31. mai 2010
29.05 Eesti Meistrivõistlused Agilitys ja Koeruse kevadvõistlus
Foto Livia Kask
Jeerum, kui emotsioonirohke võib üks tore koeraharrastus olla 😉 Minu emotsioonid pendeldasid küll nädalavahetusel seinast seina. Aga kõigest järjekorras.
Eesti Meistrivõistlused.
Hüpperada. Rada oli mõnus, piisavalt nipikas ja samas jooksmist võimaldav. Kahel korral tuli koera saata kõverasse tunnelisse hoopis teise auku, kui see, mis koerale kätte paistis. Jäin endale kindlaks joosta stiilis “käsi kullas või p… mullas” ja ei hakanud mingeid totraid tunneli ees valsitamisi tegema. Täiesti ootamatult tõmbas Tuutu esimese tõkke pulga maha. Ülejäänud rada sujus ilusti, kuigi koer ei näidanud oma parimat kiirust. Selle jooksu tulemusena olime 4. kohal, esimesed kolm koera jooksid 0-raja. Tuutu aeg oli kiireim hoolimata sellest, et see oli tema kohta üsna uimane jooks. Foto: Livia Kask
Agilityrada. Kohe poomi teises otsas oli kenasti tunneli auk ootamas, kuid koer tuli keerata tõkkele 90 kraadi vasakule. Veits pabistasin, kuna just eelmisel päeval olime Tuutuga harjutanud ummisjalu tunnel-poom-tunnel kombinatsiooni 😉 Slaalomisse saatmisel pidin hoolega meeles pidama, et mitte sattuda slaalomi lähedale taidlema. Ülejäänud rada oli loogiline jooksmine. Saime 0-raja. Tuutu oli endiselt veidi aeglasevõitu, ka poomil (?!), kontaktpind oli imeilus, 90 kraadi pööre ka, slaalomisse saatmisel taipasin viimasel hetkel ( ja see oli tõepoolest viimane hetk!) tarbetult pika käe kokku korjata.
Kokkuvõttes saime Eesti Meistrivõistlustel 2. koha, mis pole 9. kuud tagasi võistlemist alustanud koera kohta sugugi halb tulemus 😉 Ja nagu Alice tabavalt märkis, olen ma meistrikatel väga stabiilne koerajuht, ükskõik mis koeraga ma ka ei jookse – vihje mullusele 2. kohale Sohviga (kah muide kiireimad ajad, kuid üks pulk maas, tookord küll minu kehva juhtimise tõttu)…
Ma olen väga rahul oma valitud juhtimisvõtetega, võistluseks häälestumisega, keskendumisega. Paremini oleks saanud häälestada koera, olin liiga kindel, et ta on niisamagi ülimotiveeritud ja õnnelik, et platsile toodi. Märkasin ka seda, kuivõrd teda häiris stardis seljataga seisnud ja sebinud inimrühm, sellest siis ka hüpperajal valearvestus esimesel tõkkel ja kukkunud pulk ning agilityrajal hakkas koer mulle tasakesi järgi nihkuma, nii et pidin ta stardipositsioonile tagasi viima. Mina olin aga juba üsna kindel, et ta tunneb end igal võistlusel hästi. Tuli välja, et on vara hõisata… Tuleb harjutada häirijatega starti (tänud, Kristina, idee eest;) ), hankida võimalikult palju erinevaid võistluskogemusi ja enne igat starti koer ikka korralikult üles keerata.
Koeruse kevadvõistlus.
Oli kaks jooksu ja saime 2 disklafi 😉 Ehk siis igas jooksus ainult ühe… Tegelikult aga esimene rada, mis oli hüpperada, oli enne ja pärast disklafi muinasjutuline. Nüüd olin koera korralikult üles kruttinud ja kuigi just meie stardi ajaks hakkas taevast vett kallama mis kole, ei seganud see ei mind ega koera. Rada võimaldas mõnusasti jooksmist, kahjuks sattusin ühel keeramisel veidi valesse kohta, pidin tõkke otsa koperdamise vältimiseks veidi vibelema ja järgneval tõkkel, mis eeldas koera korralikku lõksust eemale juhtimist, ei olnud ma seega piisavalt keskendunud, jäin juhtimisega hiljaks ja nii Tuutu stiilipuhtalt lõksuks olnud tunnelisse lendaski. Disklafist hoolimata oli see meie siiani ilusaim jooks A3-s.
Teine rada oli agilityrada ja Tuutu jaoks sellel päeval juba neljas kord startida. Olgem ausad, nüüd näitas ta juba kergeid tüdimuse märke, kuid siiski jooksis kohusetundlikult. Täiesti viisakas jooks oli, ainult üks kaar oli ülemäära suur, disklafi tekitasin mina eelviimasel tõkkel, kus ilmselgelt liiga kiiresti joostes koera ise edasi valele tõkkele lükkasin. Videos on need jooksud näha vastupidises järjekorras.
Radadest ja kohtunikust
Kohtunik Lars Bang oli väga positiivne ja väga sõbralik ning aitas sellega kindlasti suuresti kaasa võistluste meeldivale õhkkonnale. Rajad olid (nagu tema radu treenides eeldada võiski) loogilised, koerale kiiret ja nauditavat liikumist võimaldavad ning samas sellised, et koerajuht pidi terve raja vältel olema väga valvas ja oskuslikult juhtima. Ma naudin selliseid radu!! Ilmselt pole ma ainus. Ma olen alati imetlenud kohtunikke, kes suudavad vastavalt võistlusklassi raskusastmele koostada raja, mis võimaldab koerale kiiret (ja ka turvalist) jooksu ning samas on põnevalt nipikas. Mulle on viimase aasta jooksul sügavaima mulje jätnud Peter Holmberg’i, Seppo Savikko ja Marianne Fernströmi rajad. Ka Johanna Nyberg, kes oskas suht kitsastes sisehalli tingimustes koostada A3-s väga nõudlikud, kuid samas vaba liikumist võimaldavad agilityrajad. Sellised rajad ja kohtunikud annavad agilityle kui spordialale minu arvates palju juurde, võimaldades närvekõditavat kiirust, andes koerale suurepärase hoo ning samas tuleb nii koeral kui koerajuhil selle hoo pealt igasuguste põnevate kombinatsioonidega toime tulla ja lõkse vältida. See on tõeline osavuse proov 😉
MM-st
Paratamatult käis selle võistlusega kaasas 2010 MM-i punktide kogumine ning kuna oli tõeline Natalja ja Tika päev ning meil samas ette näidata 2 disklafi, kihutasid nad komeedina Tuutust mööda ning jätsid meid MM-i tabelis 4. kohale, st. varukoeraks. Mis polegi paha, kuna minu esimene mõte peale meistrikate starte ja taipamist, et rahvamass stardi lähedal Tuutut kõvasti häiris, oli, et mis MM-le ma nii kogenematu koeraga lähen…
Nüüd saame rahus võistlussuve ja treeninguid ning erinevaid seminare nautida, seal vahel piisavalt puhata, erinevaid kogemusi hankida ning vast ka Soomes mõnd suuremat (ja soovitavalt kärarikkamat) võistlust külastada. Mõte, et peaksin Tuutut hakkama oktoobri alguseks MM-ks ette valmistama, tekitas tegelikult parajat ärevust, sest tihedasse võistlus- ja seminarigraafikusse oleksin pidanud suruma veel piisavalt palju koduseid treeninguid ning silmas pidades Tuutu motivatsiooni hoidmist hakkas see tegevusrohke graafik meenutama noateral kõndimist. Nüüd saame treenida ja areneda omas tempos. Ja suve nautida.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Jaanika said,
1. juuni 2010 kell 21:42
Supper tublid!
Palju õnne!