21. veebr. 2011
19.02 võistluse tulemus – 3:0 Glabazna võit :P
See oli igapidi omapärane ja meeldejääv võistlus. See, et kohtunikul on radade koostamisel väga omapärane käekiri, oli juba ette teada. See, et ilm nii kohutavalt külmaks kiskus, ei olnud regamise hetkel teada, aga tänu ilmateatele sai end ca nädal varem juba hakata harjutama mõttega, et võistlustel võib olla külma lausa -20… -30 kraadi ringis. Seda, et võistlusrajal saab A alla olla paigutatud tunneli asemel hoopis kott ning et rajal võib korraga kasutusel olla 2 A-d, ei osanud aga uneski ette näha… Esimesel rajal saime disklafi minu hooletuse tõttu, kuna mul jäid mõningad planeeritud sammud tegemata. Teisel rajal saime disklafi oodatud kohas, ehk siis seda poomilt tunnelisse minekut ei oleks olnud meil väga hea sooritada mitte kummaltki poolt poomi liikudes. Ja kolmandal rajal pingutasin ise vale juhtimisvõttega üle ja tõmbasin koer tunnelisse. Võistluselt tulles oli tuju suht kehv, mul oli tunne, et ma olin seal pidevalt kusagil valesti, videoid vaadates aga tuju paranes tunduvalt – enne ja pärast disklahve oli asi enamaltjaolt täitsa viisakas, kohati isegi lausa ilus kohe:) Aga alustame algusest.
Võistlushommikul näitas kodune välitermomeeter -26 kraadi ja koerad ei soovinud õues viibida hetkegi kauem, kui just hädapärast vajalik. Eelmisel õhtul sai hoole ja armastusega koostatud nimekiri asjadest, mida ei tohtinud maha unustada. Sinna kuulusid Tuutu soojendusmantel, ajalehed boksi põhja ja sinna otsa hunnik erinevaid matte, termokott kuumaveepudelitega, et tossusid, kindaid, fotokat, kanapalle jms. eluliselt vajalikku kraami enamvähem normaalsetena hoida, termos kuuma teega ja energiatandvad näksid endale jne.
Tallinnas on alati veidi soojem, kui meil Tuhalas, aga võistluspaika jõudes näitas termomeeter ikka julgelt -20 kanti. Üritasin hoolega koera soojendada, aga meie planeeritud 15 minutine soojenduskäik lõppes siiski varem, Tuutu hakkas ühemõtteliselt haleda näoga käppi tõstma ja nii tohtis ta halli juurde tagasi “jalutada” hoopis minu süles.
Esimene rada oli hüpperada.
Ei tea, kas oli asi raja keerukuses või varases hommikutunnis või külmakraadides või kõiges selles kokku, aga raja õppimiseks antud 7. minutist jäi mulle ilmselgelt liiga väheks. Tulin rajalt ära teadmisega, et ma kogu rada ei tea, eriti kehtis see esimese 5. tõkke kohta, ma polnud otsusele jõudnudki, kuidas neid sooritada. Ilmselt oli mingi teise koha peale mõtlemine aja ära kulutanud. Seega üritasin esimese 2/3 minikoerte soorituste ajal endale selgeks teha, kus need esimesed tõkked siis ikka on ja otsusele jõuda, kuidas mina liikuma peaksin. Raja kõrvalt teisi jälgides selgus peagi, et 4-5 tõkke vahel planeeritud valss viiks meid kindla disklafini ja nii sain lisaks raja kõrval õppimisele veel ka ümberõppega tegeleda:P Koeraga rajale minnes sai raja algus leitud ja isegi sooritatud, disklahv tuli minu hooletusest. Ma sain aru küll, et koer ei saa kuidagi aru, et ma tunneli suu juures poolt vahetan ja ma plaanisin tunneli teise otsa juurde minna koera aitama, kui kaugele ma siis iganes ka jõudnud oleksin. Reaalis jäin aga lohakalt tunneli ja järgmiseks tõkkeks olnud pikkushüppe juurde ootama ja minu kutse peale polnudki koeral mujale minna, kui sedasama tunnelit uuesti, sedakorda siis vastassuunas läbida. Sama veaga said sellel rajal disklahvi üsna paljud koerad:( Ülejäänud rada oli väga ilus.
Teine rada oli agilityrada. Nüüd ma juba teadsin, et raja õppimiseks on raja raskusastet arvestades üsna vähe aega ning et otsused tuleb teha kiiresti.
Ennenägematu oli sellel rajal A alla paigutatud kott, kuid iseenesest probleemi ma selles ei näinud. Pigem oli probleemiks kotile järgnenud tõke, sealt poomile saatmine ning seejärel poomi otsa alla peidetud tunnelisse saatmine, kusjuures poomi otsa läheduses oli ka teine tunnel ahvatlevalt koera ootamas. Tahtsin kangesti peale kotti ja tõket kätt vahetada ja teisele poole poomi minna, ma planeerisingi seda teha, aga samas jätsin endale varuvariandina teadmise, et kõik oleneb selles, kus ma olen Tuutut kotti saates ja et võib juhtuda, et ma planeeritud vahetust teha ei jõuagi. Tegelikkuses nii ka sündis ja ma pidin ikkagi samale poole poomi jääma. Sellel rajal tekkis meil kohe alguses mingi “kala”, täiesti ootamatult jooksis Tuutu mulle peale teist tõket jalgadesse ja kui ma ta siis ikkagi tunnelisse sain saadetud, siis sealt väljudes tuli ta jälle mulle jalgu. Videot vaadates sain aru, et ilmselt fikseeris Tuutu ära raja servas olnud teise tunneli ja mõlemal korral mulle otsa joostes üritas ta tegelikult seda tunnelit võtta, esimesel korral ühest ja teisel korral teisest otsast 😉 Kusjuures Glabazna radu harjutades (ja harjutatud sai neid ju mõnuga;) ) sai ilmsiks tõsiasi, et piisavalt palju Glabaznat tehes hakkavad tunnelid koertele magnetina mõjuma. Lihtsalt kuna neid on radadel palju, enamasti on nad sirged ja seega eriti toredad ning ka seetõttu, et kogu see glabaznandus käib ju hirmsa hooga ning koertele see jubedalt meeldib. Ma arvan, et seal rajal just see Tuutuga juhtuski… Suurim jama saabus seoses poomi ja tunneliga, ma arvan, et ma oleksin ta tegelikult sinna tunnelisse saadetud saanud küll, kui ma poleks poomi kõrval nii aeglaselt liikunud. Poomi alt läbipandud tunnel mõjutas veidi minu jooksutrajektoori, ma jäin veidi hiljaks ka ja nii saigi Tuutu aru, et ta peab peale poomi minu poole keerama. Järgnes paar hetke segadust ja disklaf oligi olemas.
Kolmas rada oli jälle agilityrada, sedakorda siis ennenägematult kahte A-d sisaldades. Kuna meil kontaktpindadega probleeme pole, siis pole siiani ka probleemi, kui poomi või A-d tuleb mitu korda teha, seega tundus kahe A olemasolu lihtsalt vürtsi lisava detailina.
See rada algas kohe tähelepanuharjutusega, ehk siis esimese tõkke ja sellele järgneva slaalomi juhtimisel pidi koerajuht olema ülihoolikas, et mitte koti otsa peale astuda. Ma olen väga rahul Tuutu poomisooritusega, ta tegi selle väga ilusti ise lõpuni. Kõik tundus sujuvat kui lepse reega, kuni sinnamaani, kui sorts liiga kaua tõkkel enne A-d koerale vastaskätt näitasin ja A-le suunamisega hiljaks jäin ning tunnelis see Tuutu siis oligi. Tagantjärgi tarkusena arvan, et see teine tunneliava ei kujutanud endast ilmselt mingit ohtu, ma ei oleks seda vastaskätt üldse kasutama pidanud ja kõik oleks korras olnud. Usalda koera…! Sealtmaalt oli jooks jälle pe….s, keskendumine häiritud ja disklaf käes.
Aga ikkagi oli väga tore võistlus. Huvitavad ja nauditavad rajad, mida ka Tuutu täiega nautis ja see kompenseeris täiesti minu pisukese hingekripelduse, et ma koera nendes suht ekstreemsetes tingimustes üldse võistlusele vedasin! Kui vaid ei oleks olnud seda pidevat riiete juurdelisamist ja äravõtmist ning koera pärast muretsemist, et ega tal ometi külm ei hakka… Ilmselgelt on sellise temperatuuri juures mul ka ajutegevus ja ka kogu ülejäänud keha veidi hangunud olekus. Seega peale võistlust oli hinges veidi kummaline tunne, et on see nüüd ikka normaalne, säherduse külmaga võistelda. Ja et kust jookseb piir toreda ajaviite ja koeraharrastuse ja mitte enam niiväga toreda harrastuse vahel? Aga kas me üldse saame end harrastajateks lugeda? Ilmselt mitte…
Ja kuigi võistlusel võitis ülekaalukalt Glabazna oma radadega ja meie Tuutuga kaotasime (koerajuhi süü läbi loomulikult), siis tegelikult oleme ikkagi meie võitnud 🙂 Me oleme saanud harjutada huvitavaid radu, mida koerad ja inimesed on võrdselt nautinud. Me oleme harjutamise läbi kindlasti mingis osas targemaks ja osavamaks saanud. Mina ise olen selle võistluskogemuse võrra targemaks saanud, sest kinnitan kätt südamele pannes, et kui tegu poleks olnud glabazna-võistlusega, siis ma oleks tõesti selle külmaga nii end kui koera rahus koju jätnud. Aga nüüd ei raatsinud sugugi…
14. veebr. 2011
Mis motiveerib?
Seekord agilityst veidi teise nurga alt, st. ma ei kirjuta mitte koerast ja tema treenimisest, vaid hoopis sellest, millega võib kahejalgne agilitysõltlane ühel päeval silmitsi seista:)
Jaanuari lõpus sai feissbuugis uhkelt välja hõigatud detsembris ja jaanuaris läbitud suusakilomeetrid, mida oli vastavalt 37 ja 77. Võrreldes pühendunud ja sihipäraselt treenivate suusatajatega, kes läbivad nädalas kõvasti üle 100 km, on neid kilomeetreid loomulikult häbiväärselt vähe. Võrreldes aga minu mulluse saavutusega, kus terve lumerohke talve peale oli ette näidata vaid 10 närust suusakilomeetrit, on areng suisa plahvatuslik. Seega ma olen rahus uhke edasi;)
Mis puutub suusatamisse, siis ei ole mul kvaliteetset varustust, on 6-7 aastat vanad Visud ja suusatan ma nagu iga keskmine koduperenaine. Ei ole mul korralikke teadmisi tehnikast, ei ole ka korrapäraselt arendatud füüsilist vormi. On vaid eesmärk, mis tegelikult kah teenib hoopis teist spordiala, st. agilityt. Eesmärk saada suuskadel kuidagi oluliselt paremaks ja kiiremaks puudub täiesti, küll aga on eesmärk suusatamise läbi paranenud füüsilise vormi abil saada paremaks agilityrajal;)
Tõehetk saabus novembrikuises Svetlana Tumanova koolituses, kus ma ühel hetkel tundsin, et kuigi minu mentaalne pool oli täiesti valmis tol hetkel hullumeelse jooksmisena tundunud harjutust jätkama, siis ometigi füüsiline pool vedas alt, ehk täpsemalt ma tundsin, et veidi veel ja siis mu jalad mind lihtsalt enam ei kanna… Esimesed emotsioonid olid ootuspärased, a’la stiilis “ma ei pea ju võistlustel 10 minutit järjest mööda rada kihutama” ja “äkki oligi harjutus liiga räige” ning lausa “kas ma hakkan tõesti juba vanaks jääma”. Targad mõtted ja järeldused saabuvad tavaliselt mõningase viivitusega… Minu targad järeldused said küpseks peaasjalikult jooksukontaktiga poomi peale mõeldes, täpsemalt mõeldes vajadusele selle poomi kõrval kiiresti silgata. Ja meenutades Tumanovat, kes sõnaohtralt ja vaimustunult kiitis minu koera, aga koerajuhi kohta jättis targu üldse kommenteerimata… Ühesõnaga, ma sain aru lihtsast tõest, et see, kas mina litsun rajal ja/või poomi kõrval hing paelaga kaelas ja endast maksimumi välja pigistades ning see, kui kiiresti ma oma ponnituste tulemusena tegelikult edasi liigun ja kas see tulem tegelikult ka koera juhtimiseks piisav on või ma ikkagi hoopis pidurdan teha, on kaks absoluutselt erinevat asja! Nii lihtne see oligi! Ja kuna agilitys mind lihtsad ja käib kah lahendused ei rahulda, siis ei jäänudki muud üle, kui enda füüsilist võimekust tõsta. Tulemuseks peab olema, et suudaksin rajal ilma üliinimlike ponnistusteta ja koera kiirust pärssimata joosta ja õigeaegselt juhtida. Kade on ju vaadata, kuivõrd vabalt ja pingutuseta jookseb oma kiirete koertega näiteks Silvia Trkman või lõunanaabritest Svetlana Kreslina. Ma tean, et paljud hakkaks nüüd rääkima nende mõlema jalgade pikkusest, saledusest ja noorusest 😉 Siinkohal jõudsingi mina välja teise tähtsa järelduseni – kui enam esimeses nooruses ei ole, siis tuleb sellevõrra lihtsalt rohkem vaeva näha.
Seega jumal tänatud, et meil on ilus lumerohke talv ja et suusatamine on mulle alati meeldinud ning et suusarajale saab ka sportkoera kaasa võtta, nii saab ühtlasi ka tema treenitud. Värskes õhus liikumine puhastab kopse, karastab ning lisaks on ilusad looduspildid mõnusas männimetsas alati garanteeritud. Puhas nauding!!! Eesmärgistatud tegevusele vihjab vaid asjaolu, et ma ei suusata mitte ainult siis, kui mahti on, vaid üritan seda võimalusel teha korrapäraselt, piisavalt sageli ja vajadusel ka mingite muude tegevuste arvelt. Ja et end suusarajale sõiduga mitte pankrotti ajada, siis pakin suusad (ja ka Tuutu) autosse alati, kui linna poole asja on – pärast tuleb lihtsalt Saku suusarajalt läbi põigata ja ongi kaks kärbest ühe hoobiga.
Seega pika jutu jätkukas tuleb lühike ja lööv kokkuvõte – motivatsiooni tuleb eelkõige leida iseenda seest, sest enese seatud eesmärgid motiveerivad meid kõige paremini. Ehk siis kokkuleppele tuleb jõuda eelkõige iseendaga … 😉
P.S. Mina olen oma eesmärgi poole teel – poomi kõrval ja ka niisama rajal jooksmine ei valmista mulle enam raskusi… 😉 Väga mõnus tunne ja saan 100% juhtimisele ja koerale keskenduda!
Ja veel – blogirulli alla olen teinud uue rubriigi “Spordist, treenimisest jms. kasulik kraam”. Hakkan siia lisama linke, mis minusugusele diletandile ja ehk ka veel teistelegi huvi võiks pakkuda.
4. veebr. 2011
Et võita finišis…
Viimased nädalad ja eriti päevad on kulunud selleks, et leida endas alanud agilityaastaks uut motivatsiooni ja seada uusi realistlikke, kuid intrigeerivaid eesmärke. Ilma igasuguse eesmärgi ja sihita järjepidevalt treenida oleks ju ülimalt imelik…
Blogi lugejatega tahaks seekord jagada hoopis huvitavad tsitaate, mis viimasel ajal telekast kõrvu on jäänud või kusagilt loetud. Kas üldse ja kuidas nad agilityga haakuvad, jääb igaühe enda otsustada:
Et võita finišis, tuleb kõigepealt finišisse jõuda. Jüri Jaanson
Sportlane on just nii tugev, kui hästi ta esines oma viimasel võistlusel. Kaspar Kokk
Vanasõna, et kaotustest õpitakse, kehtib spordis ainult mõneti. Priit Pullerits
Alati, kui ma arvan, et olen jõudnud põhjani välja, ulatab keegi mulle labida. Garfield
Ja kuigi need tsitaadid tunduvad olevat valdavalt minoorses võtmes, oleme meie Tuutuga püsivalt positiivsed. Ootan Tuutu ebatiinuse möödumist ja veebruari võistlust, eriti ootan aga kevadet. Küll ta tuleb…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 