26. nov. 2010
Aastakokkuvõte -> Imesid sünnib neile, kes julgevad neist unistada:)
Meie agilityaasta ei alanud tegelikult mitte 1. jaanuaril 2010, vaid hoopis 29.08.2009, mil sai alguse Tuutu võistlustee. Lugesin võistlusraamatust kokku, koos MM-i startidega on Tuutu selle peaaegu et pooleteise aasta jooksul teinud 62 ametlikku starti. On seda palju või vähe, ei oska öelda. Kui toetuda jälle Aivo Oblika loengus käsitletule, siis koer, kes treenib 3 korda nädalas, areneb puhtmatemaatiliselt võttes edasi 3 korda kiiremini kui koer, kes treenib 1 kord nädalas. Võistluskogemuse osas võib põhimõtteliselt kasutada sama võrdlust. Siinkohal ei tohi muidugi pimestuda vaid arvudest ega unustada ära olulisimat – koera tuju ja motivatsiooni hoidmine!
Miks ma sellise pealkirja panin? See, et Tuutu 9 kuud peale oma võistlustee algust saavutas Eesti Meistrivõistlustel 2. koha (kaotades esimese koha vaid pulga kukkumise tõttu), veidi hiljem sai Eesti MM-i meeskonna liikmeks ja peagi ka Eesti Agilitytšempioniks, on minu jaoks omamoodi ime. Aga samas ei ole see puhtjuhuslikult sündinud ime. See on eesmärgipärase töö ja arengu tulemus, kus minu unistuseks oli saavutada just see (ja natuke rohkemgi;) ), mida me lõpuks saavutasime, ükskõik kui ebareaalne selle unistuse täitumine veel aasta tagasi ei paistnud. Ja tõsi ta on, et enda seatud eesmärgid motiveerivad kõige paremini:)
Mis puutub Tuutuga MM-l osalemisse, siis ilmselt on neid, kes arvavad, et nii kogenematu koeraga ei ole ikka mõtet osaleda. Ja neil võib isegi õigus olla ja ma võin nõustudagi;) Ega ma isegi ei olnud õnnelik, kui tuli info, et nooruke Tuutu on ühe kvalifitseerunud võistluspaari loobumise tõttu saanud reservkoerast hoopis meeskonnaliikmeks ja et kui tema ka ei osale, siis Eesti midi meeskonda ei olegi. Selleks hetkeks (juuni alguseks) olin aru saanud, kui palju koostööd on meil vaja veel teha, kui palju kogemust vajame me eraldi ja võistluspaarina ning Tuutu kukkumine MM-i tabelis oli ühtpidi muidugi pettumus, teisalt aga tohutu kergendus. Samas, vaadates kõigele MM-ga seotule tagasi, olen ma väga õnnelik, et olen ka selle kogemuse võrra targemaks saanud. Ja minu kogemustepagasiga on nii, et olles ise agilitytreener, on minu erinevatest kogemustest kindlasti kasu mitte ainult mulle, vaid ka päris paljudele teistelegi.
Ime alla klassifitiseeruvad ka Tuutu jooksukontaktid, mis said alguse suurest unistusest ja sellele järgnenud sihipärasest kannatlikust tööst. Nende õpetamisel oli muidugi suureks abiks Silvia Trkmani koduleht, kuid kõige tähtsam oli usk jooksukontaktide meetodisse ja eelkõige iseendasse – kui seda suudab Silvia ja paljud teisedki, siis miks ei peaks seda suutma ka mina.
Tegelikult aga suurim ime minu jaoks on Tuutu ise kui spanjel kui siiski väga ebatüüpiline agilitytõug. Juba kutsikana torkas ta silma oma plastilisusega, kuid oli hajevil ja nii temperamendivaba kui üldse olla saab. 11-kuuselt näitas ta mulle esmakordselt Sohvit mööda heinamaad taga ajades, kui vaimustunud ja kui kiire ta tegelikult suudab olla ja sel hetkel sai tema agilitytulevik otsustatud ning mul tuli lihtsalt ( 😛 ) saada ta minust ja agilityst samavõrd vaimustuma. Järgmine tähtis murdepunkt oli Tuutu võistlusdebüüt, kus ma nägin ja tundsin, kuidas koer, kes oli sinnamaani trennis sooritanud vaid mõned üksikud täispikad võistlusrajad, finišis üle kere vaimustusest värises ja kogu tema olemus ütles: “Jeerum, siis SEE ongi agility!!! Jesss!!!!:))))”. Peale seda võistlust loobusin broneeritud pürenee lambakoera kutsikast, leides, et mul on Tuutuga veel nii palju ees (tööd ja võimalusi!) ja et milleks mulle veel teine midiklassi koer, kui mul on juba minu kallis ja andekas Tuutu. Ja ma tean, et mitmedki arvasid sel hetkel, et ma olen peast põrunud – jälle spanjeliga agilitys! Absoluutselt mittetõsiseltvõetav!
Tänaseks päevaks on Tuutu kui “täiesti ebatüüpiline agilityspanjel” leidnud äramärkimist väga mitmete välismaiste kohtunike ja koolitajate poolt. Muidugi ma olen uhke, aga eelkõige rahul, et ma ei olnud omal ajal lihtsalt oma koerast pimestatud, vaid seda, mida nägin ja millesse uskusin siis mina, näevad nüüd ka teised.
Siin üks minu vaieldamatult lemmikfoto möödunud võistlusaastast – suur tänu selle armsa foto eest, Livia!
Lisaks kõigile tõelisuseks saanud unistustele on möödunud aasta (või poolteist) olnud meile Tuutuga väga hea ja väga kasulik ning täis palju eesmärgistatud tegevust. Me oleme saanud palju kogemusi, nii häid kui halbu, kuid absoluutselt kõigist on alati midagi õppida. Me oleme osalenud mitmetel kasulikel koolitustel ning igaüks neist on aidanud meid jälle sammukese edasi. Meil on olnud uskumatult palju uskumatult toredaid hetki koos meie kahe- ja neljajalgsete agilitysõpradega, mis muudabki kogu agility-nduse nii toredaks ja ei lase suurel tööl välja paista nagu töö, vaid maskeerib selle osavalt puhtaks lõbuks:)
Ja siinkohal on sobilik lõpetada Robert Collier’i tsitaadiga: “Visualize this thing you want. See it, feel it, believe in it. Make your mental blueprint and begin.”
24. nov. 2010
Kas sina oled mind täna juba toitnud?
Kuidagi kohutavalt täisvereline kliima on meil viimasel ajal. Möödunud talv oli megalumerohke ja külm, kevad tuli mis mürtsus ja kõik puhkes ja pakatas nii kiiresti, et ei jõudnud nautima hakatagi. Suvi kostitas meid troopilise kuumusega, sügis saabus ka väga konkreetselt kohale… Ja nüüd on selge, et talv on saabunud vääramatu jõuga, lund muudkui sajab ja tuiskab ning nädalalõpuks lubatud miinuskraade ei taha parem kujutlema hakatagi… Brrrr!
Talve saabudes tuleb maal ikka akna taha riputada lindudele toitu. Tihased ja puukoristajad on rahul ja mina ka, sest madin, mis ümber toidu käib, on tõeline show.
Ilmselt on ka linnud talve saabumisest šokis, täna vahtis pidevalt mõni neist pingsalt läbi klaasi sisse sellise olekuga, nagu tahaks küsida: “Miks sul IGA akna taga toitu ei ole? Kas ma pean tõesti sabas seisma…?”
Mis puutub Tuutusse, siis tema naudib talve ja lund täiega ja rallitab mõnuga läbi paksu tuhkja lume:) Ja kui see lumi peaks tõesti ka maha jääma, eks siis tuleb suusad välja otsida – saab Tuutu oma füüsilise trenni kätte, koeraomanikust rääkimata;) Sarnaselt möödunud aastalõpule oleme praegu aga rohkem tubased tegutsejad, st. käsil on mitmedki trikid. Jah, ja kui vaim peale peaks tulema, siis panen kirja ka mingisuguse aastakokkuvõtte. Aga muidu oleme talvepuhkusel:)
18. nov. 2010
November on kummaline vol.2 :)
On see võimalik – kas tõesti loeb ka Ilmavana meie blogi 🙂 … ja ta tundis, et ma viskasin talle eile kinda? Hmmm…
Et kui eile riisusin veel viimaseid lehti 😛 ja üleeile pildistasin visa lillekest, kes targemate poolt määrati juba kui metsik (ja visa?) võõrasema, siis täna avanes hommikul läbi laia lumesaju õuel selline vaade:
Ilmselgelt olen ma suve jooksul minetanud oskuse sulalume pealt ennustada, kas spanjel saab selles lumepallivabalt liikuda või mitte 😦 Siin pildid meie tänasest jalutuskäigukatsest, sel hetkel olin juba alla andnud ning valmis otsa ringi, st. auto poole tagasi keerama. Foto: Maarja Oder
Vahepeal sai tehtud veel selline pilt. Jääb mulje, nagu oleks keegi üritanud koera jalgupidi lumega pingi külge kinni mätsida 😉
Ja siin olen ma loobunud iga 20 m tagant lumepallidega võitlemast, läksin kergema vastupanu teed, st. vinnasin sülle 10 kg spanjelit ning käimas on operatsioon “Tuutu metsast päästmine”. Foto: Maarja Oder
Ja kui kodus sai koer lahti leotatud ja läbi kammitud, siis ikkagi ei olnud minu iha valgete ümmarguste pallikeste pildistamise järgi selleks päevaks vaibunud:
17. nov. 2010
November on kummaline
Eilne foto väga visast kannikesest:
Ja nädalatagune foto kaunist lumekattest (spanjelist rääkimata;)):
Huvitav, mis tuleb järgmiseks…
16. nov. 2010
12-13.11 Tumanova treeningud
Esmakordselt käisime Tuutuga Svetlana Tumanova koolitusel jaanuarikuus, seal sain mitu head soovitust, seega otsustasin veelkord osaleda.
Seekord sain peaasjalikult väga-väga palju ja väga kiiresti joosta:) Reedese trenni rada:
Tahtsin Tuutut saata 4. tõkkele ja sellele järgnevasse tunnelisse 3. tõkke juurest, Tuutu põhimõtteliselt oskab küll eemalduda ja ka iseseisvalt tunnelit leida, aga ju ma tegin esimesel katsel midagi ise valesti ja Tuutu keeras vahetult enne tunnelit tagasi. Seepeale ütles Tumanova, et njet, njet, selle koeraga ei hakka ma kunagi võistlustel niimoodi kaugelt teda juhtima… (Tegelikult, kui see oleks võistlusrada, siis just ja ainult nii ma juhiksingi, sest mul puuduvad igasugused illusioonid selles osas, et ma võiksin Tuutust kiiremini ümber poomi silgata, eriti, kui kasutusel on sirge tunnel 😛 ). Ühesõnaga, mul tuli Tuutut juhtida nii, et 4. tõkke ja tunneli vahel teha pimepööre, juhtida koer tunnelisse ja nagu nõiaväel jõuda teisele poole poomi sirge tunneli otsa juurde, et juhtida Tuutut järgmist tõket tagant võtma… Kõigepealt sai kõvasti võimeldud sellesama pimepöördega enne tunnelit, see oli ikka väga kreisi jooks, võistlusel ma küll niimoodi ei tahaks joosta, et mul pole absoluutselt aega vaadata, kas ja kus on koer. Lõpuks sain tunnelisse saatmisega hakkama, see õnnestus küll ainult tänu sellele, et 2. tõket tagantpoolt on Tuutu võimeline sooritama ka ilma, et ma seal tõkke juures passiksin, see andis võimaluse kohe kihutama hakata. Kogu häda on selles, et kui mina kihutan nagu hull, siis sedasama teeb ka Tuutu 😛
Esimesel korral, kui mul õnnestus koer tunnelisse saata (loe: piisavalt väledalt tunneli juures olla), jäi Tuutu mingil põhjusel tunnelisse koperdama ja ma jõudsin isegi 6. tõkke juurde. Järgmisel katsel lendas Tuutu aga tunnelist välja just õige kiirusega, mina polnud loomulikult suurt kusagile jõudnud ning vaid kiire reageering päästis olukorra, kus ma olin ilmselgelt Tuutut laiaks jooksmas. Kuidagiviisi meil see koht lõpuks siiski õnnestus, kuigi ilus see polnud, ja saime ka raja lõpuni joosta. Õnneks sai meie 10 minutit otsa ja ma sain tükkis vinge hingeldamise ja südamekloppimisega toolile ähkima minna. Tuutul polnud loomulikult häda midagi…
Oma järgmise 10 minuti jooksul sain aga teha just seda, mida enne tahtsin, nimelt Tuutut kaugelt tunnelisse saata ja kiire jooks 6. tõkke juurde sujus vaevata. Sellest trennist tuli siis kasulik meeldetuletus, et ma pole Tuutuga kaua teinud harjutusi, kus me oleme erineval pool poomi või kus tal tuleb mitu tõket ette minna. Seega igati kasulik treening!
Laupäevane trennisõit algas meil kodus paanikaga, nimelt jätsin siirast lollusest enne väljumist veidikeseks esikusse Tuutu ning trennikoti avatud ja pooliku paki Tallegi kanapallidega. Kui esikusse tagasi jõudsin, olid kanapallid otsas ja koer üliõnnelik, et lõpuks ometi sai oma käega toitu võtta 😀 Minul aga hoobilt kaks muret – et ega Tuutu nii täis kõhuga joostes endale liiga ei tee, ja teiseks, et kas ta üldse jookseb. Õnneks hilines meie trenni algus kõvasti, seega jäi pidusöögi ja trenni vahele peaaegu 2 tundi ja igaks juhuks lasin Tuutul joosta minitõkkeid. Aeglane ta aga ei olnud, pigem vastupidi. Tuutu avastas endale parima boosteri…?
Laupäevased rajad tuletasid meelde tõde, et koer võiks osata slaalomisse minna ka siis, kui sisenemise juures on teised tõkked, veel enam, kui sisenemine on lausa kõvera tunneli avade vahele peidetud.
Esimene rada
Slaalomi algus oli reaalis täiesti tunneliga samal joonel, pildil paistab olukord vähe leebem:) Mina tahtsin Tuutut saata 16. tõkkelt slaalomisse sülepöördega, Tumanova soovitas nende vahel valssida, mis omakorda eeldas oluliselt kiiremat jooksmist 😛 Ütleme nii, et kuna 10. tõkkel, mis oli tagurpidi tunnel, tuli koera tunnelist väljumine ära oodata ja kontrollida, siis oli juba edasine sirge koos poomiga ja Tuutu jooksukontaktidega omaette väljakutse, nüüd aga järgnes sellele peale pööret 13. tõkkele veel ka teine kiire sirge. Julm:) Slaalomisse sisenemine käis meil üle kivide ja kändude. Kui Tuutu oli aru saanud, kus slaalom on, polnud hullu, aga põhimõtteliselt tuli siit minu jaoks selle koolituse teine tarkusetera, ehk siis slaalomisse sisenemisi on vaja teha ka koos väga lähedal seisvate segavate tõketega.
Teisel rajal oli jälle raske slaalomisse sisenemine, tegelikkuses seisis esimene tõke slaalomile veelgi lähemal, kui pildil kujutatud.
Tegin peale 4. tõket, so tunnelit, sülepöördega koera saatmist 5. tõkke taha ja ka 6. tõkkele saatsin sülepöördega. Siin sain jälle soovituse kasutada mõlemas kohas hoopis pimepööret ja tõesti… ma jõudsingi neid teha, isegi ilma üliinimliku pingutuseta:)
Tumanova koolituse kokkuvõte, st. “to do list” iseendale :
1. rohkem praktiseerida kaugjuhtimist, et see vajadusel 100% ka töötaks;
2. harjutada ka raskemaid ja segajatega slaalomisse sisenemisi, koer peab sissekäigu leidma iseseisvalt (see on midagi, mille ma jätsin Tuutuga MM-ks valmistudes kusagilemaale pooleli, nüüd saab pingevabalt jätkata)
3. Koerajuht võiks enda füüsilise vormi ka käsile võtta 😛 (Seda ei ütelnud mitte lugupeetud välismaa koolitaja, vaid sellele targale järeldusele jõudsin iseseisvalt… Aga ikkagi, mitte enne, kui kallis koolituses tunnustatud treeneri käe all… :P)
Järelsõna: Tuutu kanapalli-booster ei leia siiski praktilist kasutust, kuna sellele järgnes rammus kõhulahtisus…
9. nov. 2010
Esmaspäevane Hea Puhkuse Retsept;)
Imeilus ilm koos värskeltsadanud lumega + mõnus seltskond + paaritunnine jalutuskäik = perfektne lõõgastus 🙂
6.11 Tartu agilityvõistlus
Ja ongi ametlikud agilityvõistlused Eestis selleks aastaks otsa saanud…
Aasta viimane võistlus toimus Tartu külje all Läti külas Kilgi talus hobumaneezis. Meile Tuutuga oli see võistlus väga edukas! Minu suurimaks isiklikuks võiduks oli 2 puhast rada, Tuutu mõlema raja kiireim aeg ja võit olid lisaboonuseks;) Tuutul oli tuju väga hea, esimesel rajal oli ta lausa vaimustuses, teisel rajal emotsionaalselt veidi rahulikum, aga kui vaadata videoid, siis Tuutu kiirus ja entusiasm olid mõlemal rajal küll ühesugused.
Kohtunikuks oli Leena Rantamäki-Lahtinen Soomest. Rajad olid lihtsad, nõudsid vaid kiiret liigutamist ja korralikku juhtimist. Vastukaaluks lihtsatele radadele suutsin ma aga ise jälle kord oma elu ääretult põnevaks ajada 😛 Kõigepealt selgus jalatseid vahetades tõsiasi, et kahe paari erinevate buutsade omanikuna (sise- ja välibuutsad) olin ma oskuslikult pakkinud endale kaasa 2 erinevast paarist buutsat, mõlemad kenasti parema jala omad 😀 Vahtisin kurvalt jalas olevaid raskeid matkasaapaid, kuid õnneks saabus kiirelt kirgastav idee, kellelt võiks laenata sobivas mõõdus õigeid jalanõusid. Tänud, Kristina! 🙂
Jalavarjud leitud, hakkasin mõne aja pärast koera autost välja võtma. Avasin seljakoti, kus pidid kindla peale olema hoole ja armastusega kaasapakitud võrratud Tallegi kanapallid Tuutule ja… Kotis olid vaid villased sokid ja needki mulle:P Prioriteedid peavad paigas olema, eksole! Kappasin kähku jälle oma toredate õpilaste manu, seekord siis koerale maiust hankima. Üldiselt on hea, kui õpilased on hästi treneeritud, enam ammu ei imesta ja vastupanu ei osuta, ükskõik, kas nõuda neilt jalavarje või toitu… Mnjahh.
Tänu Kristinale ja Jaanikale videote eest! Esimene rada:
Vaatasin videolt järgi: kohtunik, kes A2-s lasi läbi üsna mitmeid poomikontakti ülehüppeid ja mõne koera puhul ei üritanudki platsi keskelt poomiotsa kontrollima tulla (?), asjas mind ja Tuutut poomi kõrval taga nii et liiv sahises;) Aga tubli Tuutu tegi ka perfektse näidisjooksukontakti.
Teisel rajal ütlesin millegipärast koerale poomi asemel tunnel, aga muidu oli täitsa adekvaatne jooks;) Tänud lõbusale rõdurahvale siira kaasaelamise eest!!!
Siin Kristina fotod autasustamiselt:
Vihmase ilma ja talliesise saviliiva koosmõju tulemusena said minu püksid (nagu ka paljude teiste võistlejate omad) uue kauni käpajäljelise mustri. End peale edukat võistlust Statoilis kakaoga premeerides avastasin ma armastava koera käpajäljed ka enda mõlemalt õlalt ja rinnaesiselt, aga teenindaja oli professionaal, naeratas ja võttis ka mudaselt kliendilt raha vastu:)
Igatahes oli see võistlus väga ilus punkt minu ja Tuutu võistlusaastale! Ja nüüd on mul teada ka eduka võistluse salaretsept: 1. Saada õpilased enne kukke ja koitu teele ilusaid tulemusi tegema; 2. Paki kaasa erinevast paarist, kuid sama jala buutsad; 3. Unusta koju koera maius; 4. Võistluspaika jõudes rõõmusta õpilaste edu üle; 5. Nõua endale jalanõud ja koerale maius; 6. … ja mine rajale.
NB! Mitte mingil juhul ei tohi koju unustada koera!!!
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
