4. mai 2010
Ei läinud poolt aastatki…
…enne kui ma õpilaste soovile järgi andes blogima hakkan 😉
Enamasti on peale agilityvõistlusi ja muid tegutsemisi tuhin sees ja tahaks maailmale enda ja oma targa koera tegudest kuulutada, aga kuidagi ei saanud algust tehtud. Küll oli maa külmand, küll kärss kärnas…
Aprillis jõudsime Tuutuga agility kõrgeimasse, ehk siis A3 võistlusklassi. Kõigest sellest edaspidi täpsemalt. Kui nüüd ka kirjutama ei hakka, no millal siis veel…?!
Täna ajendas kirjutama hoopis ILM ehk teisisõnu šokeeriv fakt, et hommikul silmi lahti lüües ja aknast välja majatagusele agilityplatsile vaadates avanes erkvalge vaade lumega kaetud platsile ja tõketele. Ja see lumi ei kavatsenudki ära sulada, lörtsi tuli aina juurde, kuni lõpuks vastu õhtut sai lörtsist vihm ja see lume veeks muutis. Trennid jäid täna aga ära, nii Tuutule kui ka minu õpilastele. Libe muru, tatine ilm ja vaid 3 soojakraadi ei innustanud sugugi treenima, pigem ütles mõistusehääl, et vahetult enne laupäevast Pärnu võistlust ei ole mõistlik hankida vigastust ei ühelegi koerale ega ka koerajuhile.
Ja alles kolm päeva tagasi me kolisime tõkked oma Agility Hoollist õue ja tegime pühapäeval esimesed välitreeningud! Milline nauding on pääseda välja nelja seina vahelt, eriti kuna need neli seina ei anna kuidagi täismõõtmetes agilityväljaku mõõtu välja ning on täiesti võimatu panna maha täismõõtmetes rada, sisehooajal saabki ehitada vaid fragmente radadest ja neidki takistuste vahemaid kohendades. Nüüd aga saan püstitada ükskõik millise raja ja mõned platsil kasvavad puud ei sega küll kedagi 😉
Niisiis, välitrennid jäid ära, aga Tuutu ja Sohvi tegid õhtuse trenni asemel mõnusa tuulamise mööda heinamaid ja metsa. Jalutamiseks kõlbab üsna igasugune ilm:)
Lisan siia veel umbes aastataguse pildi Tuutust. Hmmm, samahästi võiks see pilt olla tehtud ka täna keskpäeval, vähemalt mis puutub lumekatesse. Foto on teinud Tiit Blaat.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Lisa kommentaar