20. okt. 2010
Mis ei tapa, teeb tugevamaks…?!
…ehk tagantjärgi tarkus on täppisteadus (nagu ütleb üks minu hea tuttav;) ).
MM-ilt naasnuna tabas mind kohe mingi tõsisem külmetushaigus, mis paigutas mind kindlalt tubasele režiimile. Tuutu jaoks tähendas see täielikku trennide ja isegi korralike jalutuskäikude puudumist. Näha oli, kuidas loom ootas üha innukamalt mingitki märki sellest, et kohe ma tõusen ja me hakkame koos ometigi midagigi tegema… Peale pooleteisenädalast sundpuhkust võtsin Tuutu siis pühapäeval lõpuks trenni kaasa, lootuses, et ehk ma ikka juba natuke joosta jaksan;) Ja jeerum, loom oli nahast väljumas, kui aru sai, et tõesti-tõesti, nüüd saabki jälle agilityt teha. See, kuidas ta jooksis, oli hüpermegasuper!!! (Elika ja Jana võivad vajadusel tunnistajateks olla… Ja kui Tuut oleks MM-l niimoodi jooksnud, siis oleks me tõenäoliselt saavutanud ühe (või kahe) mageda disklafi asemel per rada ca 20 ülistiilset disklafi 😛 ) Tuutu pole eluski nii kiiresti ja innukalt jooksnud, ka augustikuu võistluste esimese võistluspäeva jooksud (siiani Tuutu absoluutselt kiireimad ja motiveeritumad) olid sellega võrreldes kõvasti aeglasemad. Mis tuletas mulle jälle kord meelde olulist koerte treenimise kuldreeglit, et iga koer vajab motivatsiooni kogumiseks treeningpausi!!! Ehk tsiteerides Aivo Oblikat: “Iga elusolend vajab treeningprotsessis vähemalt nö. vahenädalat. Kogu aeg koormust tõstes vorm ja tase ei tõuse, vaid hakkab langema, ka ei ole ületreenitud koer vaimselt innustunud.”
Kiiresti tüdinevat Sohvit treenides ja temaga võisteldes oli mul küll kogu aeg meeles, et enne võistlust tasus koerale teha lausa nädalane trennipaus ja päev enne võistlust ei käinud me isegi pikemalt jalutamas, siis oli koer võistlustel väga motiveeritud ja krapsakas. Oleks ma siin vigu teinud, oleks Sohvi mulle võistlustel keskmist varvast lehvitanud (näide illustreeriv, mitte tõsiteaduslik:)). Aga Tuutuga, kes on erinevalt Sohvist väga püüdlik ja alati valmis koostööd tegema, sai niisiis vint kenasti üle keeratud, eriti kuna MM kummitas kuklas ja võistluskogemust vajas hädasti nii Tuutu üksinda kui ka meie kahekesi võistluspaarina…
Tuutu jõudis A3 võistlusklassi aprilli lõpus, seega panen siia kirja tema võistlused ja ka muud tegemised maist alates:
8.05 võistlus Pärnu 3 starti (Tuutu rõõmus, mina A3 võistlusklassi sattumisest šokis:P)
15.05 võistlus Tallinn 3 starti ( Tuutu rõõmus, veidi üllatunud taaskord sisehalli sattumisest)
16.05 kevadmatk 4 tundi
29.05 EMV 4 starti (Tuutu veidi hajevil, kogenematusest stardis rahvas häiris)
12.06 Tallinn RV 2 starti (jooksukas, veidi hajevil)
13.06 Tallinn RV 2 starti (Tuutul jooksukas, teisel võistluspäeval koer hajevil ja ka tüdinenud)
24.06 Paukjärve matk 3 tundi
26.06 võistlus Pärnu 3 starti (Tuutu rõõmus, aga keeldus A-st ja kiigest-> liigne kuumus?)
3.07 tunnelivõistlus Tallinn (loom energiline, aga hämmingus, et tunnelile järgneb tunnel järgneb tunnel…)
10.07 võistlus Saaremaa 2 starti (Tuutu rõõmus ja energiline -> ilmselgelt peale grilliõhtut Margiti suvekodus;))
11.07 võistlus Tartu 2 starti (palav, teises stardis tüdinenud, mõlemas jooksus vältis kiike-> palavuse tõttu paha sooritada?)
18.07 võistlus Haapsalu 3 starti (koer aeglane, kolmandas jooksus suisa tujutu <- arvasin, et palavusest, kuigi graafikut vaadates oli ta selleks hetkeks ilmselgelt juba igapidi üle võistelnud 😦 )
24.07 võistlus Hallika 2 starti (ilm jahedam, koer kiirem, aga videotest näha, et tegelikult ikka üsna aeglane)
31.07 võistlustreening Tallinnas (motiveeritud treening, koer rõõmus)
20.08 võistlustreening Tuhalas ( väga rõõmus, preemia kiigel, võistlus koduplatsil)
28.08 Luige RV 2 starti ( peale 3-nädalast võistluspausi (!) Tuutu üliõnnelik ja motiveeritud, jooksis silmnähtavalt oma võistluskarjääri parima kiirusega)
29.08 Luige RV 2 starti (Tuutu väsinud ja aeglane)
4.-5.09 Jaakko Suoknuuti treeningud (meeleolu ja kiirus ok)
18.09 võistlus Tallinn 2 starti (raja algul uimane, siis läks käima ja jooksis vaimustunult)
21.09 Rauno Virta treening (meeleolu ja kiirus ok)
25.09 Paukjärve matk 3 tundi
28.09 algas sõit Saksamaale…
Arvestades, et kusagil selles graafikus olid ka treeningud (tihedal võistluperioodil küll õnneks ünsa harvad ja lühidad), igapäevased tunnised kiires tempos jalutuskäigud ja vähemalt kord nädalas pikemad metsamatkad 1,5-3 tundi, siis peaks ütlema, et nii noorele koerale vist ikka liig mis liig… ja et kas ikka on nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks?! Igal juhul pean jälle kord tõdema, et minu õrnukeseks peetud Tuutu on tegelikult üks väääga vintske ja vastupidav spanjel… ja õnneks on ta perenaine siiski ka üsnagi arenemisvõimeline – et kui ei õpi teooriast, siis vähemalt isiklikest vigadest ja ämbritest:P Siiski ma ei oska öelda, kas meil oleks tegelikult kogenematu võistlupaarina olnud möödunud suvel väga palju võimalust vähem võistelda, sest enne MM-i oli iga võistluskogemus ja iga rada ning ka igal väliskoolitaja treeningul osalemine minu enda jaoks hindamatu väärtusega ja edasiarendav, aga mis puutus Tuutusse, siis eks ta üks teadlik noatera peal kõndimine oli.
Aga igal juhul võtame me nüüd mõnda aega isiklikku agility-ndust oluliselt lõdvemalt (mida soosib ka lähikuude võistlusgraafik), teeme peaasjalikult motivatsioonitrenne ning järgmise aasta (ja eriti suve) võistlustel osaleme valikuliselt ja läbimõeldult. On kohutavalt tore, et meil Eestis on nüüd lõpuks aastaringselt palju kohalikke võistlusi, kohe nii palju, et tihedal suvisel võistlusperioodil lausa tuleb teha valik, kus osaleda ja kus mitte. Ning jah… tüütu treeningpäeviku pidamise hädavajalikkus jõudis ka taaskord kohale…
Ja veel… kroonilisele agilityhullule on ilmselgelt ühest koerast liiga vähe… 😛
8. okt. 2010
MM-i kogemust saab ainult MM-il;)
… ehk kuidas nooruke ja vaid aastase võistluskogemusega Tuutu ja tema perenaine MM-i üle elasid:)
Foto: Walter Hupfer
Väike eellugu a’la sportpsühh
2008.a. Sohviga Helsingis käies tundisin end koos oma hullukesest spanjeliga kesk maailma agilityproffe kui valge vares ning kõik oli uus ja tundmatu ja hirmutav, alates juba vet-kontrollist ja ametlikust treeningust ning lõpetades võistluse endaga. Mäletan, et kollektoris stardi poole liikudes oli tookord tunne, nagu osaleksin mingis filmis, mille üle mul endal kontroll puudub, kuid kus ilmtingimata kõik pealtvaatajad iga mu sammu jõllitavad ja selle registreerivad ning oh õudust, kui ma peaksin mingi apsu tegema…
Seekord koos Tuutuga end MM-le asutades oli oluliselt tugevam tunne, ma juba teadsin, mis seal sünnib. Kusjuures meelerahu säilis (niivõrd kui see MM-l võimalik on) kuni võistluste lõpuni. Ja minu nooruke Tuutu (meie koondise noorim neljajalgne) vajas minu külma närvi säilimist väga.
Rahu säilitamisele aitas ilmselt kaasa ka asjaolu, et MM toimus ratsaspordihallis liival (mis oli väga hea pidamisega ja väga hästi tihendatud), aga kuidagiviisi jäi siiski Helsingiga võrreldes Riedenis võistlusel pidulikkusest ja särast puudu (tehnilistest apsudest ei hakka üldse rääkimagi;) ) ning mul oli aegajalt tunne, nagu oleksin suht tavalisel võistlusel Järve Tallides või Tartu maneežis, koer ja riided olid igal juhul pidevalt saviliivased 😉 Foto: Walter Hupfer
Kui juunis sai koondise reservkoer Tuutust ootamatult koondise täieõiguslik liige, siis andsin ma endale täiesti aru sellest, et tõenäoliselt ei ole ei tal ega ka võistluspaaril Inga+Tuutu septembris veel piisavalt kogemusi, et MM-l korralikult esineda. Kuna aga ka mõni teine parem ja stabiilsem kandidaat koondisesse puudus, siis läksingi teadlikult koera MM-le MM-iga harjutama, üritades loomulikult samas teha ka parimat sooritust.
Esimene võistluspäev:
8.00 avatseremoonia
9.05 makside meeskondlik hüpperada
12.00 midide meeskondlik hüpperada
14.35 minide meeskondlik hüpperada
17.15 makside meeskondlik agilityrada
Avatseremoonia oli mõnus ja meeleolu tõstev, kuna hoolimata kesk väljakut seisvate ülikonnastatud onude rohkearvulisest jäi kõnede osa üsna tagasihoidlikuks ning enamuse ajast sisustas hoopis südamik ja humoorikas etteaste koertetsirkuselt.
Makside etteastest ei tea ma eriti midagi, vaatasin küll ära nende jooksude alguse ja tõesti, nende meeskondlik hüpperada oli ilmselt kogu võistluse kõige raskem ja ebameeldivam. Aga minu prioriteet nr. 1 oli Tuutu: teda korralikult soojendada ja peale jooksu ka maha jahutada ning samas psühholoogiliselt võimalikult vähe väsitada. Seega kõndisin makside võistluse ajal hallist hotelli Tuutu järgi ja koos tulime jala ka tagasi. Juba makside jookse vaadates torkas mulle teravalt kõrvu, et ma küll mäletasin, et MM on väga kärarikas ettevõtmine, aga kuidagiviisi olin ära unustanud, kuivõrd palju müra ja lärmi suudavad fännid tegelikkuses tekitada, eriti kui neil on erinevad abivahendid nt. lehmakellade ja kõrvulukustavate pasunate näol. Ja kuna ma tean, et Tuutu võib teatud helide suhtes üsnagi tundlik olla, siis hakkas minus pead tõstma hirm selles osas, et kas ta selles lärmakas saalis üleüldse mõnd tõket tegema soostub…
Seega tõin Tuutu aegsasti kohale ja makside võistluse ajal käisime veidikeseks ka hallis sees, et näha, kuidas Tuut reageerib ja et anda talle võimalust müraga harjuda. Reageeris ta vääääga kahtlustavalt… Siis tuli aeg õppida rada ja õnneks oli Eesti meeskond stardijärjekorras juba kolmas, ei pidanud pikalt närveerima. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja rada ise kohe üllatavalt lihtne. Soojendushallis oli Tuutu väga rõõmus, aga kui tuli meie kord võistlushalli minna, muutus Tuut seal ilmselgelt hirmunuks. Olin selleks valmis ning palusin Keidalt, et ta annaks mulle sisenemise vajadusest teada viimasel hetkel, et Tuutut võimalikult vähe selles tema jaoks koledas kohas hoida. Kui lõpuks koos Liivika ja Piko ning Natalja ja Tikaga võistlusmaneezi sisenesime, oli Tuut rihma otsas maas ja siis nägin, kuidas ta püüdis igal võimalusel väravate poole tirida, et tuldud teed pidi lahkuda. Proovisin tema tähelepanu endale koondada tavaolukorras 100% mõjuva võttega, ehk siis andes tema rihma Keida kätte ja astudes ise eemale, aga see ei aidanud sugugi, pigem vastupidi, koer oli ikkagi paanikas. Niisiis võtsin Tuutu sülle (nagu tavaliselt starti minnes), võtsin rihma juba kollektoris ära ja marssisin starti koeraga, kellest ma absoluutselt ei teadnud, kas ta paneb väravatest välja putku kohe, kui ma ta tõkke juures maha panen või alles siis, kui ma veidi eemaldun või hoopis siis, kui rada peaks ukse poole kulgema… Juba rada õppides olin arvestanud, et ilmselt liigub Tuutu uudse olukorra tõttu oluliselt aeglasemalt kui tavaliselt ning ma üritasin kramplikult meeles pidada, et ma püsiksin raja koera kõrval, mitte ei kappaks tema juurest arutult minema. Nüüd lisandus eelnevale vajadus igaks juhuks ka stardis olla võimalikult koera lähedal, et ta end julgemalt tunneks. Leidsin meie esimesest starti marssimisest ka foto, kusjuures pildistatud sinisärkne kahejalgne näeb olukorra kriitilisust arvesse võttes üllatavalt tüüne välja… Elika ütles mulle pärast seda jooksu, et ma olevat starti minnes näost hall olnud;) No ma ju ütlesin talle kohe, et see tulenes lihtsalt halli valgustusest… 😛 Foto: Iztok Noc
Liivika ja Piko tegid meie meeskonna esimese võistluspaarina puhta raja ja oligi meie kord käes. Panin Tuutu tõkke ette maha ning ta jäi eeskujulikult seisma, ainult pea keeras ukse poole. Keerasin siis Tuutul nagu mängukoeral nina ka õigeks, st. tõkke suunas ja sündis ime – ta suutiski end mulle ja tõketele ümber lülitada!!! Loomulikult oli see jooks aeglane, eriti alguses, ja teise tõkke pulk tuli maha, kuna koer oli ikkagi sedavõrd hajevil, et ei suutnud hüpet ajastada. Aga raja lõpp läks järjest lõbusamaks ja finišis ei tormanud Tuutu mitte ukse poole, vaid hakkas tavapäraselt mulle oma rõõmutiire tegema. Jess! Foto: Iztok Noc
Natalja ja Tika jooksu ma vaatama ei jäänudki, üritasin igale jooksule järgneva kohustusliku kiibikontrolliga ruttu ühelepoole saada ja võimalikult kiiresti maneežist väljuda, koer ikka endiselt süles, et talle ei jääks eksiarvamust, et ta on lõpuks täesti iseseisvalt väljapääsu leidnud;)
Kõigi videote eest tänusõnad Kristinale!
Ausalt öeldes olin ma pisarateni liigutatatud oma koera usaldusest, et ta suutis minuga koos selles melus nii startida ja kui ka rada läbida, omaenese hirmust hoolimata! Seda on väga raske sõnadesse panna. Igal juhul terve jalutuskäigu aja hotelli tagasi rääkisin ma talle, kui vinge ja vapper spanjel ta on!!!
Teine võistluspäev
6.45 mini individuaalne hüpperada
12.00 midi indiv. hüpperada
14.35 maksi indiv. hüpperada
17.15 midi meeskondlik agilityrada
18.35 mini meeskondlik agilityrada
Hommik algas enne kukke ja koitu Elikat minirajal toetades ja Margus tõi mulle Tuutu kella poole üheksaks võistluspaika järgi. Enne hommikusööki Tuutuga jalutades oli siis, kui ta heinamaal “oma asju” ajas, lausa kuulda, et koeral on kõht lahti, aga pimeduse tõttu polnud mõtet asja oma silmaga lähemalt kaema minna;) Toppisin talle söetablette sisse ja lootsin parimat, millegipärast ei meenunud, et meeskonnas on ka arst, kellelt võiks tõhusamaid ravimeid saada… Kui Tuut võistluspaika jõudis, oli tal tuju hea ja ta näis oluliselt tasakaalukamana, kui eelmisel päeval. Siiski olin oma peas valmis mõelnud, et peale eelmise päeva etteastet on kaks võimalust: Tuutu kas ei pelga võistlusplatsil enam nii kõvasti või siis sai ta siiski šoki ja kappab stardist sirgelt ukse poole. Eriliselt ma aga oma pead ei vaevanud, tulgu mis tuleb… Tuli aga hoopis uus pauk, ehk siis see, et Tuutul oli kõht väga lahti, vahetult enne soojendusalale minekut võttis ta sisse vastava poosi ja väljutas söetablettidest mustendavat vett. Mis andis mulle hoobilt järgmise põhjuse muretsemiseks, et sellise astme kõhulahtisusega peaks loogiliselt võttes kaasnema ka kehv enesetunne.
Seekord oli kohtunikuks Sabine Mac Nelly ja rada ise oli jälle kord ootamatult lihtne, ainus raskem koht oligi sel tõkkel, kus me disklafi saime. Nüüd lootsin Tuutult paremat ja keskendunumat starti, sest rada läks suht otse ja tõke nr.2 oli tore tunnel. Et välistada koera soovi väljapääsu poole suunduda, võtsin Tuutu juba halli sisenedes sülle ja enne maha ei pannudki, kui stardis. Nii ta siis minu sülest suurte silmadega neid seninägematuid tribüüne uuris, aga eelmise päeva paanika hakkas asenduma teatava uudishimuga. Siiski oli koer rajal uimasevõitu ja suht raske on juhtida, kui koer liigub treeningute ja tavavõistlustega võrreldes oluliselt erineva kiirusega. Peale pikkushüpet jõudsin järgmisele tõkkele ise liiga lähedale ja juhtisin liiga pika käega, sealt tuli 13. ja 14. tõkke vahel liiga suur kaar, jäin seda kaart kontrollima ja unustasin 15.-ndale tõkkele liikudes koera trajektoori mõjutada, seega võttis Tuutu 15. tõkke, mida tulnuks hüpata tagant, hoopis valelt poolt. Ilmselt unustasin ka eelviimasel tõkkel, mis oli okser, kasutada õiget käsklust, sest Tuutu tõmbas pulga maha. Võistlusel ma seda muide ei märganudki.
Küll aga oli finišis selge, et Tuutul ongi tõesti kehv olla. Jätsin jahutusjalutuskäigugi tegemata, pakkisin koera autosse, sain meie loomaarstist kaptenilt koerale rohud ja ruttu hotelli tagasi koera tohterdama. Umbes tunni pärast oli selge, et rohud toimisid ja Tuutul hakkas parem ning võisime ta hotellituppa puhkama jätta.
Enne meeskondlikku agilityrada ei hakanud ma igaks juhuks Tuutuga väga pikalt jalutama ja tegin talle hoopis Rauno Virta loengus omandatud tarkuste varal väikese boosterilaksu. Näha oli, et Tuutu enesetunne oli hea ja meel rõõmus, aga nüüd olin mina Sabine MacNelly koostatud rajaga hädas. Tundsin ise parajat väsimust ja raske oli keskenduda, rada oli ka selline, et mitmeski kohas ei suutnud ma tutvumise ajal välja mõelda, kustpoolt või millisel moel mingeid raskeid kohti kõige parem oleks võtta, 100% toimivaid lahendusi justkui polnudki. Ilmselt hakkas reisist ja koera pärast muretsemisest põhjustatud väsimus tunda andma ja rajale minnes tundisin vaid uimasust ning keskenduda oli väga raske. Disklaf tuligi suht lollis kohas, kiirustasin järgmisele tõkkele ja olemas ta oligi… Tegelikult sain sellel rajal teise disklafi veel, Tuutu liikus seekord juba kiiremini ja mina olin ülehinnanud enda võimet joosta ümber A ja tunneli. Sellega pääsesime ka Ursula Urban’i blooper-fotodesse;)
Jooks ise on siin:
Disklafist oli väga-väga kahju, kuna tegu oli meeskondliku jooksuga. Pärast jooksu saatsin Tuutu jälle hotelli välja puhkama ja asusin Elikale appi.
Kolmas võistluspäev:
6.30 mini individuaalne agilityrada
9.15 midi individuaalne agilityrada
12.00 maksi individuaalne agilityrada
16.00 lõputseremoonia
Hommik algas minide, st. Elika ja Charlie toetamisega ja jälle sai Tuutu minust kauem hotellis põõnata. Hallis oli tunda oluliselt lahedamat õhkkonda, fännid rõkkasid endistviisi, aga ka võistlejad olid kuidagi lahedamal lainel, üksteisele naeratati laiemalt, tehti fotosid, osteti agilityträni jne. Eks võistluse favoriitidel oli muidugi endiselt pinge peal ja närv püsti ja seega eriliselt lahedas meeleolus olid minu loogika kohaselt siis need, kes olid saanud esimeses individuaaljooksus suht kehva tulemuse, aga kes suutsid seda filosoofilise rahuga taluda. Nagu ma ise näiteks… 😉 Igal juhul otsustasime Elikaga, et kui minide ja midide jooksud saavad tehtud, siis lähme vaheajal fännide hulka tantsima. Mida me tõesti ka tegime:)
Aga kõigepealt siis midide viimane etteaste, individuaalne agilityrada. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja see oli jälle väga mõnus ja joostav rada. Ma ei olnud üldse närvis, aga kuidagiviisi unus mul oluline detail, nimelt Tuutu booster. Ei tea, kas sellest oleks abi olnud, et väsinud koera reipamaks putitada, aga meelest see läks… Nüüd oli starti minnes näha, et Tuutu hakkas uuesti publiku hääli kuulama, aga mulle tundus, et see oli tal rohkem üleväsimusest kui hirmust. Igal juhul vedas meil, sest vahetult enne meie starti ükski fänn oma jõledat pasunat üles ei leidnud ja nii sai Tuutu rahus rajale mindud. Aeglane ta oli ja sellevõrra jälle raskem juhtida, eelviimasel tõkkel, kui ma oma läbematusega (jälle!) disklafi põhjustasin, poleks ehk probleemi tekkinud, kui Tuutu oleks oma tavapärase lendkiirusega liikunud:(
Seega meie tulemuseks sellel MM-l sai 1 ühe veaga rada ja 3 disklafi. Mage, aga ootuspärane… Mul ja ka Tuutul on veel paljutki õppida ning kui suvistel võistlustel oli meil ca 2/3 võistlustulemustest disklafid, siis oleks olnud naiivne loota, et MM-l sünnib meiega ime;)
Kogemus oli aga võimas, nii mulle kui Tuutule. Ja kuna Tuutu päris paanikasse ei sattunud, siis julgen ma ka edaspidi temaga võimaluse korral MM-l osaleda. Kindlasti tuleb tal aja ja aastatega kindlust juurde ning meil võistluspaarina ühistöö kogemust ka, seega miks mitte uuesti proovida… Igal juhul sai MM-l selgeks, et Tuhala Agilityhooolli tuleb aegajalt treeningute ajal raadio valjusti mängima panna. Aga kui tahta viimset täiust, siis peaks arvutis mängima hoopis MM-i plaat – koos kõigi maailma pasunate ja lehmakelladega 😉
Veel ilusaid pilte maailma vapramast kokkerspanjelist:
3. okt. 2010
Inga Jaaarv mit Thüütüü :)
Tehtud… Läbi sai;)
Mul oli küll kavatsus iga võistluspäeva lõpus toimunu kohe kirja panna, aga väsimus ajas sõnad ja mõtted sõlme. Seega korralik tagantjärgi reportaaz tuleb siis, kui oleme koju jõudnud ja end välja puhanud.
Seniks aga võib toimunu kokku võtta, tsiteerides Eestist saadetud südantsoojendavat sõnumit: “Tuutu on tõesti üks superspanjel, ületas ennast ja kõiki maailma pasunaid!”
Tuutu ongi kangelane! Esimesel päeval jooksis ta minuga hoolimata kabuhirmust ja kangest soovist uksest välja putku panna, teisel päeval hoolimata kõhuvalust ja kolmandal päeval vaatamata ilmselgele väsimusele…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 