28.-29.08 RV agilityvõistlused Luigel

30. aug. 2010

28.-29.08 RV agilityvõistlused Luigel

See võistlus on nüüd siis möödas ja olen nüüdseks piisavalt toibunud, et midagi ka kirja panna. Võistlejana ei olnud see üldsegi mitte väsitav võistlus, aga mõlemal päeval astusid võistlustulle ka paljud minu õpilased ja mitmed neist esimest korda ametlikus A1 võistlusklassis. Oh neid emotsioone: õnn ja rõõm ja itk ja hala 😉 Tegelikult hästi läks absoluutselt kõigil, nii A0, A1, A2 kui ka A3 võistlejatel, mõni võitis auhinnalisi kohti ja mõni sai iseendast võitu;) Ülevaade Agility Plussi rahva edusammudest koos ilufotodega tuleb õige peagi kodukale üles. Peale niivõrd edukat õpilaste võistlust tahaks saada uhke märgi rinda ja minna pensionile;),  või vähemalt paaripäevasele puhkusele, aga kus sa sellega… Kõigil ju vaja muudkui edasi treenida ja eks meil endil Tuutuga ju ka 😉

Meil Tuutuga läks neil võistlustel nii ja naa. Rohkem ikka naa…  Ja jälle kõigest järjekorras:

Kõigepealt oli võimalik Norrast imporditud kohtunikuhärra Yngve Sommeriga tutvuda reedeõhtuses loengus. Kohtunik oli väga meeldiv ja esinduslik. Agility kohta mingit uut ja põrutavat tõde loengust välja ei koorunud, küll aga sai aimu kohtuniku käekirjast, ehk siis sellest, millised lõksud ja nipid tal rajal peidus on. Ja reaalsus osutus loengule vastavaks. Väga põnevad rajad olid, lasid koeral üles võtta suure kiiruse ja need tõkked, mis olid paigutatud koera “tõmbama”, toimisid tõepoolest magnetina. Ma veel loengust koju minnes mõtlesin, et no mis imet neis peibutistakistustes ikka on, neid on ju enamikul võistlusradadel. Tagantjärgi tarkusena võin nüüd arvata, et ega enamik radadel polegi neid lõkse raske vältida, kui koer vähegi juhti jälgib. Aga nii suure kiiruse pealt on hoopis teine tera:)

Esimese võistluspäeva esimene agilityrada:

Tuutu jooksis nagu lustlik rakett! 🙂 Juba siis, kui Margus ta veidi enne A3 algust Luigele kohale transportis, oli Tuutu eriti rõõmsas meeleolus, et hommikul ilmselgelt agilityt tegema läinud ja koera koju unustanud perenaine sai lõpuks leitud. Ja see ei elevus vaibunud:) Mina ei olnud aga selliseks lennuks valmis, Tuutu ei hoiatanud mind ette ka, et just sel päeval plaanib ta sisse lükata turbokäigu, millest mul aimugi pole… Meil tuli palju suuri kaari: üks peale okserit ja eriti rammus kaar enne slaalomit, aga sisse ta läks:) Ja siis lendas Tuut valesse tunneliauku. Videost on kenasti näha ka, et liigun täiesti valel trajektooril, aga eks ma ei osanud koera kiiruse ja lennutrajektooriga arvestada. Summavektor, hmmm 😉 Ja nagu tavaliselt, tuleb peale disklafi lõdvestumine, tõkkel peale kiike asendus “tik-tik” käsklus pikka hüpet eeldava “hopp” käsklusega ja Tuutu käis otsapidi ära ka lähedalolevas slaalomis. Hoolimata disklafist olin väga rõõmus, et koer niimoodi särasilmil ringi lendas ja silmnähtavalt agilityt nautis.

Esimese võistluspäeva teine agilityrada:

See oli tore rada kuni selle kohani, kus Tuutu rahva ahhetamise saatel poomilt alla kukkus. Õnneks oli kohe näha, et koeral pole häda midagi. Minul aga tekkis küsimus, mida sellisel olukorras teha – kas ma pean uuesti poomi tegema või ei tohi ma seda. Eksole, ei tea reegleid. Poomilt allakukkumise kohta tõesti ei tea… Õnneks oli kohtunik sealsamas ja minu küsimuse peale, kas ma pean rada jätkama, juhendas ta mind poomile tagasi. Jooks oli aga jälle untsus, plaanitud elegantne poomist eemaldumine ei tulnud enam välja ja Tuutu arvas, et juhin teda tunnelisse. Jälle disklaf. Ja minul endisest tuju nii hea, sest koer ikka nii rõõmus, nii rõõmus, isegi peale poomilt allasadamist… Nii me siis selle päeva lõpus tükkis oma kahe disklafiga end kodu poole seadsime, kaks rõõmsat ullikest;)

Teine päev algas Open klassi ehk meeskondlike jooksudega. Kui poleks olnud põhjust Liivika ja Nataljaga MM-i tarvis meeskonnana jooksmist proovida, siis ise ei oleks ma sellele võistlusele Tuutut reganud, et koera RV võistluse jaoks säästa. Nüüd sai aga õilsal eesmärgil end kirja pandud. Sellest jooksust kahjuks videot ei ole. Ja kahjuks saime disklafi. Jälle:( Aga meekonnakaaslased jooksid mõlemad puhtad rajad ja lõpptulemusena viis see meid pjedestaalil auväärsele esimesele kohale ning nii saime meiegi Tuutuga (disklafist hoolimata) end tublide meeskonnakaaslaste kogemuste ja saavutuste aupaistes soojendada ja esikohal poseerida… Täiesti teenimatult… Nujah;)

Vahepeal sai jälle õpilastele kaasa elada ja närveerida ning siis algas RV võistlus.

Esimene oli hüpperada:

Siin on videost väga hästi näha, et tõmbasin Tuutu ise rõngast mööda ja isegi käsklus, mis oleks ehk asja päästnud, tuli liiga hilja. Peale meeskondlikku jooksu olin lõpuks enda ja oma 3 disklafi peale maruvihane ja üritasin nüüd anda endast parima. Üle pingutasin, mis muud. Ülejäänud rada oli väga ilus, v.a. stardis asetleidnud koera ja koerajuhi vaheline mittemõistmine.

RV agilityrada:

Vot siin oli Tuutu juba tüdinenud ja aeglane. See, et ta slaalomist välja tuli, oli minu jaoks täielik üllatus. Ise arvan, et kiitsin teda sellise ennenägematu slaalomisse sisenemise eest liiga entusiastlikult või siis jäin liiga kauaks koera slaalomisse laskmiseks seisma. Nagu videost näha, ega ma parandamisega väga ei kiirustanud. Niikuinii oli viga sees ja puhtast rajast järel vaid unistus. Viimase tõkke võtsin ka liiga lõdvalt ja ka seal tuli tõrge. Puhta p….s. Ja sellest kõigest hoolimata saavutasime Tuutuga RV võistlustel kahe raja kokkuvõttes kolmanda koha ja saime karikagi. Kuidagiviisi teenimatult kukkusid neil võistlustel need auhinnad sülle…

Tegelikult olid aga väga vinged võistlused! Oli tore kohtunik, põnevad ja vahelduspakkuvad rajad, viisakas ilm, head sõbrad, palju toredaid saavutusi, mitmeid huvitavaid võistluspaare jne. Muuhulgas sain teada, et niigi kiire Tuutu oskab olla veelgi kiirem;)

Nüüd jään põnevusega ootama järgmise nädalavahetuse Jakko Suoknuuti treeninguid, aga vahepeal me Tuutuga puhkame, jalutame, treenime ja oleme lihtsalt mõnusad. Nagu tavaliselt 😉

Püsiviide