30. aug. 2010
28.-29.08 RV agilityvõistlused Luigel
See võistlus on nüüd siis möödas ja olen nüüdseks piisavalt toibunud, et midagi ka kirja panna. Võistlejana ei olnud see üldsegi mitte väsitav võistlus, aga mõlemal päeval astusid võistlustulle ka paljud minu õpilased ja mitmed neist esimest korda ametlikus A1 võistlusklassis. Oh neid emotsioone: õnn ja rõõm ja itk ja hala 😉 Tegelikult hästi läks absoluutselt kõigil, nii A0, A1, A2 kui ka A3 võistlejatel, mõni võitis auhinnalisi kohti ja mõni sai iseendast võitu;) Ülevaade Agility Plussi rahva edusammudest koos ilufotodega tuleb õige peagi kodukale üles. Peale niivõrd edukat õpilaste võistlust tahaks saada uhke märgi rinda ja minna pensionile;), või vähemalt paaripäevasele puhkusele, aga kus sa sellega… Kõigil ju vaja muudkui edasi treenida ja eks meil endil Tuutuga ju ka 😉
Meil Tuutuga läks neil võistlustel nii ja naa. Rohkem ikka naa… Ja jälle kõigest järjekorras:
Kõigepealt oli võimalik Norrast imporditud kohtunikuhärra Yngve Sommeriga tutvuda reedeõhtuses loengus. Kohtunik oli väga meeldiv ja esinduslik. Agility kohta mingit uut ja põrutavat tõde loengust välja ei koorunud, küll aga sai aimu kohtuniku käekirjast, ehk siis sellest, millised lõksud ja nipid tal rajal peidus on. Ja reaalsus osutus loengule vastavaks. Väga põnevad rajad olid, lasid koeral üles võtta suure kiiruse ja need tõkked, mis olid paigutatud koera “tõmbama”, toimisid tõepoolest magnetina. Ma veel loengust koju minnes mõtlesin, et no mis imet neis peibutistakistustes ikka on, neid on ju enamikul võistlusradadel. Tagantjärgi tarkusena võin nüüd arvata, et ega enamik radadel polegi neid lõkse raske vältida, kui koer vähegi juhti jälgib. Aga nii suure kiiruse pealt on hoopis teine tera:)
Esimese võistluspäeva esimene agilityrada:
Tuutu jooksis nagu lustlik rakett! 🙂 Juba siis, kui Margus ta veidi enne A3 algust Luigele kohale transportis, oli Tuutu eriti rõõmsas meeleolus, et hommikul ilmselgelt agilityt tegema läinud ja koera koju unustanud perenaine sai lõpuks leitud. Ja see ei elevus vaibunud:) Mina ei olnud aga selliseks lennuks valmis, Tuutu ei hoiatanud mind ette ka, et just sel päeval plaanib ta sisse lükata turbokäigu, millest mul aimugi pole… Meil tuli palju suuri kaari: üks peale okserit ja eriti rammus kaar enne slaalomit, aga sisse ta läks:) Ja siis lendas Tuut valesse tunneliauku. Videost on kenasti näha ka, et liigun täiesti valel trajektooril, aga eks ma ei osanud koera kiiruse ja lennutrajektooriga arvestada. Summavektor, hmmm 😉 Ja nagu tavaliselt, tuleb peale disklafi lõdvestumine, tõkkel peale kiike asendus “tik-tik” käsklus pikka hüpet eeldava “hopp” käsklusega ja Tuutu käis otsapidi ära ka lähedalolevas slaalomis. Hoolimata disklafist olin väga rõõmus, et koer niimoodi särasilmil ringi lendas ja silmnähtavalt agilityt nautis.
Esimese võistluspäeva teine agilityrada:
See oli tore rada kuni selle kohani, kus Tuutu rahva ahhetamise saatel poomilt alla kukkus. Õnneks oli kohe näha, et koeral pole häda midagi. Minul aga tekkis küsimus, mida sellisel olukorras teha – kas ma pean uuesti poomi tegema või ei tohi ma seda. Eksole, ei tea reegleid. Poomilt allakukkumise kohta tõesti ei tea… Õnneks oli kohtunik sealsamas ja minu küsimuse peale, kas ma pean rada jätkama, juhendas ta mind poomile tagasi. Jooks oli aga jälle untsus, plaanitud elegantne poomist eemaldumine ei tulnud enam välja ja Tuutu arvas, et juhin teda tunnelisse. Jälle disklaf. Ja minul endisest tuju nii hea, sest koer ikka nii rõõmus, nii rõõmus, isegi peale poomilt allasadamist… Nii me siis selle päeva lõpus tükkis oma kahe disklafiga end kodu poole seadsime, kaks rõõmsat ullikest;)
Teine päev algas Open klassi ehk meeskondlike jooksudega. Kui poleks olnud põhjust Liivika ja Nataljaga MM-i tarvis meeskonnana jooksmist proovida, siis ise ei oleks ma sellele võistlusele Tuutut reganud, et koera RV võistluse jaoks säästa. Nüüd sai aga õilsal eesmärgil end kirja pandud. Sellest jooksust kahjuks videot ei ole. Ja kahjuks saime disklafi. Jälle:( Aga meekonnakaaslased jooksid mõlemad puhtad rajad ja lõpptulemusena viis see meid pjedestaalil auväärsele esimesele kohale ning nii saime meiegi Tuutuga (disklafist hoolimata) end tublide meeskonnakaaslaste kogemuste ja saavutuste aupaistes soojendada ja esikohal poseerida… Täiesti teenimatult… Nujah;)
Vahepeal sai jälle õpilastele kaasa elada ja närveerida ning siis algas RV võistlus.
Esimene oli hüpperada:
Siin on videost väga hästi näha, et tõmbasin Tuutu ise rõngast mööda ja isegi käsklus, mis oleks ehk asja päästnud, tuli liiga hilja. Peale meeskondlikku jooksu olin lõpuks enda ja oma 3 disklafi peale maruvihane ja üritasin nüüd anda endast parima. Üle pingutasin, mis muud. Ülejäänud rada oli väga ilus, v.a. stardis asetleidnud koera ja koerajuhi vaheline mittemõistmine.
RV agilityrada:
Vot siin oli Tuutu juba tüdinenud ja aeglane. See, et ta slaalomist välja tuli, oli minu jaoks täielik üllatus. Ise arvan, et kiitsin teda sellise ennenägematu slaalomisse sisenemise eest liiga entusiastlikult või siis jäin liiga kauaks koera slaalomisse laskmiseks seisma. Nagu videost näha, ega ma parandamisega väga ei kiirustanud. Niikuinii oli viga sees ja puhtast rajast järel vaid unistus. Viimase tõkke võtsin ka liiga lõdvalt ja ka seal tuli tõrge. Puhta p….s. Ja sellest kõigest hoolimata saavutasime Tuutuga RV võistlustel kahe raja kokkuvõttes kolmanda koha ja saime karikagi. Kuidagiviisi teenimatult kukkusid neil võistlustel need auhinnad sülle…
Tegelikult olid aga väga vinged võistlused! Oli tore kohtunik, põnevad ja vahelduspakkuvad rajad, viisakas ilm, head sõbrad, palju toredaid saavutusi, mitmeid huvitavaid võistluspaare jne. Muuhulgas sain teada, et niigi kiire Tuutu oskab olla veelgi kiirem;)
Nüüd jään põnevusega ootama järgmise nädalavahetuse Jakko Suoknuuti treeninguid, aga vahepeal me Tuutuga puhkame, jalutame, treenime ja oleme lihtsalt mõnusad. Nagu tavaliselt 😉
26. aug. 2010
Agilityst
Ülehomme on võistlus. Veidi aega tagasi lõppes treening õpilastega, kes teevad ülehomme oma esimese ametliku võistlusdebüüdi. Edu neile selleks ja eelkõige külma närvi!!!
Millegipärast kisub viimasel ajal meeleolu nostalgiliseks:) Ma arvan, et oma osa on siin selles, et on käes august koos TAKO kahepävaste võistlustega ja just selsamal võistlusel aasta tagasi tegi Tuutu oma võistlusdebüüdi. Me oleme aastaga kõvasti arenenud, eelkõige on Tuutu tublisti arendanud mind, mille eest ma olen talle väga tänulik 🙂 Teiseks on sel suvel olnud väga palju toredaid agility- ja muiduüritusi, koosvõistlemisi, koosviibimisi või koosmatkamisi meie klubi ja sõpruskonna toredate inimestega. Ja ka tänane trenn, mis oleks võinud võistluseelsena vabalt kujuneda stressirohkeks, möödus mõnusas aasimisõhkkonnas. Kui võtta aega asjade üle rahulikult järele mõtlemiseks, siis agility on tohutult tore spordiala: lisaks vaimustavale harrastusele koos oma neljajalgse sõbraga ning naudingule tema õpetamisest pakub agility lisaks ka vahvat sotsiaalset suhtlust ja lõõgastust, kusjuures see viimane ei tähenda tingimata, et pearõhk oleks lobal ja treenimine on teisejärguline.
Susan Garretil on vaimustav video The Journey. Mind liigutab see video väga. Olen üsnagi seda usku, et asjad juhtuvad meiega just siis, kui nad peavad juhtuma, kui oleme valmis neid vastu võtma. Ja et väga tähtsad koerad, kellel on ülesanne meid kas õpetada või meie tegevusele hoopis uus suund või kvaliteet anda, tulevad samuti meie juurde just õigel, erilisel ajal. Sama on inimestega.
Treenerina kohtan ma agilitys palju inimesi. Mõned viibivad vaid viivuks ja siis kaovad, mõned tegelevad pikemalt. Ja mõned jäävad. Aastatepikkusest koostreenimisest kasvab välja soe sõprus ja teineteisemõistmine, vastastikkune usaldus ja võime ka ebameeldivusi rahulikult lahata. Vabalt võiks koos luurele minna…
Vahva on näha lisaks trennikaaslaste koerte kasvamisele ja arengule ka nende kahejalgsete järeltulijate kasvu ja arenemist. Ja hoolimata sellest, et lapsed jõudsalt kasvavad ja mõned ammu juba vanemaid pikkuselt ületavad vms., tunda end trennis joostes endiselt nii pealt 25.-sena 😉
Leidsin vanu pilte sirvides lahedaid fotosid aastast 2005. Neist, kes on kadunud… (keskmine paar on küll siiski alles;)):
Neist, kes on jäänud… 🙂
Ja siin Valmiera võistlus 25.05.2005. Üks tähtis mittespanjel:
Ja minu jaoks ülitähtis pärisspanjel:
Mõnusat agilitynädalavahetust kõigile!
23. aug. 2010
20.08 võistlustreening kodumurul
Olnud aastaid spanjelite tõuühingu funktsionär ja nüüd agilityüritustega tegeledes võin väita seaduspärasust, et koerainimestel on kena komme sisustada riiklike pühi, st. ootamatult kesk töönädalat tekkivaid vabu päevi, korraliku koeramisega. Seekord siis sai Eesti taasiseseisvumise auks koduses Tuhala mõispargis korraldatud võistlustreening. Korraldajaks loomulikult Agility Pluss.
A2-A3 võistlusklassis jooksin ka ise Tuutuga. Kui keegi arvab, et kodumuru annab mingi eelise, siis esimeses stardis näis küll pigem vastupidi. Kõigepealt ei saanud Tuutu sugugi aru, miks ta pidi ümber OMA treeningplatsi rihma otsas kõndima. Tuutu, kes ei pane iialgi minu tegevust küsimärgi alla, vaatas mind küll sellise näoga, et tõsiselt mõtled vää? Soojenduse osa sujus viperusteta, st. tavapärase reipa huilgamise saatel;) Stardis aga pidin koera nina lausa jõuga õigesse suunda käänama, Tuutul endal tundus olevat telgis pakilisi asjaõiendusi vms. Kui rääkida jooksust endast, siis Tuutu oli väga tubli, tark koer päästis ka need kohad, kus lohakas koerajuht hoolikas ei olnud. Poomi kontakt oleks võinud küll ilusam olla ja kiigel unustasin mina koera premeerida – no nagu oleks mingi kohaliku mõisa peale jooks olnud…;)
Teises jooksus oli koer endiselt tubli ja seekord ei vedanud ka koerajuht alt. Isegi kiigel premeerimine oli meeles, mis iseenesest ongi ju võistlustreeningu kui sellise mõte. Enne starti tekkis meil Tuutuga küll väike lahkarvamus selle osas, et kuhupoole jääb esimene tõke:)
Kokkuvõttes saime Tuutuga kahe jooksu tulemusena 1. koha. Minu isiklik võit seisnes selles, et suutsin lõpuks ometi;) sooritada järjest 2 puhast rada (mis sellest, et esimene just väga ilusti juhitud polnud). Minu sooritusi ei seganud isegi see, et korraldajana oli seljataga suht magamata öö ja kõigi õpilastega kõigil radadel käinuna vajas viimase raja meeldejätmine teatavat pingutust. 
Päeva “kirsike tordil” oli fakt, et sama võistlusklassi (ehk “vanade kalade”) arvestuses oli ka 2. ja 3. koht Agility Plussi rahva käes. Äkki siiski on koduväljakul teatavad eelised…;)?
12. aug. 2010
Võistlused ei ole kõige tähtsamad…
… hoolimata sellest, et viimasel ajal on siia saanud kirjutada peaasjalikult võistlustest. Lihtsalt suve esimesel poolel on juhtunud olema päris palju võistlusi, mis iseenesest on väga tore ja tervitatav nähtus.
Leidsin end keset suve ootamatult koolipingist. Ja kui tekkis esimene vaba päev, mille kohta ma juba eelmisel päeval teadsin, et tõesti-tõesti, ma ei peagi homme absoluutselt kuhugi minema ega kusagile sõitma, siis otse loomulikult, kui see homme oli käes (ikka seesama, mil ma ei pidanud kusagile sõitma), leidsin ma, et parim viis veeta vaba päeva ja välja puhata on toppida Tuutu autosse (ikka sellessesamasse, millega ma ei pidanud üldse sõitma;) ) ja suunduda paariks tunniks lähimale matkarajale.
Lähim mulle teadaolev matkarada asub Sakus. Lisaks suhtelisele lähedusele on plussideks veel ka mõnus männimetsaalune ja väike nostalgia (2/3 oma teadlikust elust olen elanud Sakus ja see matkarada oli koolipõlve armastatud suusarada). Miinuseks on pidev mürafoon, mille tekitavad Saku Õlletehas ja Viljandi maantee.
Hoolimata “aust ja kuulsusest”, kogutavatest punktidest ja jagatavast nännist ei ole võistlused ligilähedaseltki võrreldavad mõnusa jalutuskäiguga männimetsas. Või koerale mõne keeruka triki õpetamisega. Või toreda agilitytreeninguga. Kõik need tegevused on toredad ja me Tuutuga naudime neid täiega. Võistlused on vaid mõõdupuu, kas oleme oma treeningutega õigel teel ja annavad aimu, mida veel vaja õppida. Võistlused annavad treeningutele ka eesmärgi ja ja võimaldavad seada vaheeesmärke (A1, A2, A3 jne.). Ilma igasuguse sihita ilmselt ju aastaid treenida-tegutseda ei viitsiks. Ja õnneks käib vastutustundliku agilityharrastusega kaasas koera füüsilise vormisoleku eest hoolitsemine, seega on korralikud jalutuskäigud püsivalt meie nädalaplaani sisse kirjutatud. Selline tore “nokk kinni- saba lahti” efekt.
Männimetsa pilte seekord pole, küll aga on pildid meie igapäevaselt rutiinselt jalutuskäigult Pirita jõe äärde.
2. aug. 2010
Juba august…
Oleneb, kuidas suhtuda. Optimisti jaoks on veel terve kuu jagu suvenautimist ees ja pessimisti jaoks on ilmselgelt suvi juba läbi…
Mis puutub Tuutusse, siis suvi on tore seni, kuni üüratu palava ilmaga agilityt jooksma ei pea. Või õigemini, joosta võib, aga mõistlikus koguses ja siis võiks ruttu jälle tuppa vilusse saada, mitte aga mitmeid tunde oma järgmist starti oodata, nagu võistlustel.
Sel suvel on siis Tuutu, kes on ebatüüpiline veepõlgurist spanjel (parte võib kätte tuua virnade kaupa, aga keegi teine võiks nad enne kuivale tirida), avastanud lõpuks enda jaoks ujumise. Usun, et oma rolli mängib siin nii vee soojus kui ka avastus, et kolepalaval päeval on vees tegelikult juuube mõõõnus:)
Mida veel huvitavat? Juulikuu viimasel päeval osalesime portsu Agility Plussi rahvaga koertekool Tubli korraldatud treening-võistlusel. Et rajad olid A0 ja A1 klassidele, siis osales Tuutu väljaspool konkurentsi ning kuna erinevalt võistlusest sai siin vajadusel klikkida, premeerida, uuesti proovida jms., siis võtsin asjast maksimumi. Esimesel rajal üritasin 90 kraadist slaalomisse sisenemist teha kaugemalt saates, aga nagu videost on näha, rabelesin ise totaalselt üle ja nii õnnestus slaalom alles viiendal-kuuendal katsel. Videote eest tänud Reikole ja Kristinale!
Teisel rajal hindasin üle enda kiirendust vs koera kiirendus ja valisin poomi kõrval jooksmiseks ilmselgelt vale poole.
Tuutu motiveerimise mõttes oli väga kasulik üritus. Lisaks treenerina oli mul A0-s tükk tegemist, et meeles pidada, kellele kõik vaja klikkida ja kellel lisaks klikile ka toidukauss jms. Hakkama sain, mõningase abiga muidugi;) Õnnitlused Kristinale Jokeriga ja Piretile Pööbikuga, kes jooksid end suisa pjedestaalile ja muidugi õnnitlused ka kõigile teistele tublidele õpilastele, kes tegid ilusaid sooritusi, ennast ületasid ja/või midagi kasulikku õppisid!
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
