Seis 1:0 Glabanza kasuks

10. jaan. 2011

Seis 1:0 Glabanza kasuks

Eilses A3-e spanjelirühma trennis 🙂 , kuhu kuuluvad  Tuutu, Charlie, Liisu ja Femmu, võtsime jälle ette ühe Glabanza raja. Originaalis näeks see välja selline:

Kui numbrid pole hästi nähtavad, siis suuremat pilti näeb siit.

Kuna 12 m laiusesse ruumi on võimatu maha panna 18 m laiust rada, siis tuli teha omad korrektuurid. Ära jäi tõke nr.1, slaalomisse sisenemine tuli 90 kraadise nurgaga, ära jäi tõke nr.8 , st. kiigelt tuli minna kohe kotti, ära jäi ka tõke nr 12, nii et koer pidi tunnelist minema poomile ja viimaseks tõkkeks jäi meil tõke nr.17, kust tuli tagasi keerata tõkkele, mis on joonisel nr. 14. Loomulikult muutusid teataval määral kõigi takistuste vahelised nurgad ja kaugused, aga õige Glabanza-tunde saamiseks ajas rada asja täiesti ära:P

Mis puutub minu ja Tuutu sooritusse, siis ei õnnestunudki meil seda algusest lõpuni puhtalt joosta, ikka juhtus nii, et mingil kohal polnud mul juhtimisele keskendumist ollagi ja tubli Tuutu, kes on peale MM-l käiku otsusekindlalt hakanud borderspanjeliks, võttis veidigi lohaka juhtimise korral lennukalt paar esimest ettejuhtuvat tõket. Tubli koer! Mina teenisin auga välja nimetuse “Peata Kana”  Maarja versiooni – st. peatage see kana! 😛  Eriti traagiliseks muutus olukord, kui Tuutu otsustas, et kui ma end kokku ei võta, siis nii nõmeda koerajuhiga joostes tema oma marki rohkem täis ei tee – ja suundus sirgelt boksi poole… Ja trenni lõpupoole, kui mina omaarust jooksin väga adekvaatselt ja sportlikult (ikkagi mõned suusalihased on ju tekkinud, eksole…), siis üha rõõmsamaks muutuvad õpilased kommenteerisid aga millegipärast mu järjest töntsimaks muutuvat sammu ning koordinatsiooni ja füüsise laialivalgumist. See on siis see, kui vaim on vinge, aga keha on nõder…:P 

Hämmastav on aga see, et kui kohtunikul on tavapäraset erinev “käekiri” ja rada lubab üles võtta suuri kiiruseid, on väga raske kohe esimese korraga leida tervele rajale just neid õigeid juhtimisvõtteid. Põhimõtteliselt tähendab see, et me oleme nii harjunud suht ühte tüüpi (skandinaaviatüüpi?) radadega, oskame neid joosta ja koera juhtida, igasugu imevõtteid ja keerulisi tõkete vahel väänlemisi, aga kui tuleb rada, kus kõige selle ja veel enamagagi peab hakkama saama suurelt kiiruselt, ongi asi puhta p…s 😀

Püsiviide