15.05 agilityvõistlus

17. mai 2010

15.05 agilityvõistlus

Võistlus toimus A-Koera sisehallis, millest oli kahju, sest ilm oli imeilus ja peale pikka sisetreeningute ja-võistluste hooaega ei taha sugugi enam siseruumis joosta… Suht harjumatu oli ka võistluse algusaeg – A3 alustas peale kl. 5 õhtul. Peale laupäevaseid kodutoimetusi oli üsna raske end võistluslainele häälestada.

Esimesel rajal võtsin oma eesmärki joosta kiiresti liiga tõsiselt ja sinna nahka meie jooks läkski 😉 Tegelikult ei osanud ei mina ega ka Tuutu peale paarinädalast muruljooksmist ümber orienteeruda suht libedal vaibal jooksmisele. Mina kihutasin liiga kiiresti, Tuutu seevastu, nagu ma videolt võisin vaadata, oli aeglane ja hüpetega hädas. Ka tema oli juba harjunud murul (loe: suurepärase pidamisega pinnal) kihutama ning vaibal olid tal hüpetel nii äratõuked kui ka maandumised väga tõkke lähedal, mis tähendab, et pind oli libe. Ja kuna meie liikumine ei olnud sünkroonis, siis ei saanudki sealt head nahka tulla – tuli hoopis disklaf. Nagu Maarja Pärnu võistlusele vihjates sõbralikult kommenteeris, et üks käes, two more to go...

Teiseks rajaks oli Tuutu juba aru saanud, mööda mida ta jookseb. Rada iseenesest oli paras pähkel ja sisaldas lisaks suht keerukale tunneli-poomi valikule ka kahel korral poomi jooksmist.  Jäin enda valitud juhtimisega rahule, igatahes teinud ma mingeid totrusi segadusttekitavate valsside ja valel pool A-d jooksmise näol vms. Tunnel-poom valikul, kus koer pidi peale suht keerukat eelmist tõket poomile minema, samas kui koerajuhi keha kindla peale mingil hetkel näitas tunneli poole, otsustasin lihtsalt koera usaldada – ta ju ometi teab, mida tähendab käsklus “poom” – ja täie auruga edasi joosta. Kõik toimis. Ma ei olnud küll rahul mõningate suurte kaartega, aga eks ma ise jätsin seal koera ripakile. Suht üllatuslikult tuli viga teisel korral poomi ületades kontakti eest, aga iseenesest ei ole siin ka midagi imestada. Just viimases treeningus enne võistlust taipasin, et Tuutu ei oska veel teha korralikku jooksukontakti juhul, kui poomi otsa kõrval või mõlemal pool poomi otsa on tunnel, sest ma ei ole taibanud seda ka harjutada.  Nüüd oli tunnel ühel pool poomi ja nii see hüpe tuligi. Egas midagi, mõned treeningud ja saab ka see puudujääk likvideeritud.

Kolmas rada oli kraad raskem kui teine. Peaasjalikult küll seepärast, et tõkked olid samas kohas kus eelmisel rajal, kuid seal, kus eelmisel korral tuli poom-tunnel valikus koeral minna poomile, tuli nüüd minna hoopis tunnelisse jne. Rada eeldas jälle koera usaldamist ja täie auruga jooksmist, kusjuures jälle tuli poomi kahel korral ületada. Seekord tundsin end rajal veel paremini kui eelmisel korral ja suurepäraselt (loe: võimalikult ökonoomselt) tulid välja ka kõik kaared. Tuutu esimene poomikontakt oli ilmeilus, teine (koos tunneliga) oli kohtunikule ilus, kuid minule mitte, aga nagu öeldud – treenime veel.

Mis puutub tulemustesse, siis teisel rajal saime ühe kontaktiveaga 1. koha ja kolmandal rajal tuli 1. koht nulltulemusega!

Suured tänud Piretile, kes õilsal eesmärgil, so. Agility Plussi võistluspaaride filmimiseks, kallil laupäevaõhtul võistlusele kohale tuli ja ülesannete kõrgusel oli! 😀 Tänud ka Maarjale ja Elikale mõnusa seltskonna eest! Peale pikka pausi oli väga mõnus jälle kord Elikaga koos võistlusel viibida ja võistleda, ükskõik, mis perekonnanime ta kannab 😉

Püsiviide