24. juuli 2010
24.07 agilityvõistlus Hallikal, Harjumaal
…. Hmmm, sellele võistlusele eelnenud peamurdmine ja sisemine heitlus iseendaga teemadel, kas olla või mitte olla (st. kas võistelda või mitte), oli nii võimas, et sellegi peab kirja panema 😉
Peale nurjunud Haapsalu võistlust, kus Tuutul polnud tuju ollagi, otsustasin esmaspäeval tühistada Hallika võistlusele regamise. Ja nii ma peale ilmaprognoosiga tutvumist tegingi. Nädalavahetuseks lubati +30 kraadi jätkumist. Vahepeal suutsin ka veel ise kerge päikesepiste üle elada, ka see pani mõtlema, mida võiks küll lõõskavas päikeses võistlusrajal tunda koer, kes peab täie auruga jooksma, oma keha hästi valitsema ja ka tasakaalu hoidma. Mina ise näiteks ei suutnud sel päikesepiste päeval õues ühtki kiiremat sammu teha, tegelikult ei suutnud ma õue minnagi, oma keha koordineerimisest rääkimatagi;)
Niisiis, tulemas oli seega üle hulga aja esimene võistlusvaba nädalavahetus. Vahepealset stressivaba aega ja pealesunnitud püsivat siestat kasutasin juurdlemiseks: 1. kas ma Tuutuga ehk maikuust saadik “üle” pole võistelnud; 2. mida tegin õnnestunud võistlustel (st. võistlustel, kus Tuutu oli väga kiire ja motiveeritud) teisiti; 3. mida tegin võistlusele eelneval päeval ja/või võistluspäeva hommikul; 4. kuidas tõsta Tuutu vaimustus minuga koostööst endisele tasemele; jms. Mõttetöö kandis vilja ja olulised vastused on olemas:) Ja ka Tuutu on taasavastanud, et minuga koos tegutsemine ei ole mitte lihtsalt tore, vaid on lausa vaimustav. Siinkohal aitavad alati toredad klikkertrikid;)
Siiski, hoolimata kindlast otsusest kuumaga mitte osaleda jälgisin ikkagi teravdatud tähelepanuga ilmaprognoose, mis lubasid laupäevaks vihma. Veel neljapäeval oli laupäevaks küll vihmalootus, kuid samas lubati uut kuumarekordit. Reedel siiski ilm jahenes (vaid + 22 kraadi!) ja kui prognoosidest sai selgeks, et laupäeval ongi Põhja- ja Lääne-Eestis jahedam ja vihmane ilm ning et kuumakraadid kuuluvad Lõuna-Eestisse, ei suutnud mind miski enam võistlusele regamast tagasi hoida. Õnneks on korraldajaklubis võimalik ka viimasel päeva regada, tõsi küll, tunduvalt soolasema hinna eest. Otsustasin, et 2 starti on maksimum ning et regan Tuutu vaid tema jaoks põnevamatele agilityradadele ja hüpperajal ei osale. Eesmärgiks oli anda koerale igati positiivne ja motiveeriv võistluskogemus.
Võistluspäeval siis vaid +18 kraadi ja aegajalt kerge seenevihm. Selline tavapärane Eestimaa suvi;) Mõõõõnus!!! A3-l oli esimene hüpperada, kus me pedagoogilistel põhjustel ei osalenud, aga läksin siiski rajaga tutvuma. Ja kohe oli pilt selge, et sel võistlusel kerge ei saa olema. Tõkked olid üksteise suhtes üsna keerukalt asetatud ja lohaka juhtimise korral oli ka mitmeid lõkse ootamas. Kohtunikuks Peter Holmberg Rootsist.
Meie esimene agilityrada. Viiendal tõkkel tekkis arusaamatus ja kuigi see sai lahendatud, siis kohe järgmisena võttis Tuutu esimese loogilisena tunduva, kuid kahjuks vale tõkke. Disklaf:( Ülejäänud rada polnud ka ilus, liiga palju liiga suuri kaari. Tuutu oli küll kiire ja motiveeritud. Mina aga juhtisin liiga palju nn. lahtise käega, ehk siis sirutasin kätt kehast eemale kohtades, kus see oli lausa ohtlik. Tuutu on viimasel ajal hakanud perfektselt käele reageerima, kui see näitab eemale, läheb ta kaugemale ja kui käsi on keha lähedal, on seal ka koer. Ja kui mina ei suuda juhtimist vastavalt rajale reguleerida ja käte töö asemel keskendun mööda rada galopeerimisele, on jama käes.
Teiseks rajaks võtsin eesmärgiks nr.1 juhtimise, ehk siis väledate jalgade asemel osavad käed;) Rada oli selline, mis ka hoolika juhtimise puhul nõudis tegelikult väga väledat keha liigutamist, nii et mõtestatud ja nobedat sebimist oli küll ja veel… Seekord suutsin algusest kuni lõpuni korralikult juhtida, tulemuseks kiireim aeg ja puhas rada!
Mina olen tänase päevaga kohutavalt rahul! Eesmärgiks oli saavutada Tuutule suurepärane võistluseks häälestumine ja see läks väga hästi. Lisaks oli mul isiklikke sportpsühhi kolle, kellega võidelda, ja ka see sujus. Võistlus lõppes kiiresti ja ilm oli jahe, seega koerale vahelduseks meeldiv kogemus. Peale võistlust tegime natuke ka poomil trenni, Tuut huligas vaimustusest… Tänase päeva suurim kasutegur on aga see, et analüüsides Haapsalu ja tänaseid võistlusi selgus tõde: ma ei tohi rajal ise “üle joosta”! Kui Tuutu on tavapärases konditsioonis, siis sooritab ta kiire jooksu osa ise ja minu asi on olla hoolikas (mitte tuuleveskit meenutav) koerajuht. Ja kui Tuut mingi põhjusel on aeglane, ka siis ei paranda minu kihutamine asja, vaid vastupidi. Tänaseks päevaks võin ma Tuutut rajal 100% usaldada, ennast aga kahjuks veel mitte.
Ja lõpetuseks natuke nostalgiat:) Aasta tagasi Koeruse suvelaagris Peter Holmbergi käe all oli Tuutu osalemas 0-rühmas, ehk siis väga algajates. Muuhulgas näitasime ette oma jooksukontaktid ja saime kiita. Samas aasta tagasi ei osanud Tuutu veel korralikult slaalomit ja ka kiige õpe polnud veel valmis… Ja nüüd, aasta hiljem võistles Tuutu samal platsil sellesama Peter Holmbergi valvsa pilgu all, olles tänaseks siis EST AG CH ja MM koondise liige. Patt oleks nuriseda;)
Võistluse videod tulevad peagi Dagriselt ja Keidalt… Juba ette suured tänud neile!
19. juuli 2010
18.07 Haapsalu võistlus
See oli siis kolme-diskalfi-võistlus 😦 Väga mage! Kohtunikuks oli Nalle Jansson Rootsist, sama kohtunik hindab ka selle aasta MM-il, seega oli Haapsallu sõit selline must üritus. Kohtunik üritas oma radadega ning oma range ja tähtsa olekuga anda rahvale ilmselt aimu MM-st kui sellisest ja tore on, eks ta selleks ilmselt kutsutud oligi. Mulle siiski meeldiks, kui kohtunik veidigi ka siiralt naerataks;) , aga see on maitseasi, eksole.
Esimene rada oli hüpperada. Ei midagi imelist, palju keerutamist ja koera hoolikat juhtimist. See jooks läks selle nahka, et minu ja Tuutu kiirused ei klappinud. Tuut oli aeglane ja mina kiirustasin üle. Kui ta oleks korralikult ja kiiresti jooksnud, oleks kõik toiminud, aga ma ei osanud tõesti arvata, et Tuutu võiks juba esimeses stardis aeglane olla. Jah, oli küll palav, aga siiski… Saime ühe tõrke kohas, kus koer jooksis kotist mööda mulle hoopis järgi ja kui ta ka veel teises kohas minu kiirustamise tõttu tõkkest mööda jooksis, ei hakanud ma seda enam parandama, vaid juhtisin edasi. Niikuinii oli siis juba 2 tõrget käes ja mis seal enam päästa…
Teine rada oli agilityrada ja hüpperajaga võrreldes üllatavalt lihtne. Kohe väga lihtne. Kiirus oli ka vaid 3,5 m/s ja päike läks pilve taha peitu, seega kõik tingimused ilusaks soorituseks nagu olemas. Nüüd hakkas Tuutu peale paari uimatud tõket isegi normaalselt jooksma. Rajal oli koht, kus poomi mahatulekuosa ja seal kõrval oleva tunneli vahe oli mitte rohkem kui meeter. Teadsin, et kui ma nii poomi lähedalt jooksen, siis võin sellega Tuutu jooksukontakti ära rikkuda. Seega saatisin koera poomile ja jooksin hoopis poomi juurest ära teiseltpoolt tunnelit järgmise tõkke juurde ning jätsin koera iseseisvalt poomi otsa tegema. See koht õnnestus hiilgavalt ja olin ilmselt nii eufoorias, et edasi tegin lollusi. Hakkasin millegipärast üle kiirustama, kiige juures ei oodanud, kuni kiige ots maad puudutab, vaid kangesti oli mul vaja edasi kiirustada. Minu meelest hüppas Tuut seega ka kiigelt liiga vara maha, aga igaljuhul lükkasin ma ta kiirustamisega järgmisest tõkkest hoopis mööda ja otse tunnelisse. Disklaf. Vot siis oli küll tunne, et tahaks oma lolli pead vastu lähimat pargipuud koputada.
Kolmas rada oli jälle päris pähkel. Seal oli moodustatud kena tihe pusa poomist, tunnelist ja A-st, kõik koerale vabalt valikus võtta. Rajal oli ka laud! Hüüumärgiga seetõttu, et no pole ju lauda muidu võistlustel näha, ikka ainult MM-il. Seekord siis oli (ilmselt eesmärgiga anda MM-st võimalikult autentne pilt)ja lausa elektrooniline,st. piiksuga. Piiks oli küll kolevaikne ja kuuldav hästi laua lähedal seistes. Otsustasin, et kui lauast rajal eemalduma pean, siis loen lihtsalt ise mõttes neid sekundeid, ei hakka laua ääres kõrv kikkis piikse kuulama. Vot nüüd oli Tuutu kohe silmnähtavalt aeglane. Lauda sooritas ta muidugi õnnelikult ja entusiastlikult (see ju tore söögikoht!), aga järgmisel takistusel peale lauda tuligi disklaf. Tagantjärgi tarkusena on selge, et valisin poomi kõrval jooksmiseks vale poole je koer läks seega poomi kõrval peibutavasse tunnelisse…
Kahju, et seekord ei ole videoid, oleks endale kena õppematerjal. Aga loodetevasti tulevad radade skeemid avalikuks. Seal oli palju huvitavaid kohti, mida kindlasti tasub harjutada.
Tuutu tärkava võistlustüdimuse raviks võtame me nüüd võistluspuhkuse.
14. juuli 2010
Veidi mõtteid…
Saaremaa võistlusel öeldi ühele mu õpilasele peale edukat ja kiiret võistlusraja läbimist, et küll sul on hea koer, ei peagi midagi näitama, jookseb ise. Ma ei taha siinkohal üldsegi mitte urgitseda konkreetse ütleja kallal, inimene tahtis tõenäoliselt lihtsalt midagi head ja kiitvat öelda. Aga see ütlus pani mind mõtlema selle üle, et osad harrastajatest võivad koeri agilitys sel moel näha küll – ehk siis ongi lihtsad, kiired ja andekad koerad ning põmmpäised, aeglased ja andetud koerad. Viimasel ajal on siia lisandunud minu meelest veel üks kategooria: nn. ” kiired ja vihased” ehk siis megakiired ja väga motiveeritud maksikoerad, kelle juhtimine tundub olevat raketiteadus. Kõik need lahterdused sildistavad koeri ja annavad minu arust inimesele mugava võimaluse ennast ja oma rolli konkreetse koera koolitajana ja juhtijana pisendada, vahel lausa nullilähedaseks taandada.
Siiski on kõik (lisaks koera ja ka koerajuhi füüsilistele eeldustele) kinni just koolitamises, juhtimises, motivatsioonis ja üldse inimese-koera vahelistes suhetes ning usalduses. Konkreetse koera, kes jookseb vaevata üle 5 m/s, oleks edukalt võinud ka nn. näpu otsa kinni õpetada, selle asemel et näha pikalt vaeva sellega, et ta töötaks iseseisvalt ja kiiresti. Motivatsiooni tõstmise asemel oleks selle tähelepanuta jätmise korral saanud kenasti vastupidise tulemuse. Ja loomulikult võiks ka koerajuht vabalt lisada oma panuse, jäädes rajal info andmisega hiljaks. Kui koer õpetada kiireks ja iseseisvaks, siis peab ka koerajuht tegema enda kallal suure töö, et õppida teda nii juhtima, et koera mitte pidurdada ning et info oleks õigeaegne. jne. jne…
Minu jaoks on selline sooritus agilitys, kus jääb mulje, et koer teeb kõike ise ja teeb kiiresti, ideaal. Selle ideaali moodustavad siis hästi õpetatud koer ja suurepäraselt juhtiv koerajuht. Seega oli antud kiitus parim tunnustus meie trennis tehtud tööle. 0-klassi ja ka A1 radadel peaks tõepoolest olema võimalik väga sujuvalt joosta ja koera üsnagi märkamatult juhtida, kuna rajad on ju lihtsad ja tõkked suht otse.
Nii nagu muudel koerakoolitusaladel on viimase poole aasta jooksul foorumites ja ka lausa ajakirjas “Koer” jutuks olnud, et koolitajaid lahterdatakse mingi kindla tõu spetsialistideks, kes kuulu järgi teistest tõugudest mitte muhvigi ei jaga, siis tegelikult toimub selline lahterdamine ka agilitys. On spanjelitreenerid ja terjeritreenerid ja setteritreenerid ja väikeste koerte treenerid ja kiirete maksikoerte treenerid jne. Mina olen siis see spanjelitreener 😉 Iseenesest toimub selline lahterdumine tõenäoliselt iseenesest, tingituna sellest, et mingit tõugu omaval treeneril võtavad sama tõugu omavad agilityhuvilised lihtsalt konkreetselt nööbist kinni ja enne lahti ei lase, kui uus rühm käimas. Vähemalt minuga on küll nii juhtunud. Ma ei ole mitu aastat juba uut rühma välja kuulutanud, need tekivad iseeneset ja poolsunniviisiliselt 😉
Põhjus, miks ma “spanjelitreeneri” teema siia sisse tõin, on see, et mulle tundub, et meil Eestis on tekkimas arusaam, et sedasi sujuvalt saab juhtida ainult mini- või midiklassi koeri, sest neil saab ja jaksab kõrval joosta ja et kiirete maksikoertega tuleb kuidagi hoopis teisiti tegutseda ning et nende õpetamine ja juhtimine on kuidagi totaalselt erinev. Ma olen nõus sellega, et nad ei saa olla nn. “käe külge” õpetatud, aga ma ei teeks seda tänasel päeval ilma väga mõjuva koerajuhipoolse põhjuseta ka mitte ühegi väiksema koeraga. Aga mis vahe siis ikkagi on üle 5 m/s jooksval maksikoeral või mini- ja midikoeral? Ainult hüppe pikkuses. Ja see on keeramistel õigeaegse infoga reguleeritav. Kõik muu, st. õigeaegne info andmine ja juhtimine, sh. vajadusel kaugelt ja vajadusel lähedalt juhtimine on ju sama. Mul hakkab selles osas tõeline sportlik hasart tekkima ja ootan põnevusega päeva, mil mõni mu õpilastest või ma ise kauaoodatud “kiire ja vihase” maksikutsika omanikuks saan…
13. juuli 2010
10.-11.07 võistlusnädalavahetus Saaremaal ja Tartus
… Hea, et Eesti on nii tilluke 😉
Veel juuni alguses oleks idee Saaremaale võistlema sõita tundunud absoluutselt absurdsena. Kuna aga Tartu võistlusel lubatud 0-klassist sai ootamatult Open klass ja Saaremaal jällegi oli 0-klass olemas, siis lõpuks kujunes nii, et Saaremaa võistlusel sai meie Agility Pluss klubi esindatud arvukamalt kui ühelgi võistlusel kunagi varem.
Reis algas juba reede õhtul, mil oskusliku toppimise ja planeerimise tulemusena sai autosse mahutatud 4 inimest ja 4 koera ja sõit Saaremaale Margiti suvekoju võis alata. Reis ise sujus kui lepse reega, veidi ärevust lisas vaid tõsiasi, et praamireisi ajal oli autosse jäetud kook lihtsalt üles sulanud. Jumal tänatud, et tirisime, kes sotsialiseerumise mõttes ja kes niisama, koerad endaga üles laevatekile kaasa… Avaõhtu Saaremaal oli paljutõotav, neljajalgsed traavisid ümber ja läbi Margiti suvelossi ning kahejalgsed maandusid enesestmõistetavalt grilli äärde. Foto: Margit Luts
Laupäeva hommikul suundusime võistluspaika. Kuumus hakkas tuure üles võtma ja kohapeal selgus, et ega telgi püstitamisest suurt abi ei ole, kõige kavalam on koerte boksid lihtsalt kadakate vahele vilusse lükata. Võistlusplatsil säras päike muidugi takistamatult ja kuumus oli seal võistluspäeva lõpuks üsnagi talumatu. Õnneks oli telkimiskohale toodud ka voolik, kust sai ennast ja koeri vajadusel üle kasta. Meie seltskonna edusammudest ja saavutustest saab peagi lugeda Agility Plussi lehelt. Foto: Livia Kask
Tuutul oli joosta agilityrada ja hüpperada. Seppo Savikko A3 rajad olid isegi oodatumast lihtsamad. Tegelikult on tema radadega küll nii, et need tunduvad lihtsad, aga veebruari ja nüüd siis ka Saaremaa võistlusradu meenutades võib tagantjärgi tarkusena öelda, et tegelikult on sellised salakavalad ja vajavad kindlasti kusagil koera vedamist või pettekaid. Ja kui neid korralikult ei tee, ongi jama käes. Livia Kase fotod:
Alumisel pildil näha koera ideaalne pööre ümber tõkketiiva. Järelikult hästi juhitud;)
Agilityrajal suutsin end korralikult kokku võtta ja kui poomile pealeminek ja kriminaalne mahatulek välja arvata, oli ilus jooks. Jooks ise oli ilma vigadeta ja saavutatud esikoht andis meile kolmanda 0-tulemusega võidu ning minu kullakallis Tuutu on nüüd Eesti Agilitytšempion!!!
Teine rada läks puhta rappa. Tagantjärgi meenutades ei saanudki seal midagi head tulla, sest eelmiste koerte jooksude ajal ei õnnestunud mul “asjaolude” tõttu rajale keskenduda ning vahetult enne enda jooksu avastasin, et ma ei tea üldse, kuhu rada peale 5.-ndat tõket läheb. Esimene mõte oli, et ma ei lähegi rajale. Rada sai küll meenutatud ja jooks tehtud, kuid keskendumisest ja korralikust sooritusest polnud haisugi. Disklaf tuli täiesti ootamatus kohas tunneli eest, kus ma kätt liiga pikalt sirutasin ja koera endast kaugele saatsin. Peale seda saime veel vähemalt 2 disklafi.
Aga isegi see kakerduste rada ei suutnud tumestada rõõmu õpilaste ja oma kalli Tuutu saavutustest! Pärast võistlust sooritasime jälle kord harjutuse teemadel, kuidas pakkida autosse 4 inimest ja 4 koera + varustus, ning kodutee võis alata.
Pühapäeva hommikul suundusime koos Margiti ja Deaga Tartu poole, seal toimus agilityvõistlus Ülenurme näitusega koos ja kohtunikuks Algirdas Valciukas Leedust. See, kui kuum võib Ülenurmes olla, oli ette teada, aga tegelikkus osutus veelgi hullemaks. Õnneks oli agilityplatsi veeres üks suur kaubaauto, mille varjus oli hea olla ja jällegi oli platsi ligi toodud voolikuga vesi. Tuutu jälestab voolikust ülekastmist ja nüüd tehti seda karjuvat füüsilist vägivalda tema kallal mitmel päeval järjest ja korduvalt 😦
Üldse sai see võistlusmaraton ette võetud eesmärgiga anda Tuutule võistlustele eelneva reisi ja võõras kohas ööbimise kogemus + võistlus mitmel päeval. Selle osaga oli kõik korras. Aga vot temperatuuridega sai küll üle pakutud, üle 30 kraadist kuumust polnud programmis ette nähtud.
Kuumuse tõttu oli Tuutu esimesel rajal ootuspäraselt veidi aeglasem, aga läks suht ruttu käima. Viga tuli ootamatult kiige eest, Tuutu keeldus jälle kiigele minemast. Ülejäänud rada oli ilus ja puhas, kuigi seal oli nipp nipi otsa: tõkked tagant ja vahelt, nipikas slaalomisse sisenemine, peale poomi otsetõke tagant jne.
Teisel rajal oli Tuutu juba üsnagi aeglane, käima läks alles raja lõpus. Ja jälle: viga kiigest keeldumise eest ja teine viga kiige kontakti eest. Muidu puhas. Rajal oli ka Tuutule võistlustel seninägematu, aga trennis siiski kohatud okser.
Esimesel raja saime seega 5 veapunktiga 2. koha ja teisel rajal 10 rajaveaga ja 3,98 ajaveaga 1. koha. Videoid seekord ei ole.
Kokkuvõttes võin kahe päeva tulemustega rahul olla. 4.-st jooksust 1 puhas rada, 2 vigadega rada ja 1 disklaf on igal juhul meie parim tulemus hetkel. Siiani on kippunud disklafid ülekaalus olema… Kiige probleem on tuvastatud, põhjused leitud ja töö käimas. Tuutu ei näita viimastel võistlustel just oma parimat lendu, aga ma usun, et siin on lisaks kuumusele suur osakaal ka jooksuajale järgneval ebatiinusel.
Ja lõppude lõpuks: Tuutu jõudis A2-st A3-e aprillis ja juuli esimesel võistlusel sai tšempioniks! Eks tema oleks seda suutnud varemgi, aga tal tuli paraku oodata, millal tema juhi (st. minu) vaimsed võimed piisavalt kõrgele tasemele jõuavad…
7. juuli 2010
3.07 tunnelivõistlusest
Enne, kui kõik meelest läheb, panen ruttu kirja ka tunnelivõistluse muljed. Suvi pole sugugi mitte see aeg, mil tahaks arvuti taga istuda. Õnneks kannab Elioni traadita internet, või õigemini interneti pidev puudumine selle eest hoolt, et arvutisse pole asjagi…
Niisiis, osalesime Tuutuga tunnelivõistlusel. Algne plaan oli minna koos Tuutu ja Sohviga, et Sohvi jooksuga lisada Tuutule veel lisamotivatsiooni ja -vunki. Kahjuks aga sai Sohvi enne võistlust kerge kõrvapõletiku ja pidi koju jääma. Tuutuga otsustasin võistluskogemuse mõttes siiski minna, kuigi erinevalt Sohvist ei oska tema eriliselt vaimustuda rajast, kus tunnelile järgneb tunnel 😉 Minna tuli niikuinii, algajates oli mul palju õpilasi “käppa harjutamas” ja mina ise rajameeskonnas ajamõõtjana tööl.
Päev oli kolepalav, aga rajad lihtsad ja lühikesed. Siin meie esimene jooks:
Tuutul läks esimene pool rajast aega taipamaks, et peaasjalikult sirgetest tunnelitest tuli suht kohe tagasi keerata. Tema lendas algul igast tunnelist hirmsa hooga kaugele välja ja nende suurte kaarte peale kulus meil palju aega.
Teine rada, mis sisaldas ka slaalomit ja A-d:
Kokkuvõttes sain lisaks õpilastega koos rõõmustamisele, mõnusale seltskonnale ja “joodikupäevitusele” veel ka Tuutuga kahe raja kokkuvõttes esimese koha 😀
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 