19. dets. 2010

Jooksukontaktidest

Posted in Jooksukontaktid kell 01:56 kirjutas ingatuut

Aasta lõpp on alati ühtpidi kiire, samas koeranduses on see juba aastaid minu jaoks vaiksem aeg, mil on aega “koeraasjade” üle mõelda ja midagi süvendatult uurida. Eelmised jõulud kulgesid nö. Ceasar Millani tähe all, sellel aastal on jõulueelne aeg olnud pühendatud peaasjalikult Silvia Trkmani jooksukontaktide meetodile. Ohtralt sai vaadatud erinevaid videoid,  uuritud ja meelde tuletatud, mille kallal täpselt jooksukontakti õpetamise puhul norida ja millele võib vaadata läbi sõrmede. Selline back to the basics tuhnimine on aegajalt väga värskendav ja inspireeriv.

Viimasel ajal on Tuutu teinud trennis poomi preemiaga esimese tõkke taga peale poomi, et taassaavutada väga kiire jooks üle poomi. Raketikiirusel 😉 kontaktpinda läbiva koera puhul tekib aegajalt küsimus, mida klikkida ja mida mitte, kuna võimatu on aru saada, millised käpad just kontaktpinda puutusid. Seepärast sai mitmes trennis filmitud nii Tuutu kui ka teiste koerte poomisooritusi ja uuritud neid nii tavakiirusel kui ka aegluubis vaadatuna. Alljärgnevalt  Tuutu ühe trenni video, videos on järjest kõik sooritused, st. ei ole tehtud valikut ega jäetud välja ebaõnnestunud poomisooritusi (seda oleks olnud ka ääretult raske teha, sest Tuutu ei ebaõnnestu poomil:P ):

Need harvad korrad, kui Tuutu tegi kontaktpinnal hüppeliigutust, suutsin ma selle ka kõrval joostes kenasti ära registreerida, nagu ka väga ilusad madalale joostud sooritused. Üle ei hüpanud Tuutu kordagi ja ega ta ei hüppagi, ka kehvemat sorti sooritus jääb alati kontaktpinnale.

Kui aga juba sai jooksukontaktidest juttu tehtud, siis tahaks kangesti veidi veel kirjutada. Oma uurimistööd tehes sattusin puhtjuhuslikult sellisele videole:

Lugesin Youtube’st video  kommentaare, vaatsin video pealkirja ja olin siiralt jahmunud. Jahmunud selles osas, et  hoiatatakse konkreetse meetodi eest. Videol on näha üks kohutavalt ebaõnnestunud A sooritus, kus koer tuleb A-le sellise lennuga ja/või arvestab midagi valesti, et inertsist liigub ta tagaosa  üles ja koer on peaaegu saltot tegemas. Järgneb erakordselt kehv maandumine. Ma ei kirjuta meelega, et maandumine oli ebaõnnestunud, sest tegelikult oli see väga hästi õnnestunud – selles mõttes, et koeraga ei juhtunud midagi. Ka Tuutu on kunagi suht esimesi nädalaid A-d tehes sarnase (õnneks siiski leebema) saltolaadse sooritusega hakkama saanud, peale seda hakkas ta A-d oluliselt hoolikamalt tegema. Samamoodi on peput veidi õhku lennutanud ka minu õpilased vennakesed-sheltied, aga ka neil läks see kohe kiirelt üle. Seega nägin mina videot vaadates kogenematut koera, kes ei osanud arvestada A nurgaga. Ma olen ka meil Eestis näinud mitmeid noori koeri A harjalt sihitult õhku tõusmas ja kindlasti ei olnud neil jooksukontaktid. Ja ka minu vana hea Sohvi on kord Läti võistlusel A-lt kukerpallitades alla tulnud, tookord kahtlustasin kuumarabandust. Ahjaa, sama õnnetu bordercollie A jooksukontaktide trennivideo on siin. Kui neid kahte videot võrrelda, siis võib traagilise soorituse põhjus peituda ka hilises käevahetuses enne A-d, mistõttu koer võis minna juba A-le kehva nurga alt, videost pole seda filmimisnurga tõttu näha. Selles on küll oluline iva, et kogenematule koerale peab jooksukontaktide, st. täiskiirusel jooksmise puhul väga hoolikalt andma enne A-d ja poomi õige jooksutrajektoori. Lohaka juhtimise puhul võib koer tõesti alla kukkuda, sest ta tormab täiskiirusel nagu ta on treenitud, samas pimesi koerajuhti usaldades.

Jooksukontaktide teemaga haakub mul veel üks mõte. Juhul, kui jooksukontaktide meetodiga õpetatud (ja korralikult õpetatud) koer peakski võistlustel eksima, siis tundub see olevat selge märk sellest, et see meetod ikka ei tööta ja seega ei kõlba kuhugi. Kui aga kontaktpinnal eksib 2on2off sooritav koer, siis on enamasti “süüdi” koer, kes kontaktpinnal varastas, meetodit kui sellist ei sea keegi kahtluse alla.

Eksole, tegelikkuses kummalgi puhul pole süüdi ei meetod ega ka koer, vaid midagi on läinud meetodi mõistmisel või koera õpetamisel nihu või on midagi lihtsalt veel õpetamata. Ehk teisisõnu kasutades üht minu lemmiktsitaati Susan Garretti sulest: A dog is a reflection of his trainer’s understanding of dog training.

7 kommentaari »

  1. Piret said,

    Väga tabavalt koera koolitamise üdi tabav kirjutis :). Ma ise pakuks veel omalt välja, et jooksukontaktide meetodi haavatavus võib seisneda selles, et tegemist on ikka veel edasi areneva meetodiga (ehk midagi pole n.ö. kivisse raiutud) ja ka Trkman julgeb täitsa avalikult näidata, et aastaid tagasi tegi ta midagi suts ühtemoodi ja täna tehniliselt suts teistmoodi. Minu arust on hea, et asi areneb, mõni võib seda aga lugeda kui märki meetodi ebaküpsusest – eks see ikka inimese peas ole kinni, kes kuidas maailma tunnetab – mõnele meeldib ise katsetada ja avastada, mõni aga ootab valmis retsepti, mida siis grammipealt järgida.
    Vaadates seda ebaõnnestunud A-takistuse sooritust, siis jättes kõrvale koera kogenematuse või händleri ebatäpse töö konkreetsel juhul, siis üldises plaanis ma siiski mõtleks selle peale, kas mitte poleks otstarbekas A-takistust jookukontakte õppivale koerale natuke varem tutvustada… Sest tõesti, küsimus ei ole ju mitte jookukontaktide meetodis, vaid selles, et koer ei tundnud ilmselt ära taksitust. See tähendab aga, et seda polnud talle piisavalt tutvustatud ja treenitud. Selle põhjuseks võib aga olla omaorda see, et ka Trkman on kirjutanud oma kodukal, et A’d ta kuidagi väga eraldi ei treenigi, et see tuleb n. ö. muuseas. Ja ilmselt jäädaksegi selle lõdva randmega saavutatava A peale lootma. Asja point on aga ju selles, et ilmselt mõtles Trkman selle “lõdva randmega” saavutatava A alla seda, et kontakt tuleb muuseas ja ilma eriliste ponnistusteta, takistus A, kui selline, et kuidas seda tehniliselt ületada, tuleb ikkagi koerale selgeks õpetada.

    • ingatuut said,

      Mis puutub Trkmani meetodi muutumisse, siis tehniliselt ei ole siin üldse midagi muutunud, ehk siis koer läbib endiselt kontaktpinda joostes. Ta oma kodukal on lihtsalt viimaste aastate jooksul õpetamise protsessi rohkem ja üksikasjalikumalt lahti kirjutanud. Ainus asi, mida ta on muutnud,on see, et kui ta varasemalt rõhutas plangu tõstmisel väga aeglase edenemise olulisust, siis nüüd arvab,et võib ka kiiremini – olenevalt koerast siis. Ja pöördeid tutvustab ka koerale varem.
      A õpetamise kohta Kristina juba põhimõtteliselt vastas. Trkman tõesti ei väida, et A-d pole vaja õpetada, vaid seda,et kui koeral on selge poomi sooritus, siis A õpetamisel pole vaja enam sama pikka protsessi läbida, tegelikult on tõesti vaja koerale selgeks õpetada takistus kui selline,kontaktpindade sooritus on tal juba selge;) Eksole, nii nagu ka paljude muude tõketega, tuleb ideaalis koerale tutvustada ka võõrastel platsidel võõraid poome ja A-sid ja kiikesid ja võibolla ka teise välimusega ja materjalist slaalomit jne. jne.
      Ja veel konkreetsest videost ja sama koera treeningvideos – trennis koer TEADIS, mis tõke on ja mis harjutus jne. + ma ei näe koeral ja koerajuhilerilist kiirust. Ja kuna tõkkel peale A-d pööratakse, on koerajuht koerast maas. Kui aga sama A on kogenematul koeral võistlusrajal, eelmised tõkked on koerale andnud suure hoo ja trennis pole sellise kiiruse pealt eriti harjutatud ning koerajuht liigub ka harjumatult kiiresti, siis võib ka selline õnnetus juhtuda.

  2. Liivika said,

    Hiljuti lugesin kahe tuntud mehe kriitikat jooksukontaktidele.

    http://budhouston.wordpress.com/2010/12/12/the-truth-about-running-contacts/
    Bud Houstonist sain kommentaaride põhjal aru, et ta kritiseerib kehva treenimist, mitte siiski meetodit.

    http://www.agilityzone.co.uk/page522.html
    Agilityzone ajakirja tasuta numbris lk. 36 Greg Derretti jutt tundub aga pealiskaudne. Tahaks rohkem selgitusi, miks ta jooksukontakte siis ikkagi ei soovita. Ja kas isegi siis mitte, kui treening on pidev ja korralik. Samas räägib ta vist mitte Trkmani meetodist, vaid peab midagi muud silmas (Susan Garretti meetodist ma eriti ei tea). Teksti kiiruga lugedes võib see täpsustus märkamata jääda.
    Kas on üldse Trkmani meetodi kõrval mingit teist arvestatavat? Või kui räägitakse jooksukontaktidest, siis see võrdubki praktiliselt Trkmani meetodiga?

    • ingatuut said,

      Liivika, tänud kaasa mõtlemast ja huvitavate linkide eest!
      Viidatud artiklid olid niivõrd intrigeerivad,et vastuseks teen lähiajal uue postituse, see tundub väga pikk tulevat…;)

      • ingatuut said,

        Liivika,kas sa oled juba Kristina viidatud meetodite kohta internetiavarustest midagi leidnud? Mina leidsin sealt lisaks Trmanile küll veel ainult Rachel Sanders’i meetodi. Canova meetodi kohta polnud peale nime midagi. Sama Mixed meetodiga:(

      • Liivika said,

        Hea oleks, kui keegi puust ja punaselt kirja paneks, mida need teised eri meetodid endast kujutavad. Lõpptulemus on ju kõigil sama – jooksukontaktid (onju?)
        Susan Garrett kirjutab, et tema arvates pole ühtki lollikindlat meetodit. Mulle tundub, et teie jooksukoerad, Tuutuga eesotsas, on küll päris lollikindlad:)
        Garrett oma A-kontakti meetodist pole vist rääkinud, 2009 oli see tal katsetamisel.
        http://susangarrett.wordpress.com/2009/01/30/a-key-to-training-the-running-contact/
        http://susangarrettdogagility.com/2009/09/contact-questions-answered/

  3. Kristina said,

    Piretile vastuseks ” kas mitte poleks otstarbekas A-takistust jookukontakte õppivale koerale natuke varem tutvustada… ” hmmm, kas poleks mõistlikum mitte minna võistlema seni, kui koerale kõik takistused selged pole?
    Kendži lendas ka A tipult Lätis. ma olin väga ehmunud ja ei teadnud kas koer tõuseb püsti.. Ja ausalt see oli just peale Dmitrochenko trenni, kus ta meid õpetas A’t nn jooksvalt ületada – hüppega üle tippu ja edasi. Ja arvan, et midagi koer juba õpis aga oma keha ohjeldada veel mitte ja nii ta lendas üle libeda läti A…

    Trkmani väide sellest et koer saab A jooksukontaktiga haakama ilma et seda eraldi õpetada, tähendab ainult seda, et kui koer juba oskab poomi joo9ksukontakti, siis A’l tal see ka õnnestub. Kui aga poomil jooksukontakti pole seda ei tasu oodata A peal. Vähemal mina sain aru nii 🙂

    Liivikale: vaata siin http://www.running-contacts.com/rcblog/ Seal lausa 5 nimetusega meetodi nimetatud. Ei ole ainult Trkmani. meie siin teame rokem just Trkman’i omast, aga on ka mõned teised


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: