Veidi mõtteid…

14. juuli 2010

Veidi mõtteid…

Saaremaa võistlusel öeldi ühele mu õpilasele peale edukat ja kiiret võistlusraja läbimist, et küll sul on hea koer, ei peagi midagi näitama, jookseb ise. Ma ei taha siinkohal üldsegi mitte urgitseda konkreetse ütleja kallal, inimene tahtis tõenäoliselt lihtsalt midagi head ja kiitvat öelda. Aga see ütlus pani mind mõtlema selle üle, et osad harrastajatest võivad koeri agilitys sel moel näha küll – ehk siis ongi lihtsad, kiired  ja andekad koerad ning põmmpäised, aeglased ja andetud koerad. Viimasel ajal on siia lisandunud minu meelest veel üks kategooria: nn. ” kiired ja vihased” ehk siis megakiired ja väga motiveeritud maksikoerad, kelle juhtimine tundub olevat raketiteadus.  Kõik need lahterdused sildistavad koeri ja annavad minu arust inimesele mugava võimaluse ennast ja oma rolli konkreetse koera koolitajana ja juhtijana pisendada, vahel lausa nullilähedaseks taandada.

Siiski on kõik (lisaks koera ja ka koerajuhi füüsilistele eeldustele) kinni just koolitamises, juhtimises, motivatsioonis ja üldse inimese-koera vahelistes suhetes ning usalduses. Konkreetse koera, kes jookseb vaevata üle 5 m/s, oleks edukalt võinud ka nn. näpu otsa kinni õpetada, selle asemel et näha pikalt vaeva sellega, et ta töötaks iseseisvalt ja kiiresti. Motivatsiooni tõstmise asemel oleks selle tähelepanuta jätmise korral saanud kenasti vastupidise tulemuse. Ja loomulikult võiks ka koerajuht vabalt lisada oma panuse, jäädes rajal info andmisega hiljaks. Kui koer õpetada kiireks ja iseseisvaks, siis peab ka koerajuht tegema enda kallal suure töö, et õppida teda nii juhtima, et koera mitte pidurdada ning et info oleks õigeaegne. jne. jne…

Minu jaoks on selline sooritus agilitys, kus jääb mulje, et koer teeb kõike ise ja teeb kiiresti, ideaal. Selle ideaali moodustavad siis hästi õpetatud koer ja suurepäraselt juhtiv koerajuht. Seega oli antud kiitus parim tunnustus meie trennis tehtud tööle. 0-klassi ja ka A1 radadel peaks tõepoolest olema võimalik väga sujuvalt joosta ja koera üsnagi märkamatult juhtida, kuna rajad on ju lihtsad ja tõkked suht otse.

Nii nagu muudel koerakoolitusaladel on viimase poole aasta jooksul foorumites ja ka lausa ajakirjas “Koer” jutuks olnud, et koolitajaid lahterdatakse mingi kindla tõu spetsialistideks, kes kuulu järgi teistest tõugudest mitte muhvigi ei jaga, siis tegelikult toimub selline lahterdamine ka agilitys. On spanjelitreenerid ja terjeritreenerid ja setteritreenerid ja väikeste koerte treenerid ja kiirete maksikoerte treenerid jne. Mina olen siis see spanjelitreener 😉 Iseenesest toimub selline lahterdumine tõenäoliselt iseenesest, tingituna sellest, et mingit tõugu omaval treeneril võtavad sama tõugu omavad agilityhuvilised lihtsalt konkreetselt nööbist kinni ja enne lahti ei lase, kui uus rühm käimas.  Vähemalt minuga on küll nii juhtunud. Ma ei ole mitu aastat juba uut rühma välja kuulutanud, need tekivad iseeneset ja poolsunniviisiliselt 😉

Põhjus, miks ma “spanjelitreeneri” teema siia sisse tõin, on see, et mulle tundub, et meil Eestis on tekkimas arusaam, et sedasi sujuvalt saab juhtida ainult mini- või midiklassi koeri, sest neil saab ja jaksab kõrval joosta ja et kiirete maksikoertega tuleb kuidagi hoopis teisiti tegutseda ning et nende õpetamine ja juhtimine on kuidagi totaalselt erinev. Ma olen nõus sellega, et nad ei saa olla nn. “käe külge” õpetatud, aga ma ei teeks seda tänasel päeval ilma väga mõjuva koerajuhipoolse põhjuseta ka mitte ühegi väiksema koeraga. Aga mis vahe siis ikkagi on üle 5 m/s jooksval maksikoeral või mini- ja midikoeral? Ainult hüppe pikkuses. Ja see on keeramistel õigeaegse infoga reguleeritav. Kõik muu, st. õigeaegne info andmine ja juhtimine, sh. vajadusel kaugelt ja vajadusel lähedalt juhtimine on ju sama. Mul hakkab selles osas tõeline sportlik hasart tekkima ja ootan põnevusega päeva, mil mõni mu õpilastest või ma ise kauaoodatud “kiire ja vihase” maksikutsika omanikuks saan…

Püsiviide