6.11 Tartu agilityvõistlus

9. nov. 2010

6.11 Tartu agilityvõistlus

Ja ongi ametlikud agilityvõistlused Eestis selleks aastaks otsa saanud…

Aasta viimane võistlus toimus Tartu külje all Läti külas Kilgi talus hobumaneezis. Meile Tuutuga oli see võistlus väga edukas!  Minu suurimaks isiklikuks võiduks oli 2 puhast rada, Tuutu mõlema raja kiireim aeg ja võit olid lisaboonuseks;) Tuutul oli tuju väga hea, esimesel rajal oli ta lausa vaimustuses, teisel rajal emotsionaalselt veidi rahulikum, aga kui vaadata videoid, siis Tuutu kiirus ja entusiasm olid mõlemal rajal küll ühesugused.

Kohtunikuks oli Leena Rantamäki-Lahtinen Soomest. Rajad olid lihtsad, nõudsid vaid kiiret liigutamist ja korralikku juhtimist. Vastukaaluks lihtsatele radadele suutsin ma aga ise jälle kord oma elu ääretult põnevaks ajada 😛 Kõigepealt selgus jalatseid vahetades tõsiasi, et kahe paari erinevate buutsade omanikuna (sise- ja välibuutsad) olin ma oskuslikult pakkinud endale kaasa 2 erinevast paarist buutsat, mõlemad kenasti parema jala omad 😀 Vahtisin kurvalt jalas olevaid raskeid matkasaapaid, kuid õnneks saabus kiirelt  kirgastav idee, kellelt võiks laenata sobivas mõõdus õigeid jalanõusid. Tänud, Kristina! 🙂

Jalavarjud leitud, hakkasin mõne aja pärast koera autost välja võtma. Avasin seljakoti, kus pidid kindla peale olema hoole ja armastusega kaasapakitud võrratud Tallegi kanapallid Tuutule ja…  Kotis olid vaid villased sokid ja needki mulle:P Prioriteedid peavad paigas olema, eksole!  Kappasin kähku jälle oma toredate õpilaste manu, seekord siis koerale maiust hankima. Üldiselt on hea, kui õpilased on hästi treneeritud, enam ammu ei imesta ja vastupanu ei osuta, ükskõik, kas nõuda neilt jalavarje või toitu… Mnjahh.

Tänu Kristinale ja Jaanikale videote eest! Esimene rada:

Vaatasin videolt järgi: kohtunik, kes A2-s lasi läbi üsna mitmeid poomikontakti ülehüppeid ja mõne koera puhul ei üritanudki platsi keskelt poomiotsa kontrollima tulla (?), asjas mind ja Tuutut poomi kõrval taga nii et liiv sahises;) Aga tubli Tuutu tegi ka perfektse näidisjooksukontakti.  

Teisel rajal ütlesin millegipärast koerale poomi asemel tunnel, aga muidu oli täitsa adekvaatne jooks;) Tänud lõbusale rõdurahvale siira kaasaelamise eest!!!

Siin Kristina fotod autasustamiselt:

Vihmase ilma ja talliesise saviliiva koosmõju tulemusena said minu püksid (nagu ka paljude teiste võistlejate omad) uue kauni käpajäljelise mustri. End peale edukat võistlust Statoilis kakaoga premeerides avastasin ma armastava koera käpajäljed ka enda mõlemalt  õlalt ja rinnaesiselt, aga teenindaja oli professionaal, naeratas ja võttis ka mudaselt kliendilt raha vastu:)

Igatahes oli see võistlus väga ilus punkt minu ja Tuutu võistlusaastale! Ja nüüd on mul teada ka eduka võistluse salaretsept: 1. Saada õpilased enne kukke ja koitu teele ilusaid tulemusi tegema; 2. Paki kaasa erinevast paarist, kuid sama jala buutsad; 3. Unusta koju koera maius; 4. Võistluspaika jõudes rõõmusta õpilaste edu üle; 5. Nõua endale jalanõud ja koerale maius; 6. … ja mine rajale.

NB! Mitte mingil juhul ei tohi koju unustada koera!!!

Püsiviide