera ise edasi valele tõkkele lükkasin. Videos on need jooksud näha vastupidises järjekorras.
Radadest ja kohtunikust
Kohtunik Lars Bang oli väga positiivne ja väga sõbralik ning aitas sellega kindlasti suuresti kaasa võistluste meeldivale õhkkonnale. Rajad olid (nagu tema radu treenides eeldada võiski) loogilised, koerale kiiret ja nauditavat liikumist võimaldavad ning samas sellised, et koerajuht pidi terve raja vältel olema väga valvas ja oskuslikult juhtima. Ma naudin selliseid radu!! Ilmselt pole ma ainus. Ma olen alati imetlenud kohtunikke, kes suudavad vastavalt võistlusklassi raskusastmele koostada raja, mis võimaldab koerale kiiret (ja ka turvalist) jooksu ning samas on põnevalt nipikas. Mulle on viimase aasta jooksul sügavaima mulje jätnud Peter Holmberg’i, Seppo Savikko ja Marianne Fernströmi rajad. Ka Johanna Nyberg, kes oskas suht kitsastes sisehalli tingimustes koostada A3-s väga nõudlikud, kuid samas vaba liikumist võimaldavad agilityrajad. Sellised rajad ja kohtunikud annavad agilityle kui spordialale minu arvates palju juurde, võimaldades närvekõditavat kiirust, andes koerale suurepärase hoo ning samas tuleb nii koeral kui koerajuhil selle hoo pealt igasuguste põnevate kombinatsioonidega toime tulla ja lõkse vältida. See on tõeline osavuse proov 😉
MM-st
Paratamatult käis selle võistlusega kaasas 2010 MM-i punktide kogumine ning kuna oli tõeline Natalja ja Tika päev ning meil samas ette näidata 2 disklafi, kihutasid nad komeedina Tuutust mööda ning jätsid meid MM-i tabelis 4. kohale, st. varukoeraks. Mis polegi paha, kuna minu esimene mõte peale meistrikate starte ja taipamist, et rahvamass stardi lähedal Tuutut kõvasti häiris, oli, et mis MM-le ma nii kogenematu koeraga lähen…
Nüüd saame rahus võistlussuve ja treeninguid ning erinevaid seminare nautida, seal vahel piisavalt puhata, erinevaid kogemusi hankida ning vast ka Soomes mõnd suuremat (ja soovitavalt kärarikkamat) võistlust külastada. Mõte, et peaksin Tuutut hakkama oktoobri alguseks MM-ks ette valmistama, tekitas tegelikult parajat ärevust, sest tihedasse võistlus- ja seminarigraafikusse oleksin pidanud suruma veel piisavalt palju koduseid treeninguid ning silmas pidades Tuutu motivatsiooni hoidmist hakkas see tegevusrohke graafik meenutama noateral kõndimist. Nüüd saame treenida ja areneda omas tempos. Ja suve nautida.
28. mai 2010
Kõik kohad on ülbikuid täis…
Hiilin…
Uurin…
Mida te vahite, no MIDA te vahite, see on MINU põõsas!!!
26. mai 2010
Kui katus hakkab sõitma…
Meistrikad on kohe tulekul. Kuidagiviisi puges kohe peale eelmist (ja edukat võistlust) hinge teadmine, et järgmine võistlus ei ole mitte mingi naljategemine, vaid MEISTRIKAD. Kohutavalt tähtis ja vastutusrikas jne. võistlus, eksole. Lausa aasta tähtsaim. Mis tuleb loomulikult võita 😉
Täna sai mul sellest närveldamisest tõeliselt villand. Seega võtsin arutluse alla Meistrikate tähtsuse. Või õigemini selle, mis juhtub siis, kui ma: A. ei võidagi 😛 – B. saan vea – C. saan diskafi – D. saan lausa 2 disklafi.
Järeldus on järgmine. Meistrikate kehv tulemus ei mõjuta ei minu elu ega tervist, ka mitte minu pere oma. Ei võeta käest ei maja ega autot, isegi koera ja agilitytõkkeid mitte. Ka ei muuda see ei mind ega mu koera kuidagi kehvemaks või rumalamaks, jätkame ikka samalt tasemelt, kuhu oleme meistrikate ajaks välja jõudnud, lihtsalt ühe võistluskogemuse võrra oleme targemad.
Ja ega need meistrikad teisest agilityvõistlustest ei erine ka. Isegi teise Eesti otsa ei pea sõitma, pakin hommikul Tuutu ja telgi autosse ja kärutan Veskimetsa, kus käidud ju korduvalt. Korraldajad ja võistlejad ka tuntud ja teatud, samuti kaasvõistlejad. Lihtsalt iga suurusklassi parim saab oma nime juurde sümpaatse tiitli. See ongi kõik. Kõik muu on tavaline. Tavaline võistlusrutiin.
Ma saan aru, et ma võiksin muretseda näiteks MM-le sõidu pärast. Vot siin on palju tegureid, mille kohta ma ei tea, kuidas need võiksid mu koera mõjutada – pikk reis, ööbimised võõras kohas, kolmepäevane võistlus, publikumelu jne. jne.
Mida on aga muretseda ühe kohaliku võistluse pärast, kuhu sõiduks kulub maksimaalselt 45 minutit ja mis toimub tavapärastes tingimustes… ? Dziiisus 🙂
Muide, oluliselt kergem hakkas…;)
21. mai 2010
Veel jooksukontaktidest, seekord poomidest
Panen täiskiirusel üle poomi jooksvate koertega seoses kirja veel ühe asja, mis kripeldab. Seekord jutt meie võistlustel kasutusel olevatest poomidest.
Sissejuhatuseks väike meenutus ühelt sügiseselt treeningult meie Tuhala Agility Hoollis, kus Tuutu 2 korda järjest poomilt täiskiirusel alla kukkus. Mõlemal korral juhtus see samas kohas, ehk siis poomi horisontaalpinnal umbes pool meetrit peale esimest kaldpinda. Koer kukkus mõlemal korral samale poole, mõlemal korral täiskiiruselt, esimene kord käppadele, teine kord küljele. Kole oli! Algul ehmatasin, et koeral on mingi tervisehäda, mis tasakaalu kaotab. Kui esimene paanika üle läks, koer tundus tervena ja endal käed enam väga ei värisenud, taipasin poomi uurima minna ja põhjus vaatas mulle vastu – poomi pealemineku osa oli horisontaalpinna suhtes vähekese viltu. Tuutu on harjunud, et kõik poomi osad on otse, st. poom on üks sirge tervik ja see väike nihe andis tulemuse, kus koer ei suutnud hoo pealt enam tasakaalu hoida.
Peale seda vahejuhtumit kontrollin võistlustel kahtluse korral rada õppides alati, kas poom on otse. Mitmel juhul olen rajatoimkonnale ka teada andnud, et poom on viltu ja see on siis paremaks sätitud. Mitmetel juhtudel on aga tegemist olnud poomidega, mis on juba sedavõrd logud (mõni kruvi puudu, poomi osad üksteise suhtes propelleris), et ilma tööriistakastita neid paremaks ei saagi. Olen näinud ka kohtunikke mõtlikult poomi näppimas, aga mida sa teed, kui võistlus on käimas ja paremat pole.
Õnneks ei ole Tuutu võistlustel üheltki poomilt alla kukkunud, eks ta on aja jooksul tasakaalu hoidmises vilunumaks muutunud, aga tegelikult ei tohiks võistlusinventar olla logu või kreenis vms. Kui me tahame saada häid koeri ja häid tulemusi, siis ei tohiks selline olla ka treeningvarustus.
Jooksukontaktidest
Tuutu on esimene agilitykoer Eestis, kes õppis poomi ja A-d sooritama Silvia Trkmani running contacts meetodil. Enamasti sooritab Tuutu kontakti parimal võimalikul moel, ehk siis esikäppadega kuni lõpuni joostes. Möödunud suvel, enne kui Tuutu üldse võistlemist alustas, saime me üsna palju harjutada ka võõrastel, st. eri pikkusega ja maapinna suhtes erineva nurgaga poomidel ja kõik sujus imeilusti. Kuni siiani on Tuutu võistlustel poomikontaktil eksinud kolmel korral: esimene oli tema võistlusdebüüt nullklassis, kus koer oli esmakordselt võõral platsil ja võõrastel tõketel võistlussituatsioonis, teine märtsis mitteametlikul võistlusel open-klassis, kus ma poomi laskuval osal vahetult enne kontaktpinda andsin ise liiga vara järgmise tõkke, so. tunneli käskluse, ja kolmas oli nüüd mai võistlusel, kus koer ilmselgelt ei osanud toime tulla poomi ja seal kõrval oleva tunneliga. Seega esimene eksimus tulenes koera kogenematusest, teine minu juhtimisveast ja kolmas oli ka minu viga, st. koer polnud antud situatsiooniks koolitatud.
Põhjus, miks ma praegu jooksukontaktidest kirjutan, on selles, et viimasel ajal ei ole Tuutu jooksukontaktid enam nii ilusad kui varem. Olen palju põhjuste üle juurelnud ning suureks abiks on siin olnud ka Silvia Trkmani uus koduleht LoLaBu Land Experience, kus inimesed üle maailma saavad kommenteerida ja nõu küsida. Edasine jutt on kirjutatud lootuses, et ehk on sellest kellelegi jooksukontaktide õpetamisel abi.
Niisiis, põhjus, miks Tuutu viimasel ajal kontaktpinnal hüppe moodi liigutusi sooritab (st. tagajalad on tõukeks koos, mitte eraldi), on ilmselgelt selles, et ta on muutunud järjest motiveeritumaks, kindlamaks, kiiremaks ja nagu viimased võistlused on näidanud, siis on tal ära kadunud ka võõrastel võistlusplatsidel teatav ebakindlus. Enam ei ole nii, et esimese jooksu teeb Tuutu veidi ebakindlamalt ja alles teises jooksus on ta säravalt kindel ja kiire – nüüd on tal juba esimene start kindel ja kiire. Ja veel: trennid on kolinud õue, mis tähendab suuremat avarust ja kiiremaid jookse. Ning koerajuht on vabanenud vatipükstest ja puhvaikast, kaotanud osakese talve jooksul kogunenud rasvast ning end igapäevaselt oluliselt rohkem liigutanud;) Kõik see kokku on andnud tunduva kiiruse tõusu.
Niisiis sain ma aru, et elevuse ja kiiruse kasv on need tegurid, mis panevad Tuutu kontaktpinnal eksima. Siinkohal pean igaks juhuks mitte-jooksukontakti-inimestele selgitama, et eksimus ei tähenda tingimata kontaktpinnalt ülehüpet, vaid et koera sooritustehnika ei ole õige, kuigi võistlusel kohtunikule paistab kõik vägagi ok.
Seega panen kõigile, kes jooksukontakte õpetavad või seda plaanivad, südamele, et erakordselt oluline on kohe algusest peale, st. juba plangul joostes saavutada koeral maksimaalne kiirus ja erutus (kutsikate puhul on asi veidi keerulisem, sest kasvades neil paratamatult kiirus, kindlus ja ärevus muutvad). Asjast pole kasu, kui koer jookseb planku suht rahulikult ja korrektselt, täispikka poomi joostes muutub olukord tundmatuseni. Koer peab harjuma olukorraga, kus omanik ei jookse poomi kõrval, vaid on koerast oluliselt eespool. Harjutada tuleb ka erinevaid käevahetusi peale poomi, olles ise koerast kõvasti ees. Kõik need provotseerivad koera ummisjalu jooksma ning hüpperisk tõuseb. Kui aga koer kõigi nende olukordadega hakkama saab, suutes samal ajal sooritada korrektset poomikontakti, ei tohiks probleeme tekkida. Ja loomulikult tuleb leida võimalust harjutada erinevates kohtades ja erinevatel poomidel.
Niisiis, meie harjutame nüüd hommikul kl.7 Tuutuga tohutult motiveeritult ja ärevalt jooksmist. Kuna ühe normaalse spanjeli muudab kõige ärevamaks sissejuhatus söögiajale ja seda eriti hommikuti, kus loom on eriti reibas ja väljapuhanud, siis tuli see olukord enda kasuks pöörata. Niisiis saavad kõik teised koerad kõigepealt oma hommikusöögi ja alles siis hakkan juba veidi murelikule, kuid väga elevil Tuutule kaussi liha tükeldama. Elevus tõuseb 😉 Siis lähme koos selle toidukausi ja üha ärevama koeraga maja taha platsile, kausi mõne lihapalaga asetan 4 m kaugusele poomist või ka poomile järgnevast tõkkest ja siis me jookseme, kuni hommikusöök söödud (umbes 5-6 kordust). Ma arvan, et sellest hommikusest jooksust enam kiiremat, ärevamat ja motiveeritumat poomisooritust ei olegi võimalik saavutada, ilma et Tuutu sõna otseses mõttes oma nahast väljuks 😉 Proovin seda ka filmida, see on tõesti lahe…
Asja mõte on, et kui Tuutu suudab ka sedavõrd üleskeeratuna sooritada korraliku jooksu poomil, siis suudab ta seda kindlasti ka muudes ärevates, nt. võistlussituatsioonides, kus koerajuhi enda ärevus on laes 😉
Silvia Trkmanil on tõsiselt õigus (ega ma pole selles kahelnudki), et jooksukontaktide meetod ei sobi kindlasti mitte igaühele, kuna nõuab palju ja järjepidevat tööd. See tähendab mitte ainult igapäevast algtööd kodusel plangul, vaid see on pidev õppeprotsess – erinevate juhtimissituatsioonide harjutamine, võõrastel tõketel ja platsidel harjutamise võimaluste otsimine, pidev klikkertreening (nt. trikid vms.), et koera aju hoida töös ja et klikk ei kaotaks tähendust jne. jne. Samas pole siin aga midagi ebamaist, see on täpselt nagu ükskõik millise koerte koolitusala ükskõik millise võtte korralik ja põhjalik õpetus, lõppeesmärgiga saavutada korrektne sooritus hoolimata võimalikest häirijatest ja võistluskohast.
17. mai 2010
16.05 Paukjärve kevadmatk
Riina Kaisma pildid:
Käisime Agility Plussi rahvaga Kõrvemaal Paukjärve matkarajal kevadet nautimas ja “agilityinventari” jalutamas. See on omaette kunsttükk – 5 km pikkust matkarada läbida umbes 4. tunniga 😉 Võiks arvata, et agilitysportlased on looduses erakordselt kehvad liikujad… Tegelikult tuli aga jalutuskäigust võtta kõik, mis võtta andis. Iga järve ääres (ja neid oli mitmeid) tuli ohjeldamatult koeri ujutada, fotosid klõpsida, niisama jutustada. Poole matka pealt oli vaja keha kinnitada – sportlased peavad ju pidevalt toituma, eksole;) Matka lõppedes oli vaja eriti põhjalikult süüa-juua, sest lisandus veel üllas eesmärk – väärikalt tähistada kõiki ja kõikide viimaste võistluste saavutusi. Pidulik piknik sai sisse juhatatud eriti vinge avapauguga – äike kärgatas nii kõvasti ja nii lähedal, et tundus, nagu see oleks olnud vaid paarikümne meetri kaugusel. Pauk oli võimas ja peale selle üleelamist on koertel kaks võimalust: nad kas kardavad nüüd pauku või siis ei hakka nad iialgi pauku kartma. Jahitreeningutes kasutatava stardipüstoli pauk on sellega võrreldes hale piuks…
Jalutuskäik oli tõsiselt mõnus ja piisavalt pikk, nii et isegi Tuutu erandkorras õhtul trenni ei norinudki. Oli hoopis sellise näoga, et andke süüa ja laske ometi välja magada 🙂
15.05 agilityvõistlus
Võistlus toimus A-Koera sisehallis, millest oli kahju, sest ilm oli imeilus ja peale pikka sisetreeningute ja-võistluste hooaega ei taha sugugi enam siseruumis joosta… Suht harjumatu oli ka võistluse algusaeg – A3 alustas peale kl. 5 õhtul. Peale laupäevaseid kodutoimetusi oli üsna raske end võistluslainele häälestada.
Esimesel rajal võtsin oma eesmärki joosta kiiresti liiga tõsiselt ja sinna nahka meie jooks läkski 😉 Tegelikult ei osanud ei mina ega ka Tuutu peale paarinädalast muruljooksmist ümber orienteeruda suht libedal vaibal jooksmisele. Mina kihutasin liiga kiiresti, Tuutu seevastu, nagu ma videolt võisin vaadata, oli aeglane ja hüpetega hädas. Ka tema oli juba harjunud murul (loe: suurepärase pidamisega pinnal) kihutama ning vaibal olid tal hüpetel nii äratõuked kui ka maandumised väga tõkke lähedal, mis tähendab, et pind oli libe. Ja kuna meie liikumine ei olnud sünkroonis, siis ei saanudki sealt head nahka tulla – tuli hoopis disklaf. Nagu Maarja Pärnu võistlusele vihjates sõbralikult kommenteeris, et üks käes, two more to go...
Teiseks rajaks oli Tuutu juba aru saanud, mööda mida ta jookseb. Rada iseenesest oli paras pähkel ja sisaldas lisaks suht keerukale tunneli-poomi valikule ka kahel korral poomi jooksmist. Jäin enda valitud juhtimisega rahule, igatahes teinud ma mingeid totrusi segadusttekitavate valsside ja valel pool A-d jooksmise näol vms. Tunnel-poom valikul, kus koer pidi peale suht keerukat eelmist tõket poomile minema, samas kui koerajuhi keha kindla peale mingil hetkel näitas tunneli poole, otsustasin lihtsalt koera usaldada – ta ju ometi teab, mida tähendab käsklus “poom” – ja täie auruga edasi joosta. Kõik toimis. Ma ei olnud küll rahul mõningate suurte kaartega, aga eks ma ise jätsin seal koera ripakile. Suht üllatuslikult tuli viga teisel korral poomi ületades kontakti eest, aga iseenesest ei ole siin ka midagi imestada. Just viimases treeningus enne võistlust taipasin, et Tuutu ei oska veel teha korralikku jooksukontakti juhul, kui poomi otsa kõrval või mõlemal pool poomi otsa on tunnel, sest ma ei ole taibanud seda ka harjutada. Nüüd oli tunnel ühel pool poomi ja nii see hüpe tuligi. Egas midagi, mõned treeningud ja saab ka see puudujääk likvideeritud.
Kolmas rada oli kraad raskem kui teine. Peaasjalikult küll seepärast, et tõkked olid samas kohas kus eelmisel rajal, kuid seal, kus eelmisel korral tuli poom-tunnel valikus koeral minna poomile, tuli nüüd minna hoopis tunnelisse jne. Rada eeldas jälle koera usaldamist ja täie auruga jooksmist, kusjuures jälle tuli poomi kahel korral ületada. Seekord tundsin end rajal veel paremini kui eelmisel korral ja suurepäraselt (loe: võimalikult ökonoomselt) tulid välja ka kõik kaared. Tuutu esimene poomikontakt oli ilmeilus, teine (koos tunneliga) oli kohtunikule ilus, kuid minule mitte, aga nagu öeldud – treenime veel.
Mis puutub tulemustesse, siis teisel rajal saime ühe kontaktiveaga 1. koha ja kolmandal rajal tuli 1. koht nulltulemusega!
Suured tänud Piretile, kes õilsal eesmärgil, so. Agility Plussi võistluspaaride filmimiseks, kallil laupäevaõhtul võistlusele kohale tuli ja ülesannete kõrgusel oli! 😀 Tänud ka Maarjale ja Elikale mõnusa seltskonna eest! Peale pikka pausi oli väga mõnus jälle kord Elikaga koos võistlusel viibida ja võistleda, ükskõik, mis perekonnanime ta kannab 😉
14. mai 2010
Homme on võistlus;)
Täna tegime südapäeval koos Maarja ja Femmuga trenni. Mina termomeetrit ei vaadanud, aga Maarja autotermomeeter olla +28 kraadi näidanud. No nii +24…+25 oli kindlasti, igal juhul väga lämbe ja päikseline ilm.
Tegime jõhkramaid slaalomisse sisenemisi ning poom-tunnel ja A-tunnel valikuid. Ma jäin Tuutuga kohutavalt rahule! Mitte ainult selles osas, et ta tegi harjutusi hästi ja õigesti, vaid pigem selles, et ta selle kuuma ilmaga joostes teist nägugi ei teinud. Kui tema harjutus lõppes, siis heitis ta end varjus täiesti lapiti maha, aga jälle rajale rallima pääsedes oli kui uuesti sündinud. Siinkohal võin ma ilmselt ka endale õlale patsutada – Tuutu jaoks motivatsioonist tulvil treeningute eest. Vahe eelmise suvega on ülisuur, siis saime palavate ilmadega trenni teha peaasjalikult vaid hommikul või õhtul, kui päike enam lagipähe ei paistnud, muidu kohe kiirus kannatas.
Nojah, aga homme on võistlus. Nädalatagune võistlus lajatas oma kolme disklafiga otse lagipähe – ja tore on! Mida suurem pauk, seda mõjuvam, eksole 😉 Igal juhul olen ma enda jaoks teinud Tähtsa Otsuse, et ma ei juhi koera võistlustel ettevaatlikult ja “ei kuku iga tõkke juures kummuli”. Selline ettevaatlik jooks ei ole minu jaoks, mulle ei meeldi selliseid jookse ei joosta ega ole neid ka tore vaadata – ei minu enda ega ka teiste esituses. Minu jaoks on agility fun, kiirus, põnevus, rõõm koostööst hästikoolitatud koeraga. Minu jaoks ei ole agility ettevaatlik tõkkekaupa nikerdamine. Kui ma seda naudiksin, siis teeksin ilmselt midagi muud – kunstnikerdustega esmaabikappe näiteks (?) 😉
Mul on nüüd koer, kes on koolitatud tegema üsna palju iseseisvat tööd, aga millegipärast on nii, et mida raskem on võistlustel rada, seda vähem ma võimaldan tal iseseisvalt tegutseda. Nüüd otsustasin, et ma ei hakka enam disklafi, vea või tont-teab-veel-mille hirmus oma koera segama, vaid jooksen võistlustel sama kiiresti ja annan koerale sama palju vabadust ise tegutseda, nagu trennis. Kui me saame niimoodi disklafe, siis saame. Saame seni, kuni õpime iseendaga ja radadega toime tulema nii, et see oleks kiire ja nauditav. Mingid kompromissid ei tule siin kõne allagi.
Eks paistab, kuidas homne võistlus, mis toimub üsna väikses siseruumis, mõnusat jooksmist võimaldab, aga igal juhul on see eesmärk nr.1. Homme ja edaspidi…
Ja veel üks väike võistluseelne mõtisklus. Peter Holmberg soovitas tõketesse suhtuda agressiivselt. Siin on sügav iva olemas ja see mõttetera on aidanud mind Sohviga läbi paljude võistluste ning on olnud abiks ka mitmetele minu õpilastele. Tuutuga võisteldes tuleb mul seda mõttetera (vähemalt mõneks ajaks) mugandada – suhtun tõketesse (ja ka tervesse võistlusrajasse) positiivselt. Positiivselt selles mõttes, et “me oskame!”. No ja kui tuleb välja, et veel ei oska, eks siis lähme koju ja treenime edasi 😉
10. mai 2010
8.05 Pärnu agilityvõistlused
Neilt võistlustelt on meil Tuutuga (või õigemini minul, sest koer ei eksi kunagi) ette näidata erakordselt stabiilsed tulemused – 3 disklafi 😦
Aga kõigest järjekorras. Hommikul kell 7.30 startisime koos Kaire ja Winstoniga Pärnu poole, lisaks koertele ja kohustuslikule telgile oli autos veel ohtralt igasugu vahetus- ja varuriideid ja jalatseid, k.a. talvemütsid. Sest kuigi ilmajaam lubas selleks päevaks sooja 10-23 (!) kraadi, siis peale eelmist kõlekülma ja vihmast päeva ei suutnud säherdust ilmamuutust isegi kõige elavama fantaasiga ette kujutada. Aga tõesti-tõesti, juba peale Märjamaad oli näha, et eespool on taevas oluliselt heledam ja kui Pärnusse jõudsime, oligi ilm tõeliselt soe ja telki sai püsitatada mitte vihma-, vaid lõõskava päikese varjuks. Mõõõnus!!!
Kell 10 algas võistlus mitteametlikule A0 ehk algajate klassile. Seal tegid minu õpilastest oma esimese võistlusdebüüdi Piret ja Phoebe (Pööbik), Kaire ja Winston ning Marta ja Flammi. Kristina ja Joker liigituvad juba “vanade kalade” alla. Igal juhul oli see suurepärane sissejuhatus päevale: minis 1. ja 3. koht ja midis 1. ja 2. koht. Ülevamat meeleolu annab ette kujutada…
Peale A0 võistluse lõppu oli Tuutu etteasteni A3-s üle kolme tunni aega ja sellesse vahemikku oli meil planeeritud mõnus ergutav, kuid mitte väsitav metsamatk Tuutu ning kahe- ja neljajalgsete sõpradega. Ja täiesti ootamatult, kuid nagu tellitult algas 2,5 km-ne RMK matkarada vaid 400-500 m kaugusel võistlusplatsist. Koli või Pärnusse – päike, soojus ja matkarajaga agilityplats 😉 Mitte lumi, nagu meil alles äsja…
Matk oli tõsiselt mõnus: õnnestunud võistlusest rahulolust pakatavad ja suvist ilma nautivad kahejalgsed ning mõnusalt jahedat metsaalust, karastavat Pärnu jõge ja vabadust nautivad õnnelikud neljajalgsed. Eelnevate katsetuste-kogemustega on selgeks saanud, et Tuutule mõjub selline (ja ka pikem)jalutuskäik enne võistlust mitte väsitavalt, vaid energiat lisavalt.
Ja siis sai tore otsa:( Esimene agilityrada:
Teine agilityrada:
Hüpperada:
Ja siin meie jooks
Millegi üle uhkust tunda küll ei ole 😦 Tõeline “meeleheitel koduperenaiste” stiilis jooks.
Juba esimest rada õppides oli selge, et kõige raskem saab olema taltsutada ja keerata iseennast, et koera 15.-ndalt tõkkelt mitte 11.-ndale lükata. Õppimist ei hõlbustanud sugugi ei eelnenud äikesevihm, mis maa märjaks ja libedaks muutis ega ka asjaolu, et neil keskmistel tõketel tuli rajal kahel korral võimelda, õppimisel koondusid kõik koerajuhid sinnasamasse troppi ning ühtki korda ei saanud seda täiskiirusel õppida, rohkem selline nügimiselaadne poris tatsamine oli. Kõigele krooniks olin ma üsna närvis ja starti minnes olid põlved nõrgad. Sellist asja pole ammu juhtunud… Videolt on näha, et olin valinud stardiks ja A tõkke kõrval jooksuks vale poole ning kuna liikusin tunneli tõttu poolviltu, tegi seda ka koer ja sadas A-lt alla. Õnneks midagi ei juhtunud. See on hämmastav, kuidas võistlustel hakkab inimene äkki ette kujutama, et ei jõua teisel pool A-d (või kõverat tunnelit vms.) poolt vahetada, kuigi trennis on seda ju tehtud küll ja veel. Ülepingutamine ja -pabistamine, mis muud. Ülepingutamise tulemusena hakkasin ma ka koera juhtima erakordselt aeglaselt ja üle, unusid kõik sundtrajektoorid ja muud head võtted. Disklaf saabus oodatud kohas peale 15. tõket. Videost vaadates oleks vabalt võinud seda 16. tõket hoopis ümber teise tiiva juhtida, aga võistlusel rada õppides polnud seda head ideed millegipärast kusagil.
Teine rada oli tõeline pähkel ja kuidagi tundus juba õppides, et see on meile liiga raske(?). Pabistasin üle slaalomisse sisenemise ja ei andnud koerale piisavalt vabadust, vaid üritasin seal “abistavalt” susserdada (jälle!) ja nii ma Tuutu valesti slaalomisse lükkasingi. Edasi tundus juba õppides koera väljumine tunnelist kriminaalne, kus kokkupõrkamine oli etteennustatav. Siis valisin A-le saatmiseks vale poole (jälle!) ja disklaf oligi käes. Enne kõvera tunneli teise auku saatmist olin otsustanud “kindluse mõttes” valsitada, kuigi kogemustest tean, et jään nii koerale suunda näidates hiljaks ja vale tunneli ava ja disklaf on nobe tulema. Tobeduse tipp, eksole. Ma ju tean, et Tuutu oskab suurepäraselt tunneli õiget ava valida paljalt ettesaatmisega ja et see töötab väga hästi.
Kolmandal rajal, mis oli hüpperada, tundus slaalomisse sisenemise nurk niivõrd absurdne, et tekkis puhtsportlik hasart end ja koera seal proovile panna. Seda enam, et vot sellist sisenemise nurka koos eelmise tõkke asetusega ei ole Tuutu küll eluski teinud. Ülejäänud rada oli just meie stiilis, palju kiiret jooksu (2 sirget tunnelit!) ja koera vaba juhtimist. Selle rajaga oligi võimalik hakkama saada vaid riski piiril juhtides ja see meile meeldib!!! Kahjuks tuli disklaf ootamatus kohas, ilmselt ma ei rõhutanud koerale peale sirget tunnelit piisavalt suuna- ja juhtimiskäe muutust ja seega ei tulnud sülepööre välja. Küll aga tuli välja see võimas slaalomisse sisenemine ja kogu ülejäänud jooks. Selle rajaga jäin väga rahule, enne ja peale disklafi sujus kõik kui lepse reega.
Pettumus oli muidugi suur. Et närvi läksin, et valesid otsuseid tegin, et rajad ei olnud just meeldivate killast. Kui emotsioonid ära klaarusid, siis tulid targad mõtted tuleviku tarbeks: ma oleksin pidanud rohkem usaldama oma koera ja mitte minema igat tunnelisse sisenemist jms. näpuga näitama, ma oleksin pidanud jääma kindlaks trennis toimivatele juhtimisvõtetele (tänu jooksukontaktidele iga ilmaga toimiv peale A-d poole vahetamine, tunnelisse ette saatmine, iseseisev slaalomisse sisenemine) ja mitte üle mõtlema. Kiire koera puhul nõudsid need rajad koeralt rohkem iseseisvat tööd. Võistlus näitas ära, milles me oleme õigel teel ja mida veel juurde õppida-harjutada. Ja lõppkokkuvõttes kehtib Tuutuga joostes sama mis Sohvigagi, kuigi juhtimine, kiirus ja motiveeritus on neil kahel koeral täiesti erinev – kuni ma ei suuda joosta võistlustel sama enesekindlalt, vabalt ja kiiresti nagu trennis, pole head loota.
Positiivne oli see, et esmakordselt viibis Tuutu võistluspaigas nii mitmeid tunde enne enda starte ja et see tema sooritusi, meeleolu ja motivatsiooni sugugi ei häirinud. Ma arvan, et olen juba saanud kokku olulise info oma koera võistlusteks häälestamiseks – millal ja palju toita, millal ja palju jalutada, millal soojendada, kus koera hoida, millal ja kuidas minna starti.
Kui nüüd selle osa ka paika saaks, et mida A3-s peale starti iseendaga pihta hakata, et oma tarka koera mitte alt vedada… Ega muud, kui jälle trenni.
4. mai 2010
Ei läinud poolt aastatki…
…enne kui ma õpilaste soovile järgi andes blogima hakkan 😉
Enamasti on peale agilityvõistlusi ja muid tegutsemisi tuhin sees ja tahaks maailmale enda ja oma targa koera tegudest kuulutada, aga kuidagi ei saanud algust tehtud. Küll oli maa külmand, küll kärss kärnas…
Aprillis jõudsime Tuutuga agility kõrgeimasse, ehk siis A3 võistlusklassi. Kõigest sellest edaspidi täpsemalt. Kui nüüd ka kirjutama ei hakka, no millal siis veel…?!
Täna ajendas kirjutama hoopis ILM ehk teisisõnu šokeeriv fakt, et hommikul silmi lahti lüües ja aknast välja majatagusele agilityplatsile vaadates avanes erkvalge vaade lumega kaetud platsile ja tõketele. Ja see lumi ei kavatsenudki ära sulada, lörtsi tuli aina juurde, kuni lõpuks vastu õhtut sai lörtsist vihm ja see lume veeks muutis. Trennid jäid täna aga ära, nii Tuutule kui ka minu õpilastele. Libe muru, tatine ilm ja vaid 3 soojakraadi ei innustanud sugugi treenima, pigem ütles mõistusehääl, et vahetult enne laupäevast Pärnu võistlust ei ole mõistlik hankida vigastust ei ühelegi koerale ega ka koerajuhile.
Ja alles kolm päeva tagasi me kolisime tõkked oma Agility Hoollist õue ja tegime pühapäeval esimesed välitreeningud! Milline nauding on pääseda välja nelja seina vahelt, eriti kuna need neli seina ei anna kuidagi täismõõtmetes agilityväljaku mõõtu välja ning on täiesti võimatu panna maha täismõõtmetes rada, sisehooajal saabki ehitada vaid fragmente radadest ja neidki takistuste vahemaid kohendades. Nüüd aga saan püstitada ükskõik millise raja ja mõned platsil kasvavad puud ei sega küll kedagi 😉
Niisiis, välitrennid jäid ära, aga Tuutu ja Sohvi tegid õhtuse trenni asemel mõnusa tuulamise mööda heinamaid ja metsa. Jalutamiseks kõlbab üsna igasugune ilm:)
Lisan siia veel umbes aastataguse pildi Tuutust. Hmmm, samahästi võiks see pilt olla tehtud ka täna keskpäeval, vähemalt mis puutub lumekatesse. Foto on teinud Tiit Blaat.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
