18. nov. 2010
November on kummaline vol.2 :)
On see võimalik – kas tõesti loeb ka Ilmavana meie blogi 🙂 … ja ta tundis, et ma viskasin talle eile kinda? Hmmm…
Et kui eile riisusin veel viimaseid lehti 😛 ja üleeile pildistasin visa lillekest, kes targemate poolt määrati juba kui metsik (ja visa?) võõrasema, siis täna avanes hommikul läbi laia lumesaju õuel selline vaade:
Ilmselgelt olen ma suve jooksul minetanud oskuse sulalume pealt ennustada, kas spanjel saab selles lumepallivabalt liikuda või mitte 😦 Siin pildid meie tänasest jalutuskäigukatsest, sel hetkel olin juba alla andnud ning valmis otsa ringi, st. auto poole tagasi keerama. Foto: Maarja Oder
Vahepeal sai tehtud veel selline pilt. Jääb mulje, nagu oleks keegi üritanud koera jalgupidi lumega pingi külge kinni mätsida 😉
Ja siin olen ma loobunud iga 20 m tagant lumepallidega võitlemast, läksin kergema vastupanu teed, st. vinnasin sülle 10 kg spanjelit ning käimas on operatsioon “Tuutu metsast päästmine”. Foto: Maarja Oder
Ja kui kodus sai koer lahti leotatud ja läbi kammitud, siis ikkagi ei olnud minu iha valgete ümmarguste pallikeste pildistamise järgi selleks päevaks vaibunud:
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Piret said,
18. nov. 2010 kell 16:49
Noh, vajasid ju väikest füüsilist lisakoormust! Saidki! Mitu kilomeetrit sa siis kümmet kilo koerailu tassisid? 😀 Ja millal sa ka mitu koera metsa kaasa võtad? Koormust peab ju ikka suurendama!
Mina juba ammu ei julge ilma üle viriseda ehk Ilmavana käpikutega loopida.
ingatuut said,
19. nov. 2010 kell 08:44
Kui olla päris aus, siis päris autoni välja ei jõudnudki tassida – et vaim oli virge, aga keha oli nõder… nagu tavaliselt 😛 Ja millegipärast ei saa koera protsessi hõlbustamiseks endale kukile sättida. Seega edaspidigi võtan kaasa täpselt niipalju koeri, et jaksan neid vajadusel sealt ka välja tassida…