28. märts 2011
Kõik märgid kevadest on hoolega peidetud kevadmärkide kaotamise töörühma poolt
… selline sissejuhatus kõlas tänahommikuses “Terevisioonis” 😉 Aga kahjuks puudub antud teates igasugune huumor, hommikune värske ja kohev lumevaip kaotas igasuguse illusiooni saabuvast või tegelikult juba suisa nädal tagasi alanud kevadest. Mida pole, seda pole:( Ja hommikune taevas oli täpselt vot sellist karva:
Laupäeval 26.03 käisime Tuutuga Tartus võistlusel ka, aga ega sellest küll midagi eriti kirjutada pole…järjekordsed 2 disklafi 😦
Võistlus toimus seekord mitte Kilgi tallides, vaid vanas tuttavas maaülikooli maneežis. No ja kui pole ammu käinud, siis läheb ju meelest, milline see maneeži liivapind ikka täpselt on ja tekkivad illusioonid;) Pind pinnaks, eks ta on koerale, kes üldjuhul agilityt tehes liivas sumpama ei pea, muidugi raske. Tuutu pidamine, kiirus ja hüpped olid teistmoodi kui tavaliselt, teisiti läks ta ka A-le ja slaalomis oli pealtvaatajate sõnul koeral liivapilv taga olnud.
Kohtunik Algirdas Valciukase rajad olid selles osas ette teada, et seal on terve raja ulatuses kõvasti võimlemist ja lõdvestuda ei tohi kusagil. Esimesel jooks läks meil metsa kohe stardist. Esimene tõke oli platsi ja pealtvaatajaid lahutavale puitbarjäärile nii lähedal, et pidin koera starti panema peaaegu et tagumik vastu barjääri, barjäärile aga nõjatusid pealtvaatajad ja Tuutu oli ülimalt häiritud sellest, et tema taga ja ka paremal ja vasakul on suisa tema kohal inimesed kõõlumas. Seega ei suutnud ta mulle keskenduda, oli hajevil ja aeglane ning peale teist tõket tatsas (jah, just tatsas) tunnelisse. Sel hetkel kirjutasin selle valele tõkkele mineku koera segaduse arvele, nüüd mitu päeva hiljem, kui head ja adekvaatsed mõtted emotioone ületavad, arvan, et valisin äärmiselt vale juhtimisvõtte. Ja et ma olen tegelikul juba vähemalt aasta teadnud, et sellist võtet ei tohi sellises kohas kasutada! Erakordne puu- või põikpäisus!!
Teisel rajal olin targem ja viisin koera starti mitte süles (nagu ma tegelikult tavaliselt alati teen), vaid rihma otsas, et ta jõuaks olukorra ja ümbrusega tutvuda. Kuni slaalomi lõpuni oli kõik ok, siis tuli Tuutu enne viimast pulka slaalomist välja (ja ma ei tea, kas tegin mina mingi ootamatu liigutuse või väljus koer seepärast, et paksus liivas oli slaalomit ebamugav teha). Sealt saime siis vea ja viie tõkke pärast tuli disklaf, kui Tuutu otsustas uuesti slaalomisse minna. See oli hämmastav, sest slaalom oli väga kaugel. Jooksu video :
Kokkuvõtteks arvan, et seekord andsime mõlemad Tuutuga oma panuse disklafide heaks. Tuutu oma hajevilolekuga ja liiva mittenautimisega;), minu panus seisnes vales esimesse starti minekus ja valedes juhtimisvõtetes.
Oli, mis oli… Eks on saanud ka vähe trenni teha ja vähe võistelda, aga see kõik nüüd peagi muutub. Kohe-kohe saabub aprill ja koos sellega algab ka tihe agilityhooaeg. Kõigepealt nädalavahetusel Jaakko Suoknuuti treeningud, siis kuu keskel võistlus ja kuu lõpus tunnelite võistlus. Ja hoolimata õues laiutavatest lumehangedest ei ole ma kaotanud lootust, et ükskord kõik see lumi ka ära sulab ja algab murutreeningute hooaeg – koos täismõõtmetes radade, rohelise muru, palavuse, linnulaulu ja sääskedega. Ja ma kavatsen kõike seda nautida. Ka sääski;)
21. märts 2011
Slaalomist
Jah, me oleme endiselt alles…:) Aga kaua sa ikka kirjutad lõputust lumest või saabuvast kevadest. Või siis toredatest jalutuskäikudest või vaimustavatest treeningutest imeliselt targa ja andeka Tuutuga, sest ükskõik kui vaimustavad need trennid ja Tuutu ka pole – kui pole videoid, siis pole ju midagi näidata ka.
Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada slaalomist, õigemini selle õpetamisest channel meetodiga. Niimoodi on slaalomit õppinud Tuutu ja niimoodi õpivad seda enamik minu praeguseid õpilasi. Tuutu oli minu katsejänes. Vaatasin YouTube’st videoid sellest, milline peaks see õppeslaalom olema ja kuidas umbes peaks õppeprotsess käima. Tuutu alustas slaalomi õpet novembris ja läks A1-s võistlema augustis. Kui ma nüüd vaatan Tuutu ja ka teiste samal moel slaalomit sooritama õpetatud või seda kohe-kohe selgeks saavate neljajalgsete sooritusi, siis silm suisa puhkab nende sooritustehnikal. Olen mõelnud, et võibolla ei ole vahet, kuidas on slaalom õpetatud selgeks bordercolliele või mõnele muule loomupoolest erakordselt kiirele ja motiveeritud elukale, aga näiteks inglise kokkeri või cavaleri puhul on vahe ikka kohe silmatorkav. See on siis see, miks mulle channel meetod väga meeldib.
Aga medalil tundub olevat ka teine külg. Sugugi mitte kõigil neljajalgsetel ei suju selle meetodiga õpe lihtsalt. Kuna me ei kasuta koera takistamiseks võrke ega kaari, siis on ebamugavuse korral koeral alati võimalus slaalomist väljuda. Kusagil uitab jutt, et osadele koertele sobib channel meetod ja osadele mitte. Kuulu järgi ei sobivat see eeskätt suurtele koertele. Eks meil on ka trennides nii, et osadel tuleb slaalom lihtsamalt ja teistega peab palju nö. mängima. Seega olen ma viimasel ajal palju pead murdnud selle üle, et miks siis channel meetod osadele sobib ja teistele mitte nii väga ja et kes on need esimesed ja kes teised ja mis neil vahet on.
Channeli puhul on slaalomipulgad kahes reas ja koera õpetatakse sealt vahelt läbi jooksma. Aegamööda hakatakse koridori kitsendama, pulki üksteisele lähemale tuues. Siin tekib moment, kus koer, kes algul mahtus vabalt pulgarea vahelt läbi jooksma, peab hakkama end sealt kuidagi teisiti läbi pressima. Kindlasti on siin teatav ebamugavus, koer võib vastu pulki lüüa nii enda külgi või õlgu kui ka varbaid. See ebamugavus kestab seni, kuni koer avastab enda jaoks slaalomi pulkade vahel põiklemise. Kui see selge, tuuakse pulki jälle lähemale ja iga kord koera jaoks tehnika jälle veidi muutub, kuni ta leiab selle õige ja talle kõige sobivama. Seega minu arust on channel meetodi õppe puhul koer ühel hetkel kindlasti silmitsi ebamugavusega. Nüüd on küsimus selles, kas koera jaoks on motivatsioon suurem kui ebamugavus. Ja siin ei ole küsimus ainult selles motivatsioonis ja preemias, mis ootab koera ees peale slaalomi lõppu (maius, mänguasi). Siin on küsimus ka selles, kuivõrd koer on üldse motiveeritud oma inimesega koos töötama ja tegutsema. Jõudsin oma arutlustes välja back to the basics ehk Silvia Trkmani juurde. Ma ei leidnud tema kodulehelt enam vastavat lõiku üles, kuid mul on väga hästi meeles Silvia juhtmõte, mille ma Tuutuga agilitytrenne alustades kõige aluseks võtsin. Mõte oli siin järgmine: “Sul tuleb saavutada see, et su koer oleks crazy sinuga koos töötamise järgi. Just happy ei ole piisav!” Ja mulle tundub, et selles lihtsas tões peitub ka channel meetodi müsteeriumi võti. Kui su koer on hull sinuga koos töötamise ja tegutsemise järgi, siis elab ta üle ka väikese ebamugavuse ja kõik sujub lihtsamalt. Samas ka just happy puhul pole kõik kadunud, lihtsalt aega läheb rohkem.
2. märts 2011
Nüüd ta tulebki:)
Vahepeal tekkis tunne, et see lõputu talv ongi lõputu! Eriti masendavaks muutus olukord viimaste nädalate jooksul, mil suure külma tõttu ajas õue minnes külm õhk suisa köhima ja koerad tõstsid haleda näoga külmetavaid käppi. Elu muutus kuidagi eriti primitiivseks ning päevi täitis peaasjalikult lõputu puukuuri vahet traavimine ja ahjude kütmine ( …et kust saada süüa ja kuidas hoida sooja 😛 ). Jalutamine oli välistatud, suusatamisest rääkimatagi ning pealelõunal sai hoolega termomeetrit jälgitud, et kas õhtused trennid saavad üldse toimuda või ei… Kusagile kadusid ka aknatagused tihased, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tulid asemele majaukseesised metskitsed, närisid noori õunapuid ja auväärses eas mõisaaegseid elupuid 🙂
Kitsed on endiselt alles,aga tihased tulid ka tagasi – kohe, kui ilm soojemaks läks.
Täna oli aga esimene kevadelõhnaline päev 😉 Õhus oli tunda tõelist kevade hõngu, päikesepoolne räästas sorises, linnud laulsid, päike säras ja elu paistis kohe tüki maad ilusamana. Seega koer ja fotokas kaasa… kevadet jahtima. Sest küll ta lõpuks kätte jõuab – KEVAD, kes muu:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 