31. jaan. 2011
Esmaspäev on puhkepäev ;)
Koeratreeneriks (või õigemini koeraomanike treeneriks) olemine tähendab muuhulgas, et sel ajal, kui normaalsed inimesed puhkavad, tuleb teha tööd. Ja vastupidi. Seega juba ammu on minu lemmiknädalapäevaks esmaspäev. Peale seda, kui perekond on esmaspäeva hommikul erinevatesse hoolekandeasutustesse (lasteaed, kool, töö) laiali jagatud, algab päris minu oma päev. Seekord oli mul kindel plaan minna suusatama, aga kuna erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu jäi nädalavahetusel Tuutuga agilitytrenn tegemata, siis tuli ka see ära teha.
Tuutu ei jõua ära oodata, millal trenniga peale ja kanapalle sööma hakatakse 😉
Harjutasime sama, mida õpilased pühapäevases trennis, ehk siis jällegi inspireeritud Glabaznast:
Kuna ruum on väike, siis õnnestus enamvähem õigesti maha panna rada 4.-ndast kuni 12.-nda tõkkeni, aga just seda osa oligi vaja proovida.
Pärast trenni sõitsime Tuutuga Sakku suusatama. Kuna täna ei olnud kedagi meiega kaasa tulemas, siis sai üllatuskülalisena suusarajale kaasa hoopis 8-aastane Sohvi. Sohvi oli väga tubli! Esimese poole tavapärasest 7 km ringist pidas ta end ülal nagu noor loom, jooksis ja kepsutas nii kuis jaksas. Kõrvaltvaatajale oleks võinud jääda mulje, et Sohvi on noor ja Tuutu vana 🙂 Aga Tuutu juba teab, et suusarajal on ees ootamas palju kilomeetreid ja rapsida pole mõtet… Ringi teine pool sujus Sohvil juba märksa mõõdukamas tempos. Aga eks ma arvestasin muidugi algusest peale Sohviga ja niimoodi tasakesi me selle esimese 7 km ringi läbisimegi. Ka muidu sujus kõik intsidentideta, ühtki teist koera, keda Sohvi oleks ehk soovinud ära süüa, me oma raja ei kohanud. Peale ringi lõppu läks Sohvi autosse jalga puhkama ja meie Tuutuga võtsime ette järgmise 7 km.
26. jaan. 2011
Turvalisusest
Viimaste päevade sündmused on paratamatult sundinud põhjalikumalt mõtlema agilityle just koerte turvalisuse vaatevinklist.
Kõigepealt isiklikest, õigemini Sohvi ja Tuutu kogemustest. Noor (alla 1.a. vanune) Sohvi komistas poomil omaenda jalgade otsa ja kukkus. Ei olnud ta siis enam nii kogenematu midagi, kaelarihmast turvamise periood oli ammu läbitud. Kukkus ta otse rinnakorvi ja kõhuga vastu maad ning see mats lõi tal hetkeks ka hinge kinni. Kliinikus läbivaatusel leiti õnneks, et ühtki ihuhäda tal kukkumisest ei tekkinud. Sohvi on korra võistlustel ka A-lt kukerpallitades alla tulnud, kahtlustasin kerget kuumarabandust. Võimalik, et Sohvil on olnud ka veel teisi trennis juhtunud komistamisi vms., aga kuna need pole meeles, siis polnud neis midagi märkimisväärset.
Tuutu on kukkunud poomilt trennis paaril korral ja võistlustel juhtus see augustis, siiani on ta alati kukkunud puhtalt külje peale ja alati on rõõmsalt püsti tõusnud (Ptüt, ptüi, ptüi…!), valmis kohe uuele katsele minema. Ja ka üks ohtlikuvõitu A- harjutus on meil treeningus olnud ning võistlustel üks viltune A-le minek, mistõttu koer allatulekul A ülemise kolmandiku pealt poolviltu maha oli sunnitud hüppama.
Trennikaaslastega arutades ja möödunud kaheksale agilityaastale tagasi vaadates on nüüd nii mõnelegi (õnneks siiski küll üksikutele) meenunud, et nende koerad on kord või paar poomilt kukkunud, kusjuures ei saa öelda, et see juhtub just algajatega, juhtub ka A3 koertel. Aga eks kukkumisel ja kukkumisel on vahe ning maandudes on enamikul kindlasti ka õnne olnud…Algajat koera võib see ehmatada, eriti kui ta sai kukkudes haiget, kogenud koerad pole teist nägugi teinud. Aga pole mõtet ka pead liiva alla peita, selle 8 aasta jooksul on ette tulnud ka kaks väga kehva poomilt kukkumist, kus väike koer sirutas maandumiseks ette ühe esikäpa ja selle luu ei pidanud löögile vastu. Ja on juhtunud üks kummaline põlvemeniski rebestus A-lt allatulekul, kusjuures mõõdukal kiirusel A-allatulekuosa alumises osas ja ilma igasuguse hüppeta.
Võistlustel on olnud näha, et maksiklassi koertel juhtub õnnetusi rõngas. Koer arvestab hüpet valesti ja hüppab kogu kerega rõngale otsa. Suurtel koertel saab sageli komistuskiviks ka pikkushüpe, aga näha on, et pigem treenimatuse tõttu. Sarnane lugu on kõigis suurusklassides okseriga.
Mida meie, agilityharrastajatest koeraomanikud, siis teha saame? Kõigepealt tuleb oma sportloomi hoida tippvormis – et koerad oleks füüsiliselt treenitud, õigesti toidetud ja ka parasjagu puhanud. Järgmiseks viitan jällegi Trkmanile ja tema soovitusele õpetada koerale trikke, eriti just selliseid, mis õpetavad koera kasutama oma keha ja tasakaalu hoidma. Oma kogemustest võin öelda, et “lihtne” sitsimistrikk tuli Tuutul väga vaevaliselt ja võttis aega mitu nädalat, aga juba ainuüksi selle baasil paranes koera tasakaalutunnetus tunduvalt ning tal “tekkis” uus põnev lihas – seljapealne six-pack;). Koertele tuleb korralikult selgeks õpetada kõik takistused, ka pikkushüpe ja okser (viimasel Tartu võistlusel oli neid koeri, kes okseris viimase pulga otsa maandusid, tublisti rohkem kui neid, kes selle puhtalt ületasid). Rajal tuleb kindlasti üritada olla võimalikult hea koerajuht, et koer saaks kogu info õigeaegselt ja jõuaks õigeaegselt ka oma liikumist sättida.
Ja lõpetuseks poleks ilmselt paha ka Agilityjumalale küünal süüdata ;), sest tegelikult ei ole me keegi õnnetuste eest kaitstud, ei võistlustel, trennis ega ka igapäevaelus… Selle 8 aasta jooksul on mitmel puhul koerad saanud ajutise trennikeelu, sest neil on igapäevaelus tekkinud lihasrebend või liigesevenitus. Ja muu rahva seast on olnud kuulda juhtumitest, kus koer on jalutuskäigul või lausa kodutingimustes saanud luustikku puudutavaid vigastusi. Seega kahjuks endiselt kehtivad vanasõnad, et õnnetus ei hüüa tulles ja kes teeb, sel juhtub…
Aga lõpetuseks hoopis üks slow motion VIDEO agilityvõistluselt, kust saab muuhulgas aimu, millega koerad agilityrajal rinda pistavad ja et see tõesti aegajalt ka ohtlikuvõitu võib olla.
16. jaan. 2011
15.01 Tartu võistlus
Selle aasta esimene ametlik agilityvõistlus toimus jällegi Tartu lähistel Kilgi maneežis ja kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova. Sveta A3 radade kohta on juba ette teada, et need on parasjagu nipikad;) Mingit korralikku tulemust meil Tuutuga kahjuks ei õnnestunudki saada 😦
Esimene rada.
Mingil põhjusel oli Tuutu hajevil. Juba stardist hakkas ta liikuma tema kohta ebatavaliselt aeglaselt. Samas tänu tema aeglsemale liikumisele sain ma 6. ja 7. tõkked plaanipäraselt sooritatud, kuidas need oleks sujunud Rakett-Tuutuga, pole teada 😉 Lõksuna toimiva tõkke poomi ja slaalomi vahel suutsin ma rada õppides tuvastada ja pidasin hoolega meeles, et ma ei tohi selle tõkke poole ei viibelda ega sammugi teha. Omaarust liikusingi kenasti väga sirgelt ja otse poomilt slaalomisse, kaamerasilm aga ei valeta, eriti kui ma jooksen otse kaamera poole ja kokkuvõttes on ilusti näha, et ma siiski vajusin veidi paremale ja niimoodi ise koera sellele tõkkele enne slaalomit ka lükkasin. Disklaf. Loomulikult jooksime edasi, Tuutu ületas kenasti paljudele komistuskiviks saanud okseri, mida koertel tõesti oli keeruline sooritada, kuna okser järgnes kotile. Peale A-d ja pikkushüpet saatsin koera lohakalt tagurpidi tunnelisse (lohakalt selles mõttes, et näitasin ja hakkasin kohe ise edasi liikuma, veidi oleks pidanud siiski ootama, kuni koer oleks tunnelisuu üles leidnud) ja selle tulemusena proovis usaldav Tuutu end püüdlikult minu osutatud kohast läbi tunneliseina tunnelisse pressida.
Teine rada.
Eksimine slaalomis oli mulle üllatuseks. Aga eks ma ise midagi ära soperdasin. Enne raja õppimist “teiselt korruselt” rada vaadates tundus jooksukontaktidega koera puhul peale poomi 5.-ndale tõkkele saamine suht trikikas, juba rada õppides oli aga selge, et midagi keerulist seal pole. Õppides suutin ka taibata, et peale kotti ja 9.ndat tõket võiks koer kogemata suure hoo pealt slaalomisse sattuda, aga arvasin, et minu trajektoorist ja kutsumisest peaks Tuutule piisama, et pole seal midagi vaja vastaskätt näidata vms. Eksisin ja selle tasuks oli jälle disklaf, kuna Tuutu sai loomulikult hea hoo sisse ja käis siiski kaarega ka slaalomist läbi. Edasi olin väga rahul tõkete 12-14 sooritusega, Tuutu läks õigesse tunneliauku nagu õlitatud välk. Sealt edasi kadus mul aga keskendumine sootuks, peale A-d plaanitud valsist sai millegipärast pimepööre ja loomulikult ei saanud Tuutu aru, kuhu ma teda juhtida tahan.
Kokkuvõte. Võistlus näitas ära probleemkohad. Kõigepealt pean ma jälle hakkama keskendumisega tööd tegema, millegipärast tundub, et minu agility-keskendumine sattus kogemata Jõuluvana kingikotti ja rändas näiteks Lapimaale, lähiümbruses pole teda peale pühi õnnestunud leida 😦
Teiseks jäi pühade tõttu toppama üllas plaan slaalomiga (sisenemise ja püsimisega) tööd teha, seega on tagumine aeg sõnadelt tegudele üle minna, kuna need võistlused läksid küll slaalomi nahka…
12. jaan. 2011
Suusavabalt
Paaripäevane sula ja vihm muutsid teed ja rajad libedaks, seega tekkis kahtlus, et armsal Saku suusarajal pole suuskadega midagi teha (see oletus osutus tegelikult valeks) ja nii sai üle hulga aja mindud metsa vaid omal kahel jalal. Tuutu oli suuskade puudumise üle silmnähtavalt õnnelik, ilmselgelt on suusatava perenaisega koos kappamine koera jaoks mitte lihtsalt fun, vaid hoopis korralik töö. Esiteks peab ta sammu pidama tavapärasest oluliselt kiiremini edasi jõudva kahejalgsega ja samal ajal hoolega suuskade ja suusakeppide eest hoiduma, siis tuleb veel silma peal hoida teistel suusatajatel ja ka nende rajalt tuleb hoiduda, kuid samas on millegipärast kõvasti ära keelatud nende peale haukumine… Seega lõpuks ometi sai Tuutu nüüd pingevabalt sõbralikus seltskonnas koibi sirutada. Lisaks tavapärasele Maarja ja Co-le tulid uustulnukana metsarajale sotsialiseeruma ka Margit ja Jazzie. Minku ja Jazzie leidsid kiiresti teineteist ning müramist ja üksteise tagaajamist jätkus terveks 7. kilomeetriks. Tuutu sai kergemalt hingata, tavaliselt üritab Minku lootusrikkalt talle turja karata:) Lisaboonusena õnnestus Tuutul pihta panna enamik maksatükikestest, millega Margit üritas Jazzie’t peibutada. Kes ees, see mees ja kui on vähegi lootust loomade toitmisele, siis on Tuutu ikka kõige ees;) Ja kuna spanjel (ja eriti sportspanjel) on pidevas näljas, siis oli Tuutu üliõnnelik ka kitsede söötmiskohast leitud porgandi üle. Porgandi sõi ta ära, aga järgmise põõsa alt leitud pooliku kapsapea tõi kenasti mulle.
Seega Tuutu oli üliõnnelik hästi kordaläinud metsamatka üle. Mina täna enam nii õnnelik ei ole, sest minu jalad vajusid siiski teatud määral lumme ja kuigi ma enamiku ajast üritasin parasiidina Maarja taga vantsides tema jälgedesse astudes kergemalt läbi ajada, on täna sääred krampis mis krampis. Ma kahtlustan, et 14 suuskadel oleks siiski oluliselt kergem olnud, kui 7 km jalgsi 😛 Noh, aga tegelikult oli ikkagi väääga tore…
Kas sina oled täna juba näljutatud sportspanjelit toitnud?
Väike väänik Jazzie ninapidi lumehanges – sel hetkel oli ta lõpuks paar sekundit paigal, mistõttu õnnestus ka pilti teha 🙂
Ma küsin veelkord, et kas saab juba süüa?
Ja siin alati kenasti käituv Femmu, kes ei tõmble ja ei räuska, vaid on püsivalt ilus ja nunnu ja seetõttu väga kergelt pildistatav:)
10. jaan. 2011
Seis 1:0 Glabanza kasuks
Eilses A3-e spanjelirühma trennis 🙂 , kuhu kuuluvad Tuutu, Charlie, Liisu ja Femmu, võtsime jälle ette ühe Glabanza raja. Originaalis näeks see välja selline:
Kui numbrid pole hästi nähtavad, siis suuremat pilti näeb siit.
Kuna 12 m laiusesse ruumi on võimatu maha panna 18 m laiust rada, siis tuli teha omad korrektuurid. Ära jäi tõke nr.1, slaalomisse sisenemine tuli 90 kraadise nurgaga, ära jäi tõke nr.8 , st. kiigelt tuli minna kohe kotti, ära jäi ka tõke nr 12, nii et koer pidi tunnelist minema poomile ja viimaseks tõkkeks jäi meil tõke nr.17, kust tuli tagasi keerata tõkkele, mis on joonisel nr. 14. Loomulikult muutusid teataval määral kõigi takistuste vahelised nurgad ja kaugused, aga õige Glabanza-tunde saamiseks ajas rada asja täiesti ära:P
Mis puutub minu ja Tuutu sooritusse, siis ei õnnestunudki meil seda algusest lõpuni puhtalt joosta, ikka juhtus nii, et mingil kohal polnud mul juhtimisele keskendumist ollagi ja tubli Tuutu, kes on peale MM-l käiku otsusekindlalt hakanud borderspanjeliks, võttis veidigi lohaka juhtimise korral lennukalt paar esimest ettejuhtuvat tõket. Tubli koer! Mina teenisin auga välja nimetuse “Peata Kana” Maarja versiooni – st. peatage see kana! 😛 Eriti traagiliseks muutus olukord, kui Tuutu otsustas, et kui ma end kokku ei võta, siis nii nõmeda koerajuhiga joostes tema oma marki rohkem täis ei tee – ja suundus sirgelt boksi poole… Ja trenni lõpupoole, kui mina omaarust jooksin väga adekvaatselt ja sportlikult (ikkagi mõned suusalihased on ju tekkinud, eksole…), siis üha rõõmsamaks muutuvad õpilased kommenteerisid aga millegipärast mu järjest töntsimaks muutuvat sammu ning koordinatsiooni ja füüsise laialivalgumist. See on siis see, kui vaim on vinge, aga keha on nõder…:P
Hämmastav on aga see, et kui kohtunikul on tavapäraset erinev “käekiri” ja rada lubab üles võtta suuri kiiruseid, on väga raske kohe esimese korraga leida tervele rajale just neid õigeid juhtimisvõtteid. Põhimõtteliselt tähendab see, et me oleme nii harjunud suht ühte tüüpi (skandinaaviatüüpi?) radadega, oskame neid joosta ja koera juhtida, igasugu imevõtteid ja keerulisi tõkete vahel väänlemisi, aga kui tuleb rada, kus kõige selle ja veel enamagagi peab hakkama saama suurelt kiiruselt, ongi asi puhta p…s 😀
3. jaan. 2011
2011 treeningaasta sai avatud:)
Pühadest, viirustest, tuiskudest jms. vääramatutest loodusnähtustest tingitud laiskuse ja peadtõstva motivatsioonipuuduse tõrjumiseks on maailma parim vahend – võta koer ja mine agilitytrenni 😉 Pärast on laiskus nagu peoga pühitud ja motivatsioon jälle laes… Ja kuidas siis teisiti, kui innukas loom (st. Tuutu) iga harjutuse juures vaimustusest lausa nahast välja poeb ja nagu muuseas demonstreerib, et ta oskab kõike, mida teha palutakse. Või no enamvähem kõike.
Nagu ilmselt paljud teisedki, olen ka mina intrigeeritud ja inspireeritud veebruaris TAKO võistlustele hindama kutsutud Slovakkia kohtuniku Tomas Glabanza A3-e radadest. Rajad on analüüsitud ja kohtuniku käekiri ja lemmiknipid põhimõtteliselt teada. Ja kuigi kohtuniku leivanumber A alt risti läbitopitud tunneliga ei tohiks tänu jooksukontaktidele meie jaoks endast mingit erilist ohtu kujutada, siis ometigi on harjutamist vajavaid asju küll ja veel. Ja tore on, saamegi end jälle sihipäraselt arendada, küll neid oskusi edaspidi ka mujal vaja läheb.
Täna harjutasime peaasjalikult raske nurga alt iseseisvat poomile minekut. Umbes sellise nurga alt, nagu sellel rajal 7. tõkkelt poomile minek. Mina tõkke juurest edasi ei liikunud, Tuutu pidi iseseisvalt poomile minekuga hakkama saama ja ta tegi seda väga ilusti. Mul on hea meel, et Tomas Glabanza rajad seavad mind vajaduse ette Tuutule lõpuks ometi ja ülikorralikult selgeks õpetada iseseisva poomile mineku iga nurga alt ja minu liikumisest või käe vahetusest hoolimata. See peaks edaspidi hoidma Tuutut võistlustel poomilt säherduse õnnetu allasadamise eest, nagu meil augusti võistlustel juhtus.
Ja veel – eile said avalikuks TAKO 2010 Aasta Agilitykoera võistluse tulemused ja oma siiraks üllatuseks leidsin Tuutu seal auväärses konkurentsis ja kesk “vanu kalu” suisa 6.-lt kohalt! Pole üldse paha… 😉
1. jaan. 2011
Jooksukontaktide teemaga…
… haakub kenasti ka järgmise video kontaktpindu puudutav osa, aga vaatamistväärt ja asjalik on terve video 🙂 (Tänud, Terje, viite eest!)
Trkmani väitel on enamik võistlustel näha olevaid nn. ebaõnnestunud jooksukontaktidega koeri tegelikult mitte jooksukontaktidega, vaid 2on2off -iga treenitud koerad, keda võistlustel lihtsalt vabastatakse kontaktpinnalt liiga vara, st. enne, kui koer üldse kontaktpinnale jõuab.
Head äsjaalanud võistlus- ja treeningaastat, Seltsimehed Kroonilised Agilityhoolikud! 😀
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
