8.05 Pärnu agilityvõistlused

10. mai 2010

8.05 Pärnu agilityvõistlused

Neilt võistlustelt on meil Tuutuga (või õigemini minul, sest koer ei eksi kunagi) ette näidata erakordselt stabiilsed tulemused – 3 disklafi 😦

Aga kõigest järjekorras. Hommikul kell 7.30 startisime koos Kaire ja Winstoniga Pärnu poole, lisaks koertele ja kohustuslikule telgile oli autos veel ohtralt igasugu vahetus- ja varuriideid ja jalatseid, k.a. talvemütsid. Sest kuigi ilmajaam lubas selleks päevaks sooja 10-23 (!) kraadi, siis peale eelmist kõlekülma ja vihmast päeva ei suutnud säherdust ilmamuutust isegi kõige elavama fantaasiga ette kujutada. Aga tõesti-tõesti, juba peale Märjamaad oli näha, et eespool on taevas oluliselt heledam ja kui Pärnusse jõudsime, oligi ilm tõeliselt soe ja telki sai püsitatada mitte vihma-, vaid lõõskava päikese varjuks. Mõõõnus!!!

Kell 10 algas võistlus mitteametlikule A0 ehk algajate klassile. Seal tegid minu õpilastest oma esimese võistlusdebüüdi Piret ja Phoebe (Pööbik), Kaire ja Winston ning Marta ja Flammi.  Kristina ja Joker liigituvad juba “vanade kalade” alla.  Igal juhul oli see suurepärane sissejuhatus päevale: minis 1. ja 3. koht ja midis 1. ja 2. koht. Ülevamat meeleolu annab ette kujutada…

Peale A0 võistluse lõppu oli Tuutu etteasteni A3-s üle kolme tunni aega ja sellesse vahemikku oli meil planeeritud mõnus ergutav, kuid mitte väsitav metsamatk Tuutu ning kahe- ja neljajalgsete sõpradega. Ja täiesti ootamatult, kuid nagu tellitult algas 2,5 km-ne  RMK matkarada vaid 400-500 m kaugusel võistlusplatsist. Koli või Pärnusse – päike, soojus ja matkarajaga agilityplats 😉 Mitte lumi, nagu meil alles äsja…

Matk oli tõsiselt mõnus: õnnestunud võistlusest rahulolust pakatavad ja suvist ilma nautivad kahejalgsed ning mõnusalt jahedat metsaalust, karastavat Pärnu jõge ja vabadust nautivad õnnelikud neljajalgsed.  Eelnevate katsetuste-kogemustega on selgeks saanud, et Tuutule mõjub selline (ja ka pikem)jalutuskäik enne võistlust mitte väsitavalt, vaid energiat lisavalt.

Ja siis sai tore otsa:(     Esimene agilityrada:

Teine agilityrada:

Hüpperada:

Ja siin meie jooks

Millegi üle uhkust tunda küll ei ole 😦 Tõeline “meeleheitel koduperenaiste” stiilis jooks.

Juba esimest rada õppides oli selge, et kõige raskem saab olema taltsutada ja keerata iseennast, et koera 15.-ndalt tõkkelt mitte 11.-ndale lükata. Õppimist ei hõlbustanud sugugi ei eelnenud äikesevihm, mis maa märjaks ja libedaks muutis ega ka asjaolu, et neil keskmistel tõketel tuli rajal kahel korral võimelda, õppimisel koondusid kõik koerajuhid sinnasamasse troppi ning ühtki korda ei saanud seda täiskiirusel õppida, rohkem selline nügimiselaadne poris tatsamine oli.   Kõigele krooniks olin ma üsna närvis ja starti minnes olid põlved nõrgad. Sellist asja pole ammu juhtunud… Videolt on näha, et olin valinud stardiks ja A tõkke kõrval jooksuks vale poole ning kuna liikusin tunneli tõttu poolviltu, tegi seda ka koer ja sadas A-lt alla. Õnneks midagi ei juhtunud. See on hämmastav, kuidas võistlustel hakkab inimene äkki ette kujutama, et ei jõua teisel pool A-d (või kõverat tunnelit vms.) poolt vahetada, kuigi trennis on seda ju tehtud küll ja veel. Ülepingutamine ja -pabistamine, mis muud. Ülepingutamise tulemusena hakkasin ma ka koera juhtima erakordselt aeglaselt ja üle, unusid kõik sundtrajektoorid ja muud head võtted. Disklaf saabus oodatud kohas peale 15. tõket. Videost vaadates oleks vabalt võinud seda 16. tõket hoopis ümber teise tiiva juhtida, aga võistlusel rada õppides polnud seda head ideed millegipärast kusagil.

Teine rada oli tõeline pähkel ja kuidagi tundus juba õppides, et see on meile liiga raske(?). Pabistasin üle slaalomisse sisenemise ja ei andnud koerale piisavalt vabadust, vaid üritasin seal “abistavalt” susserdada (jälle!) ja nii ma Tuutu valesti slaalomisse lükkasingi. Edasi tundus juba õppides koera väljumine tunnelist kriminaalne, kus kokkupõrkamine oli etteennustatav.  Siis valisin A-le saatmiseks vale poole (jälle!) ja disklaf oligi käes.  Enne kõvera tunneli teise auku saatmist olin otsustanud  “kindluse mõttes” valsitada, kuigi kogemustest tean, et jään nii koerale suunda näidates hiljaks ja vale tunneli ava ja disklaf on nobe tulema. Tobeduse tipp, eksole. Ma ju tean, et Tuutu oskab suurepäraselt tunneli õiget ava valida paljalt ettesaatmisega ja et see töötab väga hästi.

Kolmandal rajal, mis oli hüpperada, tundus slaalomisse sisenemise nurk niivõrd absurdne, et tekkis puhtsportlik hasart end ja koera seal proovile panna. Seda enam, et vot sellist sisenemise nurka koos eelmise tõkke asetusega ei ole Tuutu küll eluski teinud. Ülejäänud rada oli just meie stiilis, palju kiiret jooksu  (2 sirget tunnelit!) ja koera vaba juhtimist. Selle rajaga oligi võimalik hakkama saada vaid riski piiril juhtides ja see meile meeldib!!! Kahjuks tuli disklaf ootamatus kohas, ilmselt ma ei rõhutanud koerale peale sirget tunnelit piisavalt suuna- ja juhtimiskäe muutust ja seega ei tulnud sülepööre välja. Küll aga tuli välja see võimas slaalomisse sisenemine ja kogu ülejäänud jooks. Selle rajaga jäin väga rahule, enne ja peale disklafi sujus kõik kui lepse reega.

Pettumus oli muidugi suur.  Et närvi läksin, et valesid otsuseid tegin, et rajad ei olnud just meeldivate killast. Kui emotsioonid ära klaarusid, siis tulid targad mõtted tuleviku tarbeks:  ma oleksin pidanud rohkem usaldama oma koera ja mitte minema igat tunnelisse sisenemist jms. näpuga näitama, ma oleksin pidanud jääma kindlaks trennis toimivatele juhtimisvõtetele (tänu jooksukontaktidele iga ilmaga toimiv peale A-d poole vahetamine, tunnelisse ette saatmine, iseseisev slaalomisse sisenemine)  ja mitte üle mõtlema. Kiire koera puhul nõudsid need rajad koeralt rohkem iseseisvat tööd.  Võistlus näitas ära, milles me oleme õigel teel ja mida veel juurde õppida-harjutada. Ja lõppkokkuvõttes kehtib Tuutuga joostes sama mis Sohvigagi, kuigi juhtimine, kiirus ja motiveeritus on neil kahel koeral täiesti erinev – kuni ma ei suuda joosta võistlustel sama enesekindlalt, vabalt ja kiiresti nagu trennis, pole head loota.

Positiivne oli see, et esmakordselt viibis Tuutu võistluspaigas nii mitmeid tunde enne enda starte ja et see tema sooritusi, meeleolu ja motivatsiooni sugugi ei häirinud. Ma arvan, et olen juba saanud kokku olulise info oma koera võistlusteks häälestamiseks – millal ja palju toita, millal ja palju jalutada, millal soojendada, kus koera hoida, millal ja kuidas minna starti.

Kui nüüd selle osa ka paika saaks, et mida A3-s peale starti iseendaga pihta hakata, et oma tarka koera mitte alt vedada…  Ega muud, kui jälle trenni.

Püsiviide