10.-11.07 võistlusnädalavahetus Saaremaal ja Tartus

13. juuli 2010

10.-11.07 võistlusnädalavahetus Saaremaal ja Tartus

… Hea, et Eesti on nii tilluke 😉

Veel juuni alguses oleks idee Saaremaale võistlema sõita tundunud absoluutselt absurdsena.  Kuna aga Tartu võistlusel lubatud 0-klassist sai ootamatult Open klass ja Saaremaal jällegi oli 0-klass olemas, siis lõpuks kujunes nii, et Saaremaa võistlusel sai meie Agility Pluss klubi esindatud arvukamalt kui ühelgi võistlusel kunagi varem.

Reis algas juba reede õhtul, mil oskusliku toppimise ja planeerimise tulemusena sai autosse mahutatud 4 inimest ja 4 koera ja sõit Saaremaale Margiti suvekoju võis alata. Reis ise sujus kui lepse reega, veidi ärevust lisas vaid tõsiasi, et praamireisi ajal oli autosse jäetud kook lihtsalt üles sulanud. Jumal tänatud, et tirisime, kes sotsialiseerumise mõttes ja kes niisama, koerad endaga üles laevatekile kaasa… Avaõhtu  Saaremaal oli paljutõotav, neljajalgsed traavisid ümber ja läbi Margiti suvelossi ning kahejalgsed maandusid enesestmõistetavalt grilli äärde.  Foto: Margit Luts

Laupäeva hommikul suundusime võistluspaika. Kuumus hakkas tuure üles võtma ja kohapeal selgus, et ega telgi püstitamisest suurt abi ei ole, kõige kavalam on koerte boksid lihtsalt kadakate vahele vilusse lükata. Võistlusplatsil säras päike muidugi takistamatult ja kuumus oli seal võistluspäeva lõpuks üsnagi talumatu. Õnneks oli telkimiskohale toodud ka voolik, kust sai ennast ja koeri vajadusel üle kasta. Meie seltskonna edusammudest ja saavutustest  saab peagi lugeda Agility Plussi lehelt. Foto: Livia KaskTuutul oli joosta agilityrada ja hüpperada.  Seppo Savikko A3 rajad olid isegi oodatumast lihtsamad. Tegelikult on tema radadega küll nii, et need tunduvad lihtsad, aga veebruari ja nüüd siis ka Saaremaa võistlusradu meenutades võib tagantjärgi tarkusena öelda, et tegelikult on sellised salakavalad ja vajavad kindlasti kusagil koera vedamist või pettekaid. Ja kui neid korralikult ei tee, ongi jama käes. Livia Kase fotod:

Alumisel pildil näha koera ideaalne pööre ümber tõkketiiva. Järelikult hästi juhitud;)

Agilityrajal suutsin end korralikult kokku võtta ja kui poomile pealeminek ja kriminaalne mahatulek välja arvata, oli ilus jooks. Jooks ise oli ilma vigadeta ja saavutatud esikoht andis meile kolmanda 0-tulemusega võidu ning minu kullakallis Tuutu on nüüd Eesti Agilitytšempion!!!

Teine rada läks puhta rappa. Tagantjärgi meenutades ei saanudki seal midagi head tulla, sest eelmiste koerte jooksude ajal ei õnnestunud mul “asjaolude” tõttu rajale keskenduda ning vahetult enne enda jooksu avastasin, et ma ei tea üldse, kuhu rada peale 5.-ndat tõket läheb. Esimene mõte oli, et ma ei lähegi rajale. Rada sai küll meenutatud ja jooks tehtud, kuid keskendumisest ja korralikust sooritusest polnud haisugi. Disklaf tuli täiesti ootamatus kohas tunneli eest, kus ma kätt liiga pikalt sirutasin ja koera endast kaugele saatsin. Peale  seda saime veel vähemalt 2 disklafi.

Aga isegi see kakerduste rada ei suutnud tumestada rõõmu õpilaste ja oma kalli Tuutu saavutustest! Pärast võistlust sooritasime jälle kord harjutuse teemadel, kuidas pakkida autosse 4 inimest ja 4 koera + varustus, ning kodutee võis alata.

Pühapäeva hommikul suundusime koos Margiti ja Deaga Tartu poole, seal toimus agilityvõistlus Ülenurme näitusega koos ja kohtunikuks Algirdas Valciukas Leedust. See, kui kuum võib Ülenurmes olla, oli ette teada, aga tegelikkus osutus veelgi hullemaks. Õnneks oli agilityplatsi veeres üks suur kaubaauto, mille varjus oli hea olla ja jällegi oli platsi ligi toodud voolikuga vesi. Tuutu jälestab voolikust ülekastmist ja nüüd tehti seda karjuvat füüsilist vägivalda tema kallal mitmel päeval järjest ja korduvalt 😦

Üldse sai see võistlusmaraton ette võetud eesmärgiga anda Tuutule võistlustele eelneva reisi ja võõras kohas ööbimise kogemus + võistlus mitmel päeval.  Selle osaga oli kõik korras. Aga vot temperatuuridega sai küll üle pakutud, üle 30 kraadist kuumust polnud programmis ette nähtud.

Kuumuse tõttu oli Tuutu esimesel rajal ootuspäraselt veidi aeglasem, aga läks suht ruttu käima. Viga tuli ootamatult kiige eest, Tuutu keeldus jälle kiigele minemast. Ülejäänud rada oli ilus ja puhas, kuigi seal oli nipp nipi otsa: tõkked tagant ja vahelt, nipikas slaalomisse sisenemine, peale poomi otsetõke tagant jne.

Teisel rajal oli Tuutu juba üsnagi aeglane, käima läks alles raja lõpus. Ja jälle: viga kiigest keeldumise eest ja teine viga kiige kontakti eest. Muidu puhas. Rajal oli ka Tuutule võistlustel seninägematu, aga trennis siiski kohatud okser.

Esimesel raja saime seega 5 veapunktiga 2. koha ja teisel rajal 10 rajaveaga ja 3,98 ajaveaga 1. koha. Videoid seekord ei ole.

Kokkuvõttes võin kahe päeva tulemustega rahul olla. 4.-st jooksust 1 puhas rada, 2 vigadega rada ja 1 disklaf on igal juhul meie parim tulemus hetkel. Siiani on kippunud disklafid ülekaalus olema… Kiige probleem on tuvastatud, põhjused leitud ja töö käimas. Tuutu ei näita viimastel võistlustel just oma parimat lendu, aga ma usun, et siin on lisaks kuumusele suur osakaal ka jooksuajale järgneval ebatiinusel.

Ja lõppude lõpuks: Tuutu jõudis A2-st A3-e aprillis ja juuli esimesel võistlusel sai tšempioniks! Eks tema oleks seda suutnud varemgi, aga tal tuli paraku oodata, millal tema juhi (st. minu) vaimsed võimed piisavalt kõrgele tasemele jõuavad…

Püsiviide