26. aug. 2010
Agilityst
Ülehomme on võistlus. Veidi aega tagasi lõppes treening õpilastega, kes teevad ülehomme oma esimese ametliku võistlusdebüüdi. Edu neile selleks ja eelkõige külma närvi!!!
Millegipärast kisub viimasel ajal meeleolu nostalgiliseks:) Ma arvan, et oma osa on siin selles, et on käes august koos TAKO kahepävaste võistlustega ja just selsamal võistlusel aasta tagasi tegi Tuutu oma võistlusdebüüdi. Me oleme aastaga kõvasti arenenud, eelkõige on Tuutu tublisti arendanud mind, mille eest ma olen talle väga tänulik 🙂 Teiseks on sel suvel olnud väga palju toredaid agility- ja muiduüritusi, koosvõistlemisi, koosviibimisi või koosmatkamisi meie klubi ja sõpruskonna toredate inimestega. Ja ka tänane trenn, mis oleks võinud võistluseelsena vabalt kujuneda stressirohkeks, möödus mõnusas aasimisõhkkonnas. Kui võtta aega asjade üle rahulikult järele mõtlemiseks, siis agility on tohutult tore spordiala: lisaks vaimustavale harrastusele koos oma neljajalgse sõbraga ning naudingule tema õpetamisest pakub agility lisaks ka vahvat sotsiaalset suhtlust ja lõõgastust, kusjuures see viimane ei tähenda tingimata, et pearõhk oleks lobal ja treenimine on teisejärguline.
Susan Garretil on vaimustav video The Journey. Mind liigutab see video väga. Olen üsnagi seda usku, et asjad juhtuvad meiega just siis, kui nad peavad juhtuma, kui oleme valmis neid vastu võtma. Ja et väga tähtsad koerad, kellel on ülesanne meid kas õpetada või meie tegevusele hoopis uus suund või kvaliteet anda, tulevad samuti meie juurde just õigel, erilisel ajal. Sama on inimestega.
Treenerina kohtan ma agilitys palju inimesi. Mõned viibivad vaid viivuks ja siis kaovad, mõned tegelevad pikemalt. Ja mõned jäävad. Aastatepikkusest koostreenimisest kasvab välja soe sõprus ja teineteisemõistmine, vastastikkune usaldus ja võime ka ebameeldivusi rahulikult lahata. Vabalt võiks koos luurele minna…
Vahva on näha lisaks trennikaaslaste koerte kasvamisele ja arengule ka nende kahejalgsete järeltulijate kasvu ja arenemist. Ja hoolimata sellest, et lapsed jõudsalt kasvavad ja mõned ammu juba vanemaid pikkuselt ületavad vms., tunda end trennis joostes endiselt nii pealt 25.-sena 😉
Leidsin vanu pilte sirvides lahedaid fotosid aastast 2005. Neist, kes on kadunud… (keskmine paar on küll siiski alles;)):
Neist, kes on jäänud… 🙂
Ja siin Valmiera võistlus 25.05.2005. Üks tähtis mittespanjel:
Ja minu jaoks ülitähtis pärisspanjel:
Mõnusat agilitynädalavahetust kõigile!
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Piret said,
28. aug. 2010 kell 19:22
Oh, milline nostalgialaks :)!
Lisaks saan ma tunda naiselikku headmeelt, et püksid, mis olid mul jalas aastal 2005, mahuvad mulle endiselt jalga ;).
ingatuut said,
29. aug. 2010 kell 22:25
Hmmm, kahjuks pean tunnistama, et minule alumisel pildil olevad püksid ilmselt enam jalga ei mahuks 😀 Aga õnneks pole mul neid ka alles, nii et jääb proovimata.
Kristina said,
30. aug. 2010 kell 10:07
Olid ikka ajad :)))
hmmm…. mul neid pükse pole enam, mis seal mittespanjeli pildi vasakus servas näha on. Ehk ei teagi, kas oleksin mahtunud 😉 Ja tore ei ei teagi 😛