Jooksukontaktidest

21. mai 2010

Jooksukontaktidest

Tuutu on esimene agilitykoer Eestis, kes õppis poomi ja A-d sooritama  Silvia Trkmani running contacts meetodil. Enamasti sooritab Tuutu kontakti parimal võimalikul moel, ehk siis esikäppadega kuni lõpuni joostes. Möödunud suvel, enne kui Tuutu üldse võistlemist alustas, saime me üsna palju harjutada ka võõrastel, st. eri pikkusega ja maapinna suhtes erineva nurgaga poomidel ja kõik sujus imeilusti. Kuni siiani on Tuutu võistlustel poomikontaktil eksinud kolmel korral: esimene oli tema võistlusdebüüt nullklassis, kus koer oli esmakordselt võõral platsil ja võõrastel tõketel võistlussituatsioonis,  teine märtsis mitteametlikul võistlusel open-klassis, kus ma poomi laskuval osal vahetult enne kontaktpinda andsin ise liiga vara järgmise tõkke, so. tunneli käskluse, ja kolmas oli nüüd mai võistlusel, kus koer ilmselgelt ei osanud toime tulla poomi ja seal kõrval oleva tunneliga. Seega esimene eksimus tulenes koera kogenematusest, teine minu juhtimisveast ja kolmas oli ka minu viga, st. koer polnud antud situatsiooniks koolitatud.

Põhjus, miks ma praegu jooksukontaktidest kirjutan, on selles, et viimasel ajal ei ole Tuutu jooksukontaktid enam nii ilusad kui varem. Olen palju põhjuste üle juurelnud ning suureks abiks on siin olnud ka Silvia Trkmani uus koduleht LoLaBu Land Experience, kus inimesed üle maailma saavad kommenteerida ja nõu küsida. Edasine jutt on kirjutatud lootuses, et ehk on sellest kellelegi jooksukontaktide õpetamisel abi.

Niisiis, põhjus, miks Tuutu viimasel ajal kontaktpinnal hüppe moodi liigutusi sooritab (st. tagajalad on tõukeks koos, mitte eraldi), on ilmselgelt selles, et ta on muutunud järjest motiveeritumaks, kindlamaks, kiiremaks ja nagu viimased võistlused on näidanud, siis on tal ära kadunud ka võõrastel võistlusplatsidel teatav ebakindlus.  Enam ei ole nii, et esimese jooksu teeb Tuutu veidi ebakindlamalt ja alles teises jooksus on ta säravalt kindel ja kiire – nüüd on tal juba esimene start kindel ja kiire. Ja veel:  trennid on kolinud õue, mis tähendab suuremat avarust ja kiiremaid jookse.  Ning koerajuht on vabanenud vatipükstest ja puhvaikast, kaotanud osakese talve jooksul kogunenud rasvast ning end igapäevaselt oluliselt rohkem liigutanud;) Kõik see kokku on andnud tunduva kiiruse tõusu.

Niisiis sain ma aru, et elevuse ja kiiruse kasv on need tegurid, mis panevad Tuutu kontaktpinnal eksima. Siinkohal pean igaks juhuks mitte-jooksukontakti-inimestele selgitama, et eksimus ei tähenda tingimata kontaktpinnalt ülehüpet, vaid et koera sooritustehnika ei ole õige, kuigi võistlusel kohtunikule paistab kõik vägagi ok.

Seega panen kõigile, kes jooksukontakte õpetavad või seda plaanivad, südamele, et erakordselt oluline on kohe algusest peale, st. juba plangul joostes saavutada koeral maksimaalne kiirus ja erutus (kutsikate puhul on asi veidi keerulisem, sest kasvades neil paratamatult kiirus, kindlus ja ärevus muutvad). Asjast pole kasu, kui koer jookseb planku suht rahulikult ja korrektselt, täispikka poomi joostes muutub olukord tundmatuseni. Koer peab harjuma olukorraga, kus omanik ei jookse poomi kõrval, vaid on koerast oluliselt eespool. Harjutada tuleb ka erinevaid käevahetusi peale poomi, olles ise koerast kõvasti ees. Kõik need provotseerivad koera ummisjalu jooksma ning hüpperisk tõuseb.  Kui aga koer kõigi nende olukordadega hakkama saab, suutes samal ajal sooritada korrektset poomikontakti, ei tohiks probleeme tekkida. Ja loomulikult tuleb leida võimalust harjutada erinevates kohtades ja erinevatel poomidel.

Niisiis, meie harjutame nüüd hommikul kl.7 Tuutuga tohutult motiveeritult ja ärevalt jooksmist. Kuna ühe normaalse spanjeli muudab kõige ärevamaks sissejuhatus söögiajale ja seda eriti hommikuti, kus loom on eriti reibas ja väljapuhanud, siis tuli see olukord enda kasuks pöörata. Niisiis saavad kõik teised koerad kõigepealt oma hommikusöögi ja alles siis hakkan juba veidi murelikule, kuid väga elevil Tuutule kaussi liha tükeldama. Elevus tõuseb 😉 Siis lähme koos selle toidukausi ja üha ärevama koeraga maja taha platsile, kausi mõne lihapalaga asetan 4 m kaugusele poomist või ka poomile järgnevast tõkkest ja siis me jookseme, kuni hommikusöök söödud (umbes 5-6 kordust). Ma arvan, et sellest hommikusest jooksust enam kiiremat, ärevamat ja motiveeritumat poomisooritust ei olegi võimalik saavutada, ilma et Tuutu sõna otseses mõttes oma nahast väljuks 😉 Proovin seda ka filmida, see on tõesti lahe…

Asja mõte on, et kui Tuutu suudab ka sedavõrd üleskeeratuna sooritada korraliku jooksu poomil, siis suudab ta seda kindlasti ka muudes ärevates, nt. võistlussituatsioonides, kus koerajuhi enda ärevus on laes 😉

Silvia Trkmanil on tõsiselt õigus (ega ma pole selles kahelnudki), et jooksukontaktide meetod ei sobi kindlasti mitte igaühele, kuna nõuab palju ja järjepidevat tööd. See tähendab mitte ainult igapäevast algtööd kodusel plangul, vaid see on pidev õppeprotsess – erinevate juhtimissituatsioonide harjutamine, võõrastel tõketel ja platsidel harjutamise võimaluste otsimine, pidev klikkertreening (nt. trikid vms.), et koera aju hoida töös ja et klikk ei kaotaks tähendust jne. jne. Samas pole siin aga midagi ebamaist, see on täpselt nagu ükskõik millise koerte koolitusala ükskõik millise võtte korralik ja põhjalik õpetus, lõppeesmärgiga saavutada korrektne sooritus hoolimata võimalikest häirijatest ja võistluskohast.

Püsiviide