16. jaan. 2011
15.01 Tartu võistlus
Selle aasta esimene ametlik agilityvõistlus toimus jällegi Tartu lähistel Kilgi maneežis ja kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova. Sveta A3 radade kohta on juba ette teada, et need on parasjagu nipikad;) Mingit korralikku tulemust meil Tuutuga kahjuks ei õnnestunudki saada 😦
Esimene rada.
Mingil põhjusel oli Tuutu hajevil. Juba stardist hakkas ta liikuma tema kohta ebatavaliselt aeglaselt. Samas tänu tema aeglsemale liikumisele sain ma 6. ja 7. tõkked plaanipäraselt sooritatud, kuidas need oleks sujunud Rakett-Tuutuga, pole teada 😉 Lõksuna toimiva tõkke poomi ja slaalomi vahel suutsin ma rada õppides tuvastada ja pidasin hoolega meeles, et ma ei tohi selle tõkke poole ei viibelda ega sammugi teha. Omaarust liikusingi kenasti väga sirgelt ja otse poomilt slaalomisse, kaamerasilm aga ei valeta, eriti kui ma jooksen otse kaamera poole ja kokkuvõttes on ilusti näha, et ma siiski vajusin veidi paremale ja niimoodi ise koera sellele tõkkele enne slaalomit ka lükkasin. Disklaf. Loomulikult jooksime edasi, Tuutu ületas kenasti paljudele komistuskiviks saanud okseri, mida koertel tõesti oli keeruline sooritada, kuna okser järgnes kotile. Peale A-d ja pikkushüpet saatsin koera lohakalt tagurpidi tunnelisse (lohakalt selles mõttes, et näitasin ja hakkasin kohe ise edasi liikuma, veidi oleks pidanud siiski ootama, kuni koer oleks tunnelisuu üles leidnud) ja selle tulemusena proovis usaldav Tuutu end püüdlikult minu osutatud kohast läbi tunneliseina tunnelisse pressida.
Teine rada.
Eksimine slaalomis oli mulle üllatuseks. Aga eks ma ise midagi ära soperdasin. Enne raja õppimist “teiselt korruselt” rada vaadates tundus jooksukontaktidega koera puhul peale poomi 5.-ndale tõkkele saamine suht trikikas, juba rada õppides oli aga selge, et midagi keerulist seal pole. Õppides suutin ka taibata, et peale kotti ja 9.ndat tõket võiks koer kogemata suure hoo pealt slaalomisse sattuda, aga arvasin, et minu trajektoorist ja kutsumisest peaks Tuutule piisama, et pole seal midagi vaja vastaskätt näidata vms. Eksisin ja selle tasuks oli jälle disklaf, kuna Tuutu sai loomulikult hea hoo sisse ja käis siiski kaarega ka slaalomist läbi. Edasi olin väga rahul tõkete 12-14 sooritusega, Tuutu läks õigesse tunneliauku nagu õlitatud välk. Sealt edasi kadus mul aga keskendumine sootuks, peale A-d plaanitud valsist sai millegipärast pimepööre ja loomulikult ei saanud Tuutu aru, kuhu ma teda juhtida tahan.
Kokkuvõte. Võistlus näitas ära probleemkohad. Kõigepealt pean ma jälle hakkama keskendumisega tööd tegema, millegipärast tundub, et minu agility-keskendumine sattus kogemata Jõuluvana kingikotti ja rändas näiteks Lapimaale, lähiümbruses pole teda peale pühi õnnestunud leida 😦
Teiseks jäi pühade tõttu toppama üllas plaan slaalomiga (sisenemise ja püsimisega) tööd teha, seega on tagumine aeg sõnadelt tegudele üle minna, kuna need võistlused läksid küll slaalomi nahka…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Lisa kommentaar