26. mai 2010
Kui katus hakkab sõitma…
Meistrikad on kohe tulekul. Kuidagiviisi puges kohe peale eelmist (ja edukat võistlust) hinge teadmine, et järgmine võistlus ei ole mitte mingi naljategemine, vaid MEISTRIKAD. Kohutavalt tähtis ja vastutusrikas jne. võistlus, eksole. Lausa aasta tähtsaim. Mis tuleb loomulikult võita 😉
Täna sai mul sellest närveldamisest tõeliselt villand. Seega võtsin arutluse alla Meistrikate tähtsuse. Või õigemini selle, mis juhtub siis, kui ma: A. ei võidagi 😛 – B. saan vea – C. saan diskafi – D. saan lausa 2 disklafi.
Järeldus on järgmine. Meistrikate kehv tulemus ei mõjuta ei minu elu ega tervist, ka mitte minu pere oma. Ei võeta käest ei maja ega autot, isegi koera ja agilitytõkkeid mitte. Ka ei muuda see ei mind ega mu koera kuidagi kehvemaks või rumalamaks, jätkame ikka samalt tasemelt, kuhu oleme meistrikate ajaks välja jõudnud, lihtsalt ühe võistluskogemuse võrra oleme targemad.
Ja ega need meistrikad teisest agilityvõistlustest ei erine ka. Isegi teise Eesti otsa ei pea sõitma, pakin hommikul Tuutu ja telgi autosse ja kärutan Veskimetsa, kus käidud ju korduvalt. Korraldajad ja võistlejad ka tuntud ja teatud, samuti kaasvõistlejad. Lihtsalt iga suurusklassi parim saab oma nime juurde sümpaatse tiitli. See ongi kõik. Kõik muu on tavaline. Tavaline võistlusrutiin.
Ma saan aru, et ma võiksin muretseda näiteks MM-le sõidu pärast. Vot siin on palju tegureid, mille kohta ma ei tea, kuidas need võiksid mu koera mõjutada – pikk reis, ööbimised võõras kohas, kolmepäevane võistlus, publikumelu jne. jne.
Mida on aga muretseda ühe kohaliku võistluse pärast, kuhu sõiduks kulub maksimaalselt 45 minutit ja mis toimub tavapärastes tingimustes… ? Dziiisus 🙂
Muide, oluliselt kergem hakkas…;)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Piret said,
27. mai 2010 kell 08:09
No mida ma sulle viimased pool aastat rääkinud olen!? 🙂 🙂 Meistrikad on meie koduse maakamara tingimustes üks äärmiselt tavaline väikesearvulise osalejaskonnaga võistlus, kus võimalik on ainult võita (ja seda ka vaid koeral, kes saab endale tiitli ja samas on mulle tunne, et ega need eluskid väga seda hinnata ei oska 😉 ) ja kaotada pole midagi :).