4.-5.09 Jaakko Suoknuuti treeningud

7. sept. 2010

4.-5.09 Jaakko Suoknuuti treeningud

See oli meie jaoks üritus, kust ei tohtinud puududa, maksku mis maksab! Põhimõtteliselt on  Tuutu õpetamise baasalus selline Trkmani-Suoknuuti mix, ehk siis mõlemalt midagi:) Tuutu esimesed mõtestatud treeningkuud agilitys möödusidki selle tähe all, et saavutada  a’la Trkman võimalikult kiire jooks ja vaimustus tööst ning Suoknuuti idee kohaselt iseseisvalt tõkkeid sooritav ja alati tõkkele, mitte inimesele orienteeritud koer.

See oli mul siis nüüd kolmas kord Jaakko trennis viibida, esimesel aastal olin vaid pealtvaataja. Meie etteaste Tuutuga algas külma dushiga;) , st. Jaakko tegi mulle juhtimise osas täpselt samasuguse märkuse, nagu aasta tagasi. Seekord küll veidi leebemas vormis, aga see ei pea ilmtingimata tähendama, et mu juhtimine nüüd veidigi parem oli kui mullu. Lühikokkuvõte asjast on, et ma turvan koera üle, st. kindlustan viimse hetkeni iga tõkke sooritust ja isegi siis, kui koer on ilmselgelt tõkkele minemas, üritan veelkord olukorda kontrollida. Põhimõtteliselt kaob nii ära juhtimise sujuvus ja koer ei saa näidata oma tegelikku kiirust.  Jälle kord tuli meelde tuletada peamist Jaakko õpetuse  alustala, ehk siis usalda koera ja õpeta koerale kõik võtted selgeks nii, et ta teab ka ilma koerajuhipoolse ülekontrollimiseta, mida teha. Ja tegelikult Tuutu suures osas teabki juba väga palju, aga millegipärast ei seisa see minul meeles:(

Igal juhul oli väga kasulik koolitus ja mina küll tundsin, et mulle anti innustav võmm kuklasse, juhiti õigetele rööbastele tagasi ja anti kätte olulised näpunäited jõudmaks järgmisele tasemele:)  Muidugi on kahju, et see koolitus leidis aset vähem kui kuu enne MM-i, loomulikult ei saa ma nüüd enam mingeid erilisi muudatusi teha, aga peale MM-i võtan küll sihiks juhtimise parandamise Jaakko õpetuse järgi, selline mõnus sportlik hasart tekkis kohe…

Veel mõned olulised märksõnad:

* Jaakko ei ole eriline valsi (front cross) fänn. Seda teadsin ma juba eelmisest aastast, kuid nüüd tuli asjale ka põhjalikum selgitus. Jaakko üritab ise võimalikult vähe ületada koera jooksuliini, sest tema meelest need liiniületuse kohad ongi need, kus koer võib eksida ja/või aega kaotada. Tema väitel on valss turvaline juhtimisvõte, st. koer on kontrolli all, aga kui juhtimisel valida valssi ainult sel põhjusel, et koera kontrollida, siis on juhtimisvõtte valikuprintsiibid paigast ära, kuna valida tuleks kiireim (st. koerale kiireimat sooritust võimaldav) võte.

* Koer peab oskama slaalomit sooritada iga nurga alt ja peab oskama jääda sinna püsima koerajuhi liikumisest hoolimata (mullu oli sama jutt kiige kohta).

* Õpeta, õpeta, õpeta koera. Kui mingi võte on lihtsamal moel selge, siis jätka selle õpetamist, muutes enda liikumist ja seega sama võtet koera jaoks  järjest keerukamaks.

Loomulikult on Jaakko juhtimisstiil üsnagi omapärane ja sisaldab hulgaliselt viimse täiuseni lihvitud erinevaid juhtimisvõtteid, enamik neist nö. vanale koolkonnale väga võõrad. (Muide, ka Silvia Trkman on oma lehel väitnud, et sellesama, mida tema teeb cip-cap’iga, saavutavad soomlased tõeliseks kunstiks arendatud juhtimisvõtetega). Aga numbrid räägivad enda eest, ehk siis kui vaadata Janita ja Jaakko (ja ka nende õpilaste) jooksude tulemusi ja aukartustäratavas konkurentsis saavutatud võite, siis on seal selgelt oma väga suur iva olemas.

Aga samast koolitusest veidi ka teise nurga alt. Esimesel päeval olid mõned olukorrad, kus minul tekkis küsimus, et miks mõned inimesed küll tulevad kalli raha eest tunnustatud koolitajaga vaidlema ja talle oma mõtteid peale suruma, selle asemel et hoolega kuulata-vaadata-proovida, mida uut on koolitajal edasi anda. Eestis on sel aastal käinud erinevaid tunnustatud agilitytreenereid mitmeid ja mitmeilt eri mailt ning igaühel on neil mingi oma “idee ja iva”, mis neid ülejäänutest eristabki ja veidi paremaks teeb. Selleks, et igast koolitusest võtta parim, tuleb koolitusele minna avatud meelega, kuulata ja vaadata, hoolega tähele panna ja võtta üle või panna kõrva taha ideed, mis igaühe enda juhtimis- ja koolitusstiiliga sobivad ning sobimatud jätta rahulikult kõrvale.  Teise koolituspäeva hommikul tuli ilmsiks, et see meie seminarikultuuri puudumine oli ka koolitajal endal kõvasti hinge läinud, miks muidu ta sellekohase pika kõnega esines. Jaakko ütles, et tema ei suru koolitusel midagi peale, vaid näitab ja laseb proovida uusi võtteid ja annab uusi mõtteid, mis ongi tema koolituse mõte ning et ta on sel aastal koolitamas käinud Inglismaal, Itaalias, Ungaris, Norras jne., aga meie, eestlased, oleme kõige umbusklikum kamp, keda ta kohanud on. Piinlik.  Eriti selles mõttes, et neil teistel maadel on tema koolitustel kindlasti ka tõelisi tipptegijaid, meie siin oleme aga endiselt veel oi-oi kui lapsekingades…

Igal juhul ma väga loodan, et Jaakkot saab varsti jälle Eestis näha, meie Tuutuga (ja ka ports minu õpilasi) ootame uut võimalust kannatamatult:)

Püsiviide