30. sept. 2010
30.09 MM-i treeningpäev
Juba eelmisel õhtul käisime korduvalt halli ümber kiibitsemas, küll autoga ja jala. Meie hotellist on võistluspaika autoga 5 min teekond ja jala kulub selleks 20 minutit. Jalgsi minekuks on põldude vahel ja autoteest eemal mõnus teerada, halli minnes on tee suuremalt jaolt ülesmäge ja alla tulles vastupidi, ehk siis allamäge. Lootus on, et kui siin mitu päeva järjepidevalt mäest üles-alla rühkida, peaks pringid tuharalihased olema suisa garanteeritud 😛 Lisaks treeningule pakub maastik ka võimasid vaateid, seega oli kohe hädasti vaja koerad mäe otsa maha istutada ja fotokas välja võtta:
Eesti meeskonna treening algas hommikul kl. 9.50. Enne seda oli vet-kontroll, mis oli iseenesest väga pealiskaudne ja piirdus vaid kiibi kontrollimisega. Küll aga sai Tuutu kahe tähtsa onu poolt üle mõõdetud, kuna eesti meeskonnast mõõdeti just midisid. Võime midis edasi joosta, kuigi mulle hetkeks tundus, et minisse sattumine ei olnudki mägede kaugusel… 😛
Mul on väga hea meel tõdeda, et Tuutu on talunud kogu reisi väga hästi ja ka võistluspaigas oli ta väga reibas ja asjast huvitatud, täitsa nagu kogenud agilitykoer kohe… Kindlasti on palju kaasa aidanud kõiksugu toredad matkad paljude neljajalgsete seltsis, Tuutu muutub kohe rõõmsaks, kui palju koeri on koos, sest ilmselt on siis midagi põnevat tulekul.
Ühispilt enne treeningut
Trenn ise väga toredasti ei sujunud. Esimesel platsil oli Tuutu üsna hajevil ja kippus käest ära ringist välja jooksma, aga ega ma ei ole väga kindel, et ma teda ise sinna ei saatnud… Esimesel platsil võis seekord ka maiusega premeerida, teistel platsidel tohtis seda teha platsist väljaspool, mis oli ka väga hea. Esimesel platsil oli poom, esimese hooga jooksis Tuutu millegipärast sellest mööda, aga järgmistel tegi katsetel ilusasti. Näha oli, et nii joostav pinnas kui ka libedavõitu ja kolisev poom olid koerale võõrad. Kolina osa Tuutut tegelikult ei häirinudki, aga libedus küll. Oh, kuidas tahaks Smardi tõkkeid…
Teisel platsil oli ka Tuutu veel hajevil, kõik ei sujunud nii nagu peaks. Aga kolmandal platsil oli juba koer enesekindlam ja seal oli ka piiksuga laud ja kiik. Kiik oli ka küll libedavõitu, aga Tuutut ei paistnud see häirivat. Ja laud on Tuutu meelest nii tore tõke, et piiksugu, kui tahab…
Treening tuletas õnneks jälle kord mulle meelde, et hoolimata sellest, et olen MM-il, ei ole ka siin vaja arutult kapata ja koerale pikki käsi lehvitada, vaid ikka korralikult tööd on vaja teha… väikeste kätega:)
Rieden, siit me tuleme…;)
Saksamaale sõitu alustasime teisipäeva varahommikul, et olla järgmise päeva õhtul Riedenis kohal. Meiega reisivad lisaks Tuutule ka maksimeeskonna liikmed Marilin ja Rica ning “hüljatud spanjel” Charlie, kelle perenaine Elika reisis ise lennukiga.
Ei oleks tõesti uskunud, et 2000 km autosõitu võib olla sedavõrd kurnav… ja sõit Poolas sedavõrd tüütu ja kole… Baltimaad said läbitud kui linnutiivul ja ka Poola algus tundus huvitav, käänulised teed ja naljakad kahe lehmaga teeäärsed majapidamised + kolesinised sillad. Tore sai otsa esimeste teetööde juures ja tagasi enam ei tulnudki, sest kui polnud teetöid, siis koperdas lihtsalt keegi tee peal ees või oli rekkade taha tekkinud terve rong autosid ja vastutulijate vool oli lõputu.
Siin foto jalasirutuspausilt Poolas, koerad on juba oma jalutuskäigu kätte saanud ja valmis edasi sõitma.
Tõdesime, et poolekad suhtuvad liiklemisse ja liikluseeskirjadesse väga loovalt ning et Poolas reguleerib liiklus ennast ise. Seda viimast kogesime eriti eredalt Warssavis, kust eksikombel läbi sõitsime ning suurel ristmikul lasi valgusfoor mõlemast suunast korraga 2 rida vasakpööret sooritama, kusjuures liiklusskeem nägi ette mitte sujuvat üksteisest möödumist, vaid ilmtingimata kesk ristmikku korraliku mäsu tekkimist. Ka kiiruspiirangutele ei pöörata Poolas tähelepanu, kihutamine käib võimalusel (kui rekkaid ees ei ole) täie hooga ja minu jaoks jäi täiesti arusaamatuks see, kuidas on võimalik, et üle säherduse tohutu ja kiire liiklusega maantee on jalakäijate rajad, mis on väga haledalt valgustatud ning mille ees on kiiruspiirang 70 km/h, mida aga keegi niikuinii ei järgi. Jõudsin järelduseni, et neid ülekäiguradu saavad ületada vaid suitsiidimõtetega isikud, terve mõistusega inimesed küll mitte…
Õhtul üritasime Poolas leida ööbimiskohta, mis oleks viisakas, taskukohane ja lubaks koeri tuppa. Esimeses kohas oli leti taga umbkeelne tütarlaps, kes ei osanud sõnagi inglise keelt, aga sai veidike aru vene keelest, siiski vastas ta meile järjekindlalt vaid poola keeles, mis kõlab umbes nagu pvszcvžszcpzsžsczcž…. Õnneks suutis ta meile tubade hinnad professionaalselt paberile sirgeldada, oli näha, et ta ei suhtle sel moel mitte esmakordselt. Aga kui uurisime, kas koerad on ööbimiskohas lubatud, sai tema vene keele oskuski otsa, seega kordasime küsimust loomahääli appi võttes, ehk siis kas woof-woof on lubatud. Selgus kurb tõsiasi, et woof-woofid on keelatud ja tuli edasi sõita. Millegipärast küsis küll tütarlaps enne, kas meil on suured või väikesed woof-woofid. Mina alustasin sellest, et no sellised väikesed on (pidades silmas Tuutu ja Charliet). Selle peale tuli kohe karm keeld. Huvitav, kui oleks öelnud, et väga suured koerad on, kas siis oleks meid vastu võetud… ?
Järgmine hotell nägi välispidiselt oluliselt kobedam välja, mis lubas arvata, et sinna ilmselt koerad on teretulnud. Nii oligi ja administraatorineiu sai isegi inglise keelest aru, aga vastates kippus ta siiski ka väga kergeli inglise keelelt pszcžvsz-ile üle minema. Hotell oli aga mõnus ja ilus, nagu näha juuresolevalt pildiltki ja peale päevast autos loksumist uinumisega probleeme ei tekkinud, ei kahe- ega neljajalgsetel.
Järgmisel päeval jätkasime oma sõitu, ees oli veidi vähem kui pool maad ehk 800 km. Peale Wroclavit sai tavalisest kitsast Poola teest euro-kiirtee ja Saksamaale jõudes sai kiirteest saksapärane eriti kiire tee ning umbes kolme paiku päeval olimegi Riedenis – kurnatute, näljastena jne., aga pole häda, mida ei leevendaks korralik toit, saksa õlu;), kuum dušš ja korralik uni. Selle esimese hankimisega oli küll teatavaid komplikatsioone, nimelt selgus kurb tõsiasi, et kohalik pubi-pizzeria avatakse alles kell 5 ja muid söögikohti leida ei õnnestunud ning võileibadest oli tõesti kopp ees. Ja tõsi on, et näljane inimene ON kuri… Aga punkt kell 5 olime uuesti samas söögikohas tagasi ja praad oli ootamist väärt, ehk siis koguselt üüratusuur;)
Meie hotell
Tasapisi tilkusid kohale kõik võistlejad ja fännid, mõned meie kombel Poola kaudu autoga ja enamik lennuki+rendiautoga. Reisimoodus oli saabuja näo järgi tuvastatav, ehk siis lendajad saabusid rõõmsate ja õhetavatena ning automatkajad kaamete ja kapsastunutena…
27. sept. 2010
25.09 Agility Plussi sügismatk
Meie jaoks Tuutuga oli see nüüd viimane korralik metsamatk enne Saksamaa poole loksumise alustamist:) Ilm oli super, lausa suviselt soe, loodus sügiseselt kaunilt värvikirev ja matkaseltskond järeleproovitult mõnus ja sõbralik…. mis sa hing veel oskad tahta… Ning loomulikult on Tuutu maailma kõige ilusam, armsam ja targem inglise kokkerspanjel, vähemalt minu meelest. Aga las pildid räägivad enda eest:
Rauno Virta käe ja silma all…
sai käidud korduvalt;) Järjekorras olid üritused järgmised:
18.09 agilityvõistlus, kohtunik Rauno Virta.
Juba A0 radu vaadates hakkasin põnevusega ootama A3 radu, et mida siis veel need sisaldada võiksid… Lootus tõusis haripunkti A2. esimest agilityrada vaadates, mõtlesin, kuidas ma Tuutuga seda poomi-tunneli kombinatsiooni oleksin lahendanud. Aga nagu ennegi on juhtunud, olid A3 rajad kuidagi väga lihtsad. Tõsi küll, nipikohad olid olemas, kui ikkagi olid rajad vist peaasjalikult kiiruse peale üles ehitatatud. Üritasin sellesse võistlusesse suhtuda kui kontrollvõistlusesse enne MM-i. Tulemused pole just kiita, esimesel rajal 1 viga ja mingil põhjusel aeglane koer, teisel rajal disklaf. Mõlemad vead olid minu jämedad vead: esimesel rajal unustasin Tuutule okseri kohta öelda spets käsklust ja õtlesin kogemata lihtsalt “Hopp”, teisel rajal läksin millegipärast tunneli ette valssima. Noh, vähemalt sai vahetult enne MM-i meelde tuletatud, et okseril on oma käsklus ja et tunnelisse ei tohi Tuutut niimoodi saata… vähemalt MM-l mitte…
Esimene jooks
Teine jooks
21.09 osalesime Rauno Virta treeningus. Ikka ja alati on midagi uut õppida või midagi parandada. Seekord õpetati mind end taltsutama, ehk siis igal pool polegi vaja kõigest hingest minema kihutada, vaid võib täiesti koera ka oodata. Küll see ootamise osa oli raske, aga kui asi lõpuks välja tuli, siis osutus koera juhtimine üllatavalt mugavaks ja sujuvaks… 😀 Rauno võttis oma treeningu kokku sõnadega, et tihti oskavad inimesed igasugu peeneid pöördeid ja võtteid, aga aluspõhi, st. tavaline valss, koera trajektoor, käed kõrgel või madalal jne., on väga nõrk. Rauno arvas, et kõigepealt tuleks põhiasjad korda saada ja kui need sujuvad loomulikult, alles siis hakata juurde õppima muid popimaid võtteid.
Ja siis oli veel 21.09 õhtul loeng sportkoera toitmisest pikal ja raskel võistlusnädalavahetusel. Jällegi palju huvitavat ja kasulikku infot ning uusi teadmisi, mida tulevikus proovida-katsetada.
17. sept. 2010
MM-ks valmistudes
… oleme me matkaradadel läbinud lugematuid kilomeetreid. Tuutu on parimas füüsilises vormis! Omaniku füüsise osas pole miskipärast olulist paranemist (loe: silueti õhenemist) märgata, aga eks mul ole ka (erinevalt Tuutust) vaba juurdepääs külmkapile…:(
Eile käisime jälle kord Maarja ja co-ga matkamas ja ühtlasi sai ka pilte klõpsitud. Tavafotokaga on liikuvatest koertest võimatu selgeid pilte saada, seega õnnestusid kõige paremini pildid seenetest, mis erinevalt koertest püsisid abivalmilt paigal. Kuna aga Maarja krabas kõik söögiseened endale 😉 , siis jäid pildile vaid need, mis metsa alles jäid, st. mürgiseened ja muidu tatikad…
Ühtlasi on Maarja asunud mind, Õndsat Seenevõhikut, seenenduse vallas harima. Eile õppisime sirmikut:D Veel oskan ma ära tunda kivipuravikku – et kui Maarja teeb metsarajalt vaimustunud kõrvalhüppe, siis ongi tegu kivipuravikuga;) Noh, ok, kukeseeni tunnen ma ka, eriti turuletil…
12. sept. 2010
Juulikuise Koeruse võistluse videod
Avastasin juulikuu võistluse videod Tuutust. Tänud teamile Keida + Dagris!
Esimesel agilityrajal saime disklahvi, mingi jube sudimine käis sel viiendal tõkkel;)
Teisel rajal puhas rada ja kiireim aeg. Väga piinlik -> närviline möiratus koerale peale slaalomit?! ? Koerajuhi närvid, mis muud… Ja ma polnud kindel, kas Tuutu ikka tuleb minuga tõkkest mööda, ilma et seda hüppaks. Aga ikkagi piinlik… 😦
7. sept. 2010
4.-5.09 Jaakko Suoknuuti treeningud
See oli meie jaoks üritus, kust ei tohtinud puududa, maksku mis maksab! Põhimõtteliselt on Tuutu õpetamise baasalus selline Trkmani-Suoknuuti mix, ehk siis mõlemalt midagi:) Tuutu esimesed mõtestatud treeningkuud agilitys möödusidki selle tähe all, et saavutada a’la Trkman võimalikult kiire jooks ja vaimustus tööst ning Suoknuuti idee kohaselt iseseisvalt tõkkeid sooritav ja alati tõkkele, mitte inimesele orienteeritud koer.
See oli mul siis nüüd kolmas kord Jaakko trennis viibida, esimesel aastal olin vaid pealtvaataja. Meie etteaste Tuutuga algas külma dushiga;) , st. Jaakko tegi mulle juhtimise osas täpselt samasuguse märkuse, nagu aasta tagasi. Seekord küll veidi leebemas vormis, aga see ei pea ilmtingimata tähendama, et mu juhtimine nüüd veidigi parem oli kui mullu. Lühikokkuvõte asjast on, et ma turvan koera üle, st. kindlustan viimse hetkeni iga tõkke sooritust ja isegi siis, kui koer on ilmselgelt tõkkele minemas, üritan veelkord olukorda kontrollida. Põhimõtteliselt kaob nii ära juhtimise sujuvus ja koer ei saa näidata oma tegelikku kiirust. Jälle kord tuli meelde tuletada peamist Jaakko õpetuse alustala, ehk siis usalda koera ja õpeta koerale kõik võtted selgeks nii, et ta teab ka ilma koerajuhipoolse ülekontrollimiseta, mida teha. Ja tegelikult Tuutu suures osas teabki juba väga palju, aga millegipärast ei seisa see minul meeles:(
Igal juhul oli väga kasulik koolitus ja mina küll tundsin, et mulle anti innustav võmm kuklasse, juhiti õigetele rööbastele tagasi ja anti kätte olulised näpunäited jõudmaks järgmisele tasemele:) Muidugi on kahju, et see koolitus leidis aset vähem kui kuu enne MM-i, loomulikult ei saa ma nüüd enam mingeid erilisi muudatusi teha, aga peale MM-i võtan küll sihiks juhtimise parandamise Jaakko õpetuse järgi, selline mõnus sportlik hasart tekkis kohe…
Veel mõned olulised märksõnad:
* Jaakko ei ole eriline valsi (front cross) fänn. Seda teadsin ma juba eelmisest aastast, kuid nüüd tuli asjale ka põhjalikum selgitus. Jaakko üritab ise võimalikult vähe ületada koera jooksuliini, sest tema meelest need liiniületuse kohad ongi need, kus koer võib eksida ja/või aega kaotada. Tema väitel on valss turvaline juhtimisvõte, st. koer on kontrolli all, aga kui juhtimisel valida valssi ainult sel põhjusel, et koera kontrollida, siis on juhtimisvõtte valikuprintsiibid paigast ära, kuna valida tuleks kiireim (st. koerale kiireimat sooritust võimaldav) võte.
* Koer peab oskama slaalomit sooritada iga nurga alt ja peab oskama jääda sinna püsima koerajuhi liikumisest hoolimata (mullu oli sama jutt kiige kohta).
* Õpeta, õpeta, õpeta koera. Kui mingi võte on lihtsamal moel selge, siis jätka selle õpetamist, muutes enda liikumist ja seega sama võtet koera jaoks järjest keerukamaks.
Loomulikult on Jaakko juhtimisstiil üsnagi omapärane ja sisaldab hulgaliselt viimse täiuseni lihvitud erinevaid juhtimisvõtteid, enamik neist nö. vanale koolkonnale väga võõrad. (Muide, ka Silvia Trkman on oma lehel väitnud, et sellesama, mida tema teeb cip-cap’iga, saavutavad soomlased tõeliseks kunstiks arendatud juhtimisvõtetega). Aga numbrid räägivad enda eest, ehk siis kui vaadata Janita ja Jaakko (ja ka nende õpilaste) jooksude tulemusi ja aukartustäratavas konkurentsis saavutatud võite, siis on seal selgelt oma väga suur iva olemas.
Aga samast koolitusest veidi ka teise nurga alt. Esimesel päeval olid mõned olukorrad, kus minul tekkis küsimus, et miks mõned inimesed küll tulevad kalli raha eest tunnustatud koolitajaga vaidlema ja talle oma mõtteid peale suruma, selle asemel et hoolega kuulata-vaadata-proovida, mida uut on koolitajal edasi anda. Eestis on sel aastal käinud erinevaid tunnustatud agilitytreenereid mitmeid ja mitmeilt eri mailt ning igaühel on neil mingi oma “idee ja iva”, mis neid ülejäänutest eristabki ja veidi paremaks teeb. Selleks, et igast koolitusest võtta parim, tuleb koolitusele minna avatud meelega, kuulata ja vaadata, hoolega tähele panna ja võtta üle või panna kõrva taha ideed, mis igaühe enda juhtimis- ja koolitusstiiliga sobivad ning sobimatud jätta rahulikult kõrvale. Teise koolituspäeva hommikul tuli ilmsiks, et see meie seminarikultuuri puudumine oli ka koolitajal endal kõvasti hinge läinud, miks muidu ta sellekohase pika kõnega esines. Jaakko ütles, et tema ei suru koolitusel midagi peale, vaid näitab ja laseb proovida uusi võtteid ja annab uusi mõtteid, mis ongi tema koolituse mõte ning et ta on sel aastal koolitamas käinud Inglismaal, Itaalias, Ungaris, Norras jne., aga meie, eestlased, oleme kõige umbusklikum kamp, keda ta kohanud on. Piinlik. Eriti selles mõttes, et neil teistel maadel on tema koolitustel kindlasti ka tõelisi tipptegijaid, meie siin oleme aga endiselt veel oi-oi kui lapsekingades…
Igal juhul ma väga loodan, et Jaakkot saab varsti jälle Eestis näha, meie Tuutuga (ja ka ports minu õpilasi) ootame uut võimalust kannatamatult:)
3. sept. 2010
Sellise ilmaga ei aja hea koer peremeestki õue…
… aga Maarja & co suutis mind siiski Saku matkarajale meelitada:) Ilm oli tõesti vastik, külm, tuuline ja vihmane, eriti vastik on selline ilm siis, kui istud soojas toas ja vaatad läbi akna õue. Aga kui teine (st. Maarja) ikka ütleb, et tema läheb koertega metsa ükskõik millise ilmaga, siis ei saanud ju mina ka kuidagi kehvem olla 😉 Allolevalt pildilt on näha, et suvi on nüüd tõesti otsa saanud, vihmakindlad jalanõud ja riided ülimalt aktuaalsed ning isegi Tuutule sai mantel välja otsitud.
Foto: Maarja Oder
Luige võistluse pilte
Allolevate piltide autor on Jelena Marzaljuk.
Kõigepealt foto sellest, kuidas agilitykoer suudab teisel võistluspäeval keset võistlust tõkke kohal rippudes uinuda. Või miks muidu tal silmad kinni on…
Kui nüüd keegi ikka veel päriselt ei usu, et ülemisel pildil Tuutu magab, siis siin on pilt sellest, milline näeb välja ärkvelolekus tõkkeid sooritav koer:
Ja siin pilt sellest, kuidas Tuutu kiike teeb. Kiik on nõudlikumat sorti takistus, siin tuleb silmad hoolega lahti hoida 😉
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
