30.09 MM-i treeningpäev

30. sept. 2010

30.09 MM-i treeningpäev

Juba eelmisel õhtul käisime korduvalt halli ümber kiibitsemas, küll autoga ja jala. Meie hotellist on võistluspaika autoga 5 min teekond ja jala kulub selleks 20 minutit. Jalgsi minekuks on põldude vahel ja autoteest eemal mõnus teerada, halli minnes on tee suuremalt jaolt ülesmäge ja alla tulles vastupidi, ehk siis allamäge. Lootus on, et kui siin mitu päeva järjepidevalt mäest üles-alla rühkida, peaks pringid tuharalihased olema  suisa garanteeritud 😛 Lisaks treeningule pakub maastik ka võimasid vaateid, seega oli kohe hädasti vaja koerad mäe otsa maha istutada ja fotokas välja võtta:

Eesti meeskonna treening algas hommikul kl. 9.50. Enne seda oli vet-kontroll, mis oli iseenesest väga pealiskaudne ja piirdus vaid kiibi kontrollimisega. Küll aga sai Tuutu kahe tähtsa onu poolt üle mõõdetud, kuna eesti meeskonnast mõõdeti just midisid. Võime midis edasi joosta, kuigi mulle hetkeks tundus, et minisse sattumine ei olnudki mägede kaugusel… 😛

Mul on väga hea meel tõdeda, et Tuutu on talunud kogu reisi väga hästi ja ka võistluspaigas oli ta väga reibas ja asjast huvitatud, täitsa nagu kogenud agilitykoer kohe… Kindlasti on palju kaasa aidanud kõiksugu toredad matkad paljude neljajalgsete seltsis, Tuutu muutub kohe rõõmsaks, kui palju koeri on koos, sest ilmselt on siis midagi põnevat tulekul.

Ühispilt enne treeningut

Trenn ise väga toredasti ei sujunud. Esimesel platsil oli Tuutu üsna hajevil ja kippus käest ära ringist välja jooksma, aga ega ma ei ole väga kindel, et ma teda ise sinna ei saatnud… Esimesel platsil võis seekord ka maiusega premeerida, teistel platsidel tohtis seda teha platsist väljaspool, mis oli ka väga hea.  Esimesel platsil oli poom, esimese hooga jooksis Tuutu millegipärast sellest mööda, aga järgmistel tegi katsetel ilusasti. Näha oli, et nii joostav pinnas kui ka libedavõitu ja kolisev poom olid koerale võõrad. Kolina osa Tuutut tegelikult ei häirinudki, aga libedus küll. Oh, kuidas tahaks Smardi tõkkeid…

Teisel platsil oli ka Tuutu veel hajevil, kõik ei sujunud nii nagu peaks. Aga kolmandal platsil oli juba koer enesekindlam ja seal oli ka piiksuga laud ja kiik. Kiik oli ka küll libedavõitu, aga Tuutut ei paistnud see häirivat. Ja laud on Tuutu meelest nii tore tõke, et piiksugu, kui tahab…

Treening tuletas õnneks jälle kord mulle meelde, et hoolimata sellest, et olen MM-il, ei ole ka siin vaja arutult kapata ja koerale pikki käsi lehvitada, vaid ikka korralikult tööd on vaja teha… väikeste kätega:)

Püsiviide