Homme on võistlus;)

14. mai 2010

Homme on võistlus;)

Täna tegime südapäeval koos Maarja ja Femmuga trenni. Mina termomeetrit ei vaadanud, aga Maarja autotermomeeter olla +28 kraadi näidanud. No nii +24…+25 oli kindlasti, igal juhul väga lämbe ja päikseline ilm.

Tegime jõhkramaid slaalomisse sisenemisi ning poom-tunnel ja A-tunnel valikuid.  Ma jäin Tuutuga kohutavalt rahule! Mitte ainult selles osas, et ta tegi harjutusi hästi ja õigesti, vaid pigem selles, et ta selle kuuma ilmaga joostes teist nägugi ei teinud. Kui tema harjutus lõppes, siis heitis ta end varjus täiesti lapiti maha, aga jälle rajale rallima pääsedes oli kui uuesti sündinud. Siinkohal võin ma ilmselt ka endale õlale patsutada – Tuutu jaoks motivatsioonist tulvil treeningute eest. Vahe eelmise suvega on ülisuur, siis saime palavate ilmadega trenni teha peaasjalikult vaid hommikul või õhtul, kui päike enam lagipähe ei paistnud, muidu kohe kiirus kannatas.

Nojah, aga homme on võistlus. Nädalatagune võistlus lajatas oma kolme disklafiga otse lagipähe – ja tore on! Mida suurem pauk, seda mõjuvam, eksole 😉 Igal juhul olen ma enda jaoks teinud Tähtsa Otsuse, et ma ei juhi koera võistlustel ettevaatlikult ja “ei kuku iga tõkke juures kummuli”. Selline ettevaatlik jooks ei ole minu jaoks, mulle ei meeldi selliseid jookse ei joosta ega ole neid ka tore vaadata –  ei minu enda ega ka teiste esituses. Minu jaoks on agility fun, kiirus, põnevus, rõõm koostööst hästikoolitatud koeraga. Minu jaoks ei ole agility ettevaatlik tõkkekaupa nikerdamine. Kui ma seda naudiksin, siis teeksin ilmselt midagi muud – kunstnikerdustega esmaabikappe näiteks (?) 😉

Mul on nüüd koer, kes on koolitatud tegema üsna palju iseseisvat tööd, aga millegipärast on nii, et mida raskem on võistlustel rada, seda vähem ma võimaldan tal iseseisvalt tegutseda. Nüüd otsustasin, et ma ei hakka enam disklafi, vea või tont-teab-veel-mille hirmus oma koera segama, vaid jooksen võistlustel sama kiiresti ja annan koerale sama palju vabadust ise tegutseda, nagu trennis. Kui me saame niimoodi disklafe, siis saame. Saame seni, kuni õpime iseendaga ja radadega toime tulema nii, et see oleks kiire ja nauditav. Mingid kompromissid ei tule siin kõne allagi.

Eks paistab, kuidas homne võistlus, mis toimub üsna väikses siseruumis, mõnusat jooksmist võimaldab, aga igal juhul on see eesmärk nr.1. Homme ja edaspidi…

Ja veel üks väike võistluseelne mõtisklus.  Peter Holmberg soovitas tõketesse suhtuda agressiivselt. Siin on sügav iva olemas ja see mõttetera on aidanud mind Sohviga läbi paljude võistluste ning on olnud abiks ka mitmetele minu õpilastele. Tuutuga võisteldes tuleb mul seda mõttetera (vähemalt mõneks ajaks) mugandada – suhtun tõketesse (ja ka tervesse võistlusrajasse)  positiivselt. Positiivselt selles mõttes, et “me oskame!”. No ja kui tuleb välja, et veel ei oska, eks siis lähme koju ja treenime edasi 😉

Püsiviide