12-13.11 Tumanova treeningud

16. nov. 2010

12-13.11 Tumanova treeningud

Esmakordselt käisime Tuutuga Svetlana Tumanova koolitusel jaanuarikuus, seal sain mitu head soovitust, seega otsustasin veelkord osaleda.

Seekord sain peaasjalikult väga-väga palju ja väga kiiresti joosta:) Reedese trenni rada:

Tahtsin Tuutut saata 4. tõkkele ja sellele järgnevasse tunnelisse 3. tõkke juurest, Tuutu põhimõtteliselt oskab küll eemalduda ja ka iseseisvalt tunnelit leida, aga ju ma tegin esimesel katsel midagi ise valesti ja Tuutu keeras vahetult enne tunnelit tagasi. Seepeale ütles Tumanova, et njet, njet, selle koeraga ei hakka ma kunagi võistlustel niimoodi kaugelt teda juhtima… (Tegelikult, kui see oleks võistlusrada, siis just ja ainult nii ma juhiksingi, sest mul puuduvad igasugused illusioonid selles osas, et ma võiksin Tuutust kiiremini ümber poomi silgata, eriti, kui kasutusel on sirge tunnel 😛 ). Ühesõnaga, mul tuli Tuutut juhtida nii, et 4. tõkke ja tunneli vahel teha pimepööre, juhtida koer tunnelisse ja nagu nõiaväel jõuda teisele poole poomi sirge tunneli otsa juurde, et juhtida Tuutut järgmist tõket tagant võtma… Kõigepealt sai kõvasti võimeldud sellesama pimepöördega enne tunnelit, see oli ikka väga kreisi jooks, võistlusel ma küll niimoodi ei tahaks joosta, et mul pole absoluutselt aega vaadata, kas ja kus on koer.  Lõpuks sain tunnelisse saatmisega hakkama, see õnnestus küll ainult tänu sellele, et 2. tõket tagantpoolt on Tuutu võimeline sooritama ka ilma, et ma seal tõkke juures passiksin, see andis võimaluse kohe kihutama hakata. Kogu häda on selles, et kui mina kihutan nagu hull, siis sedasama teeb ka Tuutu 😛

Esimesel korral, kui mul õnnestus koer tunnelisse saata (loe: piisavalt väledalt tunneli juures olla), jäi Tuutu mingil põhjusel tunnelisse koperdama ja ma jõudsin isegi 6. tõkke juurde. Järgmisel katsel lendas Tuutu aga tunnelist välja just õige kiirusega, mina polnud loomulikult suurt kusagile jõudnud ning vaid kiire reageering päästis olukorra, kus ma olin ilmselgelt Tuutut laiaks jooksmas. Kuidagiviisi meil see koht lõpuks siiski õnnestus, kuigi ilus see polnud, ja saime ka raja lõpuni joosta. Õnneks sai meie 10 minutit otsa ja ma sain tükkis vinge hingeldamise ja südamekloppimisega toolile ähkima minna. Tuutul polnud loomulikult häda midagi…

Oma järgmise 10 minuti jooksul sain aga teha just seda, mida enne tahtsin, nimelt Tuutut kaugelt tunnelisse saata ja kiire jooks 6. tõkke juurde sujus vaevata. Sellest trennist tuli siis kasulik meeldetuletus, et ma pole Tuutuga kaua teinud harjutusi, kus me oleme erineval pool poomi või kus tal tuleb mitu tõket ette minna. Seega igati kasulik treening!

Laupäevane trennisõit algas meil kodus paanikaga, nimelt jätsin siirast lollusest enne väljumist veidikeseks  esikusse Tuutu ning trennikoti avatud ja  pooliku paki Tallegi kanapallidega. Kui esikusse tagasi jõudsin, olid kanapallid otsas ja koer üliõnnelik, et lõpuks ometi sai oma käega toitu võtta 😀 Minul aga hoobilt kaks muret – et ega Tuutu nii täis kõhuga joostes endale liiga ei tee, ja teiseks, et kas ta üldse jookseb. Õnneks hilines meie trenni algus kõvasti, seega jäi pidusöögi ja trenni vahele peaaegu 2 tundi ja igaks juhuks lasin Tuutul joosta minitõkkeid. Aeglane ta aga ei olnud, pigem vastupidi. Tuutu avastas endale parima boosteri…? 

Laupäevased rajad tuletasid meelde tõde, et koer võiks osata slaalomisse minna ka siis, kui sisenemise juures on teised tõkked, veel enam, kui sisenemine on lausa kõvera tunneli avade vahele peidetud.

Esimene rada

Slaalomi algus oli reaalis täiesti tunneliga samal joonel, pildil paistab olukord vähe leebem:) Mina tahtsin Tuutut saata 16. tõkkelt slaalomisse sülepöördega, Tumanova soovitas nende vahel valssida, mis omakorda eeldas oluliselt kiiremat jooksmist 😛  Ütleme nii, et kuna 10. tõkkel, mis oli tagurpidi tunnel, tuli koera tunnelist väljumine ära oodata ja kontrollida, siis oli juba edasine sirge koos poomiga ja Tuutu jooksukontaktidega omaette väljakutse, nüüd aga järgnes sellele peale pööret 13. tõkkele veel ka teine kiire sirge. Julm:)  Slaalomisse sisenemine käis meil üle kivide ja kändude. Kui Tuutu oli aru saanud, kus slaalom on, polnud hullu, aga põhimõtteliselt tuli siit minu jaoks selle koolituse teine tarkusetera, ehk siis slaalomisse sisenemisi on vaja teha ka koos väga lähedal seisvate segavate tõketega.

Teisel rajal oli jälle raske slaalomisse sisenemine, tegelikkuses seisis  esimene tõke slaalomile veelgi lähemal, kui pildil kujutatud.

Tegin peale 4. tõket, so tunnelit, sülepöördega koera saatmist 5. tõkke taha ja ka 6. tõkkele saatsin sülepöördega. Siin sain jälle soovituse kasutada mõlemas kohas hoopis pimepööret ja tõesti… ma jõudsingi neid teha, isegi ilma üliinimliku pingutuseta:)

Tumanova koolituse kokkuvõte, st. “to do list” iseendale :

1. rohkem praktiseerida kaugjuhtimist, et see vajadusel 100% ka töötaks;

2. harjutada ka raskemaid ja segajatega slaalomisse sisenemisi, koer peab sissekäigu leidma iseseisvalt (see on midagi, mille ma jätsin Tuutuga MM-ks valmistudes kusagilemaale pooleli, nüüd saab pingevabalt jätkata)

3. Koerajuht võiks enda füüsilise vormi ka käsile võtta 😛 (Seda ei ütelnud mitte lugupeetud välismaa koolitaja, vaid sellele targale järeldusele jõudsin iseseisvalt… Aga ikkagi, mitte enne, kui kallis koolituses tunnustatud treeneri käe all… :P)

Järelsõna: Tuutu kanapalli-booster ei leia siiski praktilist kasutust, kuna sellele järgnes rammus kõhulahtisus…

Püsiviide