27. juuni 2010

26.06 agilityvõistlus Pärnus

Posted in Võistlused kell 22:18 kirjutas ingatuut

Kohtunikuks Peteris Akimovs Lätist. See oli üks väääga pikk pikk päev Pärnus, kuhu oli planeeritud mul täita järgmisi rolle: treener, agilitysportlane, kasvataja ja ka lihtsalt oma koera koolitaja. Etteruttavalt võin öelda, et viimane roll jäi täitmata, lihtsalt päev sai otsa ja jaks samuti. Pildi- ja videomaterjali eest suurimad tänud Kristinale!

Treenerina tuli olla võistlusel kohal kohe alguses, so. kl.10 A0 ajaks, kus võistlesid Piret ja Pööbik ning Kristina ja Joker. Peale nende võistlust suundusime koertega juba tuttavale matkarajale. Seekord õnnestus (peale matkaraja läbimist!;) ) leida ka antud matkaraja esimene infotahvel, aga kuhu sealt tegelikult edasi peaks suunduma, on siiani teadmata. Ehk järgmisel korral Pärnus võistledes õnnestub ka kogu matkarada üles leida…;)

Seejärel hakkasin ootama A2 võistluse algust, et Janale ja Liisule vajadusel abiks olla. Hämmastaval kombel venis A2 võistluse algus tund aega, lihtne matemaatika lubas arvata, et A3 võistlus hilineb sama tempo korral 2 tundi.  Palju õnne Janale kahe esimese 0-tulemuse puhul A2-s! Ja ka teiste võistlusklasside tublidele – Kristinale, Piretile ja Maarjale!

Võistlejana tuli mul kõigepealt tegeleda tugeva tuule põhjustatud üüratust peavalust jagusaamisega. Protsessi käigus sai rahvast lõbustatud käepärastest vahenditest, st. fliisist koeratekikesest (puhas, kasutamata, otse pakendist) tekitatud tuulekindla kõrvu katva peakattega, mis lubas arvata, et olen võistlustele saabunud mitte mootorsõiduki, vaid kaameliga…  Kaamel kaameliks, aga peakate aitas tublisti.

A3 võistluse algus lükkus edasi 2,5 tundi, mis muutis mind veidi murelikuks selles osas, et kuidas Tuutu nii pika passimise peale ennast tunneb. 

1. agilityrada. Rada oli oodatult keerukas ja aeg kiire, samas puudusid A ja poomi all tunnelid ja slaalomisse sisenemine oli väga lihtne. Kui  Tuutut soojendama hakkasin, siis tundus mulle kuidagi, et telgi varjust väljudes oli päike eriti valus ja kuum. Võibolla  oligi mingi “äikesepilve alune” moment. Kui koera silitasin, siis tundusid igal juhul tema pealae karvad väga kuumad. Sel hetkel ei osanud ma asjast midagi arvata. Tema sooritus ja sooritusjärgne olek lubab aga arvata, et ilmselt sai ta kerge päikesepiste või hakkas tal lihtsalt halb. Kuigi väga mõistatuslik ja kummaline oli see ikkagi. Rada on siin:

Disklaf oli minu juhtimisviga, ma ei rõhutanud eriti poomile minekut, kui koeral tuli tunnelist väljudes kahe tõkke vahelt läbi tulla ja nii ta püüdlikult ühe hüppetõkke ületaski. Edasine oli aga müstika. Tuutu ei läinud A-le! Jooksis kõrvalt mööda. Ega ma muidugi seda A-d kuidagi eriliselt ei rõhutanud ka, aga ma ei tee seda ju kunagi. Ja siis jooksis Tuutu kiigelt kõrvale, kusjuures siin oli tegu selge keeldumisega, koer keeras vahetult enne kiike end kõrvale, et seda tõket vältida. Saatsin uuesti, siis tegi ta kiigelt õhulennu, nagu arvates, et tegu on poomiga. Saatsin uuesti, kolmandal katsel oli ilus sooritus. Kusjuures nii teisel kui kolmandal katsel oli koer heatujuline ja innukas. Mis teda häiris, jääb mõistatuseks. Kui tsiteerida Piretit, siis selle teadasaamiseks tuleb intervjueerida Tuutut ennast. Ma siiski arvan, et tal hakkas päikesest kuidagi halb, sest peale oma jooksu ta muudkui lõõtsutas ja lõõtsutas, isegi pärast jaheda veega ülekallamist, kuni lõpuks sai talle boksipõhja pandud Pireti pakutud nn. külm lapp, alles siis hakkas koeral parem.

2.agilityrada. Oli väga ilus rada kuni poomini. Olin endiselt Tuutu pärast mures ja üritasin talle seetõttu teha kõik puust ette ja punaseks. Tihe tagasikeeramine tõkkelt enne poomi läks liiga tihedaks ja koer ei saanud aru, et tuleb veidi eemale poomile minna. Sealt siis esimene tõrge ja mina kohe hajevil. Peale poomi plaanisin koera saata ette kotti ja ise kätt vahetada, välja tuli soperduste jada. Ütlesin koerale peale poomi mitte “kott”, vaid “tunnel” ja sinnapoole minu hästikoolitatud tark koer suunduski. Videolt on näha, et siin sain vea koeraga kokkupõrkamise eest. Hoogu enam polnud, Tuutu üritas ettesaadetult kotis end hoolega minu poole keerata ning jäi nii kotti kinni. Minu arvates oli meil juba disklaf käes, või ilmselt ei mõelnudki ma midagi, vaid läksin koerale appi. Videost on näha, et disklaf tuli siis, kui kotist väljaroninud koera patsutasin. 

3. hüpperada. Kell hakkas liginema kaheksale;) ning rahvas oli juba üsna kapsastunud ja suht ülemeelikus meeleolus. Minul Tuutuga ja Maarjal Femmuga 2 disklafi käes. Otsustasime, et kui kolmandad disklafid ka kätte saame, lähme kogu kambaga Sunseti disklafipidu pidama;) Tuju muutus järjest ülemeelikumaks, kui hüpperada ilmsiks sai ja läbimiskiiruseks anti 4,2 m/s. Esimesed 2 tõket oli otse ja järgmised 3 kõik tagant. Eelviimane tõke peale suurel kiirusel otsetõkkeid kah tagant. Aga nagu elu on näidanud, aitavad huumoriga võetavad väljakutsed mul end kokku võtta. Seda enam, et see tundus tegelikult Tuutule väga sobiva rajana. Olen aru saanud, et talle meeletult sobib nn. tiheda nõelumisega ja paljude valssidega rada. Noh, ka trennis meeldivad talle ju väga “tik-tak” ja “ümber” harjutused. Mida rohkem kruttimist, seda toredam. See rada õnnestus meil läbida puhtalt ja kiireima ajaga ning saavutada 1. koht.  Tuutu oli küll veidi aeglane ning siit tuli 1,03 ajaviga. Aga ilmselt oleks ajaviga olemata olnud, kui ma oleks Tuutut 11-12 tõketel juhtinud paremini ning ja poleks talle nii suurt kaart tekitanud. Tore oli ja päevale ilusa punkti pani fakt, et sellel eelviimasel tõkkel, mida tuli tagantpoolt hüpata, kuulsin Tuutu vaimustunud niutsumist. Koer terve ja õnnelik! Jess!

Hoolimata kahest disklafist ja murest koera pärast olen peale videote vaatamist iseendaga väga rahul. Soperduste ja muude arusaamatuste vahepeal ei saa juhtimisele midagi ette heita, vaid mõned üksikud kaared võiks olla paremad. Tuutu teab suurepäraselt, mida tähendab “ümber” käsklus, samuti olid poomikontaktid perfektsed. Ja lõpp hea, kõik hea… kell 20.30 võiski võistlusplatsilt lahkuda.

Kasvatajana olin lubanud minna vaatama ja pildistama kaasomandis olevat inglise kokkeri pesakonda. Pildid ja viidad lisanduvad veidi aja pärast.

Oma koera koolitajana oli mul plaan peale võistlust, mis ajakava kohaselt pidi lõppema kell 17 ja peale sellele järgnevat ca 2-tunnist kutsikakülastust, minna koos Tuutuga Pärnu Hansapäevadele. Idee oli külastada rahvarohket ja kärarikast üritust, eesmärgiga valmistada koera ette kärarikkaks MM-ks. Ideeks see kahjuks jäigi. Võistlus lõppes 20.30 ja kutsikad said vaadatud 22.30, no kuhu ma enam oleks läinud… Päev otsas ja entusiasm ka, nii minul kui Tuutul. 24.00 jõudsime koju.

Püsiviide Lisa kommentaar

15. juuni 2010

12.-13.juuni RV ja tavavõistlused

Posted in Võistlused kell 10:16 kirjutas ingatuut

Oli käsi kullas, oli pe…. mullas 😉 Seda viimast ka täiesti otseses tähenduses, ehk siis viimasel Caciagi rajal sain ka ise vihmamärja maaga otsekontakti. Selleks ajaks oli küll juba disklaf kindlat käes ja caciagist enam ei haisugi…

Mida veel põnevat? Oli ülikonnastatud ja lipsustatud kohtunik (vähemalt esimesel päeval) ja jooksuajaga Tuutu, kes teisel võistluspäeval võttis juba täiesti tõsiselt kaalumisele idee, et Elika Troyst võiks saada tema tulevaste kutsikate isa 😉 Kahjuks aga ei tähenda jooksuaeg, et koer jookseb rajal erakordselt kiiresti, vaid pigem vastupidi. Tuutu oli stardis üsnagi hajevil ja läks käima alles neljandal-viiendal tõkkel. Ahjaa, ka ilm lisas põnevust, esimesel võistluspäeval tuul muudkui tugevnes ja lõpuks pidi meie telgielanikest alati keegi ukseava vaiade küljes rippuma, et telk lendu ei läheks.

12.06 Agilityrada. Midagi rasket siin ei olnud. Ainsa nipikama kohana tundusid 2 tõket enne slaalomit ja sealt slaalomisse saatmine. Slaalomi kõrval oli A ja õppides tundus, et koer võib slaalomi asemel valida selle. See hirm kadus aga kohe, kui taipasin rakendada agility kuldreeglit, et vaata rada ka koera vaatevinklist – kui ise koera trajektoori mööda tõketest üle astusin, sai selgeks, et no ei näe koer A-d, ainult slaalomit. See rada õnnestus meil joosta kindlalt ja puhtalt ning tulemuseks 1. koht.

RV hüpperada. Oli lihtne rada, kuigi küll kraad keerukam kui tavavõistluse oma. Tegin disklahvi:( Siin olin tõketelt slaalomisse juhtides liialt kindel, et küll koer tuleb minuga niisamagi sellest peibutavast tunnelist mööda. Ei teinud ma asja õnnestumiseks mingit lisatööd, õlad näitasid hoopis kenasti tunneli ava poole ja sinna koer siis lendaski. Ka ei olnud ma rahul tõkkega enne sirget tunnelit, koer pidi teoorias tegema tihke pöörde ümber tõkketiiva, tegelikkuses aga ronisin ise liiga tõkke lähedale ja saatsin ta kaugele üle tõkke ning järsult tagasi pöörates pani ta kord ka külje maha.  Bad, bad handler…

13.06 hüpperada. See oli ilus jooks, eriti sealtmaalt, kus Tuutu oma jooksuaja unustas ja end liigutama hakkas. Kohutavalt kahju oli 5. tõkke pulgast, mis maha kukkus. Videost (kui see üles saab) on näha ja ka pealtvaatajatele oli selge, et pulk kukkus enne, kui koer seda ületama hakkas, ehk siis astusin mina oma jalaga võistlusel kasutatud metalltõkke üüratu pika toe peale, all oli ilmselt ebatasane pind ja nii ma siis seda tõkketiiba raputasin ja pulk maha tuli. Muidu oli ilus puhas jooks. Mis teeb meele eriti mõrudaks… Huvitav, kas tõkketiibade konstruktsioonidele ei kehti mingeid standardeid?  See veel puuduks, et rada õppides peaks hakkama ka tõkkekonstruktisoonide ümber keksimisele keskenduma. See rada lõppes meie jaoks siis 5 veapunkti ja 2. kohaga.

RV agilityrada. Eelnenud A3 radadega võrreldes oli see veidi keerukam. Kohtunik ütles sissejuhatuseks, et tal kulus selle koostamisele palju aega. Mis ei tõotanud just head… 😉 Tegelikult polnud siin midagi imelist, rada oli täiesti joostav. Tegin JÄMEDA vea.  Poomi all oli tunnel, peale seda 2 tõket 90 kraadise nurgaga ja siis pidi koer minema poomile. Õppides tahtsin kangesti vahetada tunneli teises otsas enne tõkkeid selja tagant kätt, aga tundus, et ma ei jõua ja õppisin neid tõkkeid ettesaatmisega. Rada sooritades avastasin, et jõuan küll kätt vahetada ja seda ma siis tegingi, koera trajektoor on aga erinevate juhtimisvõtetega erinev, kogu pilt muutus ja ma ei tõmmanud koera piisavalt kaugele ära, et tal oleks hea ja selge poomile minna. Saatsin koera hoopis sirgelt tunnelisse. Disklaf.  Urrr… nagu ma ei teaks, et tuleb joosta nii, nagu oled õppinud. Omad vitsad pidid kõige valusamad olema… Siiski vanajumal (või mingi agilityt haldav kõrgem vägi) otsustas mind karistuseks kiige kõrvale murule põlvili saata. Jajah, sain aru, jätsin meelde;) Kahjuks sai kaameramees(naine) minu disklafist nii löödud, et lõpetas sealmaalt filmimise ja nii on agilityrada filmilindil vaid kuni disklafini.

Tore oli, et Tuutu pidas oma elu esimesed 2-päevased mitme stardiga võistlused ilusti vastu, ma ei näinud, et ta oleks kuidagi tüdinenud olnud. Loomulikult oli ta jooksuaja tõttu hajevil ning aeglasem kui tavaliselt, kuid see on arusaadav. Eks näis, kas ja kuidas ebatiinus järgnevaid võistlusi mõjutab. Positiivne on, et MM-ks on kõik möödas ja unustatud.

Püsiviide Lisa kommentaar