25. apr. 2011
Koer on koer:) Keili 8.-9. nädal
Enne borderi võtmist olen minagi kuulnud selle tõu kohta igasugu jutte stiilis, et border on imeloom, kellega igaüks hakkama ei saagi, kes vahib sulle kogu aeg otsa ja kellega peab kogu aeg midagi tegema, või muidu… Eriti veendunult räägivad need, kel tegelikud kokkupuuted borderitega puuduvad. Borderkolli kui selline Eestis tundub aegajalt olevat mitte lihtsalt koeratõug, vaid pigem diagnoos;) Mis on ka arusaadav, sest bordereid ongi meil Eestis väga vähe. Selle valguses ja arvestades, et Keili on minu esimene isiklik borderkolli, olen otsustanud tema kutsikapõlve kajastada pigem selle nurga alt, et ausalt kirjeldada tema kasvamist ja ka probleeme, kui neid tekib. Ja võibolla tekitada ka mingi võrdlus oma teiste kunagi olnud ja tänaste koertega – airedale terjeri, saksa lambakoerte ning inglise ja ameerika kokkerspanjelitega.
Mida me siis teeme? Keili põhitegevuseks on magamine, söömine, närimine ja mängimine. Minu põhitegevuseks on kutsikaga õueskäimine ja kui see mingil põhjusel korralikult sooritamata jääb, siis pissiloikude koristamine:) Ja veel pean ma hoolitsema, et kõiksugu närimiskraam kodust päris otsa ei lõppeks. See aga ei tähenda sugugi, et tegemist oleks erakordse närilisega. Lihtsalt kui tal asjade kiskumise tuur peale tuleb, siis nii on ääretult mugav kutsikat õigele teele tagasi, st. närimiskondi vms. juurde suunata.
Esimesel paaril päeval puhkas kutsikas end oma maailmareisist välja ja tutvus uue elupaiga ning selle kahe- ja neljajalgsete asukatega. Kui see tehtud, siis tuli ka söögiisu tagasi. Seejärel tegime tutvust klikkeriga, Keili oskab kenasti istumist ja lamamist pakkuda, aga loomulikult käib see kõik ilma igasuguse sõnalise käskluseta. Veel proovisime suure pesukausi sisse ronimist ja ka see sujus kenasti, küll oli aga lausa silmaga näha, kuidas mõttetegevus väikese loomalapse ära väsitas. Seega olen selle triki hetkeks kõrvale jätnud, kuna ma ei soovi, et Keilil tekiks arusaam, et koostöö minuga on midagi rasket ja vaevalist. Seega katsume teha lihtsamaid ja lõbusamaid asju.
Keili on mitmel puhul mul agilitytrennis kaasa olnud ja tutvunud erinevate “porgandihäälsete” tädide 😛 ja nende toredate koertega. Ka oleme me mõnel korral püüdnud sel ajal, kui teised soojendust teevad, mängida või siis klikkeriga istuda või lamada. Keili on sellega kenasti ka hakkama saanud, aga loomulikult väsib ta kiiresti. Ta on ikka veel väga imik:) Ilmselt tänu sellele on ta tänaseks suurepäraselt omandanud trenniplatsi veeres kattega kaetud boksis rahulikult magamise kunsti.
Laupäeval tuli üüratu ports sotsialiseerumist meile suisa koju kätte, kui toimus Agility Plussi väliplatsi koristus. Keili sai mitu korda õues koos kõigi teiste koertega ringi mütata ja muidugi polnud puudust ka andunud kutsikaplutitajatest. Siin on Keili cavalieride jalutamisel hoolega abiks:
Foto: Kaireen Luhtjärv. Õhtul peale talguid suutis kutsikas end vaid ühelt küljelt teisele keerata. No ei ole see kerge, kui elad majas, mille hoovil on treeningplats 😉 Noh, tegelikult olid ka vanad kalad Tuutu ja Gitte õhtul omadega läbi mis läbi. Lõputu talveuni on kõigi vastupidavusele omad jäljed jätnud…
Oma pisematel ja ka veidi suurematel pissiringidel käime Keiliga nii üksi kui ka koos Tuutu ja Gittega. Õppimisvõimelise kutsikaomanikuna omandasin ma üsna kähku harjumuse enne õueminekut kontrollida, kas klikker ja maius on ikka taskus. Maal elamisel on mitmeid eeliseid ja üks neist on võimalus uksest väljuda rihmastamata kutsikaga. Kutsikal on piisavalt tegevusvabadust ja võimalust minust ka eemalduda, minul pole aga mingeid abivahendeid tema enda juured hoidmiseks ja/või enda juurde saamiseks, seega tuleb jalutusrihma asemel kasutada aju:) Nii olen ma käitunud kõigi oma kutsikatega (va. Sohvi, kes on olnud minu absoluutselt kõige väänikum, aga ka kõige nutikam kutsikas) ja kõik nad õpivad mul ise silma peal hoidma ning minuga koos liikuma. Loomulikult oli üks esimesi asju, mida Keilile õpetasin, tema nimi ning seda kuuldes suundub ta alati minu poole nii kiiresti, kui pisikese töntsakad jalad vähegi võtavad ja väike roosa keel maiuse ootuses limpsamas <- selleks siis enne uksest väljumist see klikkeri-maiuse kontroll.
Hoolimata sellest, et pean end siiski teatud määral üsna kogenud koeraomanikuks ja -koolitajaks, olid jutud borderitest (ikka need diagnoosivad;) ) siiski ka mind mõjutanud, seega uskusin, et borderibeebi ongi kohe erakordne kraade. Keili on aga käitunud erakordselt normaalselt:D Seoses sellega meenus mulle minu aegadetagune ja ammuunustatud kogemus, kui abituriendina sain lõpuks endale kauaoodatud ja -lunitud päris esimese päris oma koera. Minu unistused ja ootused olid nii suured, mul olid kõik koeradressuuri raamatud kaanest kaaneni pähe õpitud ja ma kujutlesin vaimustavaid jalutuskäike koos kutsikaga jne. Ja siis ta saabuski ja … peaasjalikult magas 😛 Selgus tõsiasi, et päris kohe ei olegi võimalik eriti midagi tegema hakata, sest kõigepealt peab koerabeebist vähemalt koeralaps saama.
Ja kuna ka border on vaid koer, siis jätkab Keili praegu beebilainel: sööb, magab, tutvub maailmaga ning kasvatab jalgu ja kõrvu. Foto: Kaireen Luhtjärv
19. apr. 2011
Taevakarva Kutsu…
…ehk kuidas Sohvi õudusunenägu tõelisuseks sai.
Palun saage tuttavaks – Maeglin Keilidh, koduselt Keili, sündinud Belgias 15.02.2011. Niimoodi nägi Keili välja oma koduõuel puhates.
Soov saada borderit tekkis mul juba ammu, kahjuks aga ei olnud Soome kennelis, kus ma juba üle aasta kutsikajärjekorras olin, pesakondadega õnne ja nii laiendasin ma aasta alguses oma otsinguid Soomest kaugemale, käies otsapidi läbi ka Horvaatiast ning jõudes lõpuks välja Belgia kennelisse Maeglin. Kõige selle juures mängis olulist rolli Maarja, kes mind igapidi tagant surkis. No kuidas sa siis ei otsi kutsikat, kui õpilane mitu korda nädalas aru pärib ning mängleva kergusega varrukast erinevate kennelite ja paarituste kohta infot puistab. Selline töötlus murrab lõpuks ka tugevamad… 😛
Nali naljaks, tahtsin väga saada kutsikat just selleks kevadeks, vaim oli uueks kutsikaks valmis ja ma tõesti ei soovinud rohkem oodata, lisaks on kevad ja suvi parimad ajad kutsika sotsialiseerimiseks. Aga kui Maeglinis Keili pesakond ilmavalgust nägi ja kodulehele tuli info, et sündis vaid üks emane, olin ma surmkindel, et läheb jälle nii nagu Soomes ja Horvaatias, et ma ei ole tõenäoliselt järjekorras esimene ja pean ootama järgmist pesakonda. Igaks juhuks kirjutasin kohe kasvatajale ja sain peagi ka vastuse, et kui ma seda kutsikat tahan, siis ongi ta minu. Mulle on alati väga meeldinud blue merle borderid ja nüüd juhtus nii, et olin poolkogemata ühe sellise omanikuks saamas!!!
Ja nii juhtuski, et eelmisel nädalal tuli ette võtta reis Belgiasse. Oodatud puhkusereisi asemel kujunes see aga veidi vaevalisevõitu ürituseks, põhjuseks ikka see mind tabanud lõputu ja komplikatsiooniderohke taud. Lennukipiletid olid ju ammu ostetud, aga see, et kas ma üldse olen võimeline kusagile sõitma, ilma et ma endal kopse välja või lennukit taevast alla ei köhiks, selgus kaks päeva enne reisi. Nii ma siis Tallinnast startisingi, peas villane müts ja kaela ümber rammus sall ning taskud täis erinevaid ravimeid:P
Minu esimeseks sihtpunktiks oli Düsseldorf-Weeze lennujaam Saksamaal, kuhu Keili kasvataja Raf mulle autoga vastu tuli. Seega kõigepealt sõitsime veidike Saksamaal, siis läbi ribakese Hollandist ja siis jõudsimegi Belgiasse. Olin Rafi hoiatanud, et mul on hääl väga ära, et ärgu ehmatagu, kui ma talle lennujaamas helistan;) Igatahes olin ma lennujaamas ainus inimene sooja villase mütsiga, termomeertit vaadates selgus ka põhjus – see näitas +17 🙂 Vahtisin vaimustusega autoaknast välja ja arvestades sellega, et meil oli lumi alles äsja tõhusamalt sulama hakanud, oli vaadata küll ja veel. Puudel oli suured rohelised lehed, rohi oli rohelisest rohelisem, aiad olid õites, nartsissid ja tulbid olid juba ära õitsenudki… Tundsin end üsna kohtlaselt, kui tabasin end hardalt imetlemas vaatepilti, kuidas lehmad rohekollasel rammusal võililleaasal rohtu söövad 😀
Imetleda oli aga palju. Armsad väikestest tellistest ja kivikatustega varustatud muinasjutumajakesed hoolitsetud aedadega, paljud neid aedadest olid tõelised kunstiteosed. Mul läks veidi aega, et taibata, mis nende aedade puhul Eestist nii erinev oli, aga siis taipasin – vaid väga vähestel oli eesaial ümber ka mingi reaalne piire. Ei mingit rõhutatud privaatsusihalust.
Belgias oli sooja paar kraadi vähem, kui Saksamaal, kuid päike paistis ja minu vintsutatud kops ja kurk tõmbasid järjest julgemalt sisse tõelist sooja kevadõhku. Mütsist ja sallist ei julgenud ma siiski loobuda ning nii olin ma ilmselt ainus inimene terve Belgia peale, kes sellises varustuses imestunud pilkude saatel ringi liikus.
Rafil on palju eri tõugu karjakoeri ja ka manchesteri terjerid, neist toas elavad vaid terjerid. Samas olid aga koertel suured jooksuaiad, kõik koerad olid sõbralikud ja rahulikud. Maja juures on agilityplats ja lisaks on Rafil ports lambaid, kellega koertele karjatamist õpetada.
Teine päev, mis oli ühtlasi ka meie lahkumispäev, oli Keilile väga tegus. Kõigepealt viisin Keili hommikul Rafi agilityplatsile. Kuna mul millegi muuga kolistada polnud, siis tahtsin kontrollida, kuidas ta reageerib, kui tal kõrva ääres kiigega kolistada. Keili ei teinud välja ei vaiksemast ega ka mitte täiesti korralikust kolksust. Seejärel käisime kohaliku veterinaari juures passi märget saamas, et kutsikas on terve ja võib reisida. Ning siis läksime karjamaale lammaste juurde. Rafil oli kaasas 2 koera, Keili vanaema Bess (Maeglin Andra) ja Natalja Bolty ema Maeglin Bracken. Rafi ise ütleb, et Bess on parim karjakoer, kes tal eales olnud on ning Bessi tööd oli tõesti vaimustav vaadata. Isegi minul, kes ma karjatamisest midagi ei tea ega pea, tõusis Bessi tööd vaadates klomp kurku.
Ja siis sai ka Keili esmakordselt lammastega tutvust teha. Siin Keili esimesed sammud karjakoerana:
Raf viis mind vaatama ka Keili ema Heatherit, kes oli elama asunud Rafi sõbra juurde, ning Keili vanaisa Zapperit. Kõik koerad jätsid väga hea mulje, huvitav oli asjaolu, et kõigis neis peredes oli mitte lihtsalt üks, vaid ikka 3-4 borderit.
Külastasime ka kohalikku aiamarketit, mis loomulikult erines meie omast liikide poolest. Ilmselt oli Raf märganud seda, kuivõrd vaimustunult ma kõiki neid teeäärseid aedu uurisin;) Ja tõesti, mulle väga meeldivad ilusad vaated ja ilusad aiad, võibolla suudan ma sel kevadel isegi omaenese majaesise lillepeendra lõpuks valmis teha… eelmisel aastal läks kevad täiesti agility nahka ja peendra asemel laiutas maja ees pommiauk:P (Aga tegelikult ma ju tean juba, kelle nahka käesolev kevad läheb…)
Ja peagi oligi Keilil käes aeg kodukennelist lahkuda ja võtta ette üle 1500 km lennureis. Raf jättis südamlikult hüvasti oma kauge kummalise külalisega, kes püüdis rääkida vähe, kuid kui suu lahti tegi, siis tuli sealt kähe põhjajoonud hääl; kes jõi igal võimalusel ja kohutavates kogustes kuuma teed; kes sugugi ei soostunud majast või autost sooja õitsvasse kevadesse väljuma ilma oma salli ja villase mütsita ning kes kuulu järgi oli saabunud külmalt maalt, veel äsja domineerinud lumehangede ja külmakraadide keskelt…
Brüsseli lennujaamas sujus kõik kenasti, minul õnnestus ka turvaväravad ilma “piiksumata” läbida, küll aga hakkaksid turvakontrollis turvatädid Keilit nähes kollektiivselt tundmatus keeles porgandihäälselt piiksuma;) Hämmastaval kombel oli kutsikas oma kotis üsnagi vait. Lennureisi talus väike tegelane nagu kogenud reisisell, aga mida tema kõrvad võisid tunda, seda võin vaid aimata. Otse loomulikult paigutati ming koos koeraga kõige viimasele istmele, mootorimüra oli seal aga muljetavaldav ja isegi minu jaoks üsna piinarikas ja vaid peavalutablettide najal talutav.
Kui lennuk öösel Tallinnas maandus, siis prantsatasime kohe keset tõelist Eestimaist kevadet, õues oli -2 kraadi. Meie koduhoovis oli veel üsna paljudes kohtades lumi alles ja nii tegin kohe Keili esimesel Eestimaal viibimise päeval pildi kutsikast lumes.
Mis puutub lumesse, siis Keili ei saanud algul üldse aru, mis see on. Lõpuks avastas ta, et seda külma märga asja on päris tore lakkuda.
Ja nii algab minu suur seiklus borderkolli omanikuna. Ja mis puutub Sohvisse, siis olles paadunud borderivihkaja (nagu ka paljude muude tõugude vastane;)), ei ole ta siiski veel taibanud, et see uus sinise kähriku moodi elukas võiks kunagi päris borderiks kasvada… 😛
10. apr. 2011
2010.võistlusaastale lõplikult joon alla
“Suoknuuti nädalavahetusel”, täpsemalt 2.aprillil toimus EKL aasta parimate autasustamine. 
Ja koos neljajalgse peasüüdlasega:
5. apr. 2011
2.-3. aprill Jaakko Suoknuuti koolitus
Meile Tuutuga oli see vist neljas kord Jaakko treeningutes joosta. Et mida kasulikku me siis õppisime?
Kõigepealt võin olla uhke, et olen lõpuks jõudnud sinnamaale, et minu pimepöörete ajastuse kohta ei olnud Jaakkol enam midagi nuriseda (erinevalt kahest eelmisest korrast ;)). Mis puutub ülejäänud võtetesse, siis teadsin juba Jaakko põhimõtet, et usalda koera, näita talle tõke ära ja ära jää veenduma, kas ja kuidas ta seda sooritab. Seega püüdsin kõigest hingest. Ei tea, kas oli laupäevane rada keerulisem kui pühapäevane, aga igal juhul läks meil pühapäeval oluliselt paremini, laupäeval jagus Jaakkol minu juhtimise üle nurisemist küll ja veel…
Seekordne koolitus oli minu jaoks eriliselt kuldaväärt! Ma olen omas mõttes juba pikalt analüüsinud seda, mida näen enda ja Tuutu koostöös võitlustel ja ka treeningutes vajaka jäävat ja nüüd tuli ometi keegi, kellel on tohutu kogemustepagas ja teadmised, ning põhimõtteliselt sõnastas ja kinnitas selle, mida ma isegi kahtlustasin. Asja iva on lühidalt selles, et olen Tuutu koolitanud väga heaks, kuid ei juhi teda tema oskustele vastavalt. Põhimõtteliselt jääb minu praeguse juhtimise tõttu pea pool Tuutu potensiaalist realiseerimata. Jaakko soovitas mul turvatsoonist väljuda, koera juhtides rohkem riske võtta ning proovida, kus on tegelikult meie piirid. No kas saab enam rohkem motiveerivamat soovitust olla! 🙂 Ma olen Jaakole südamest tänulik, et ta mind peaaegu pool aastat kestnud talveunest üles raputas ja mulle uued, ka minu enda jaoks väga põnevad eesmärgid andis! Ja ka Tuutu on kindlasti tänulik – mida kiiremini me jookseme, seda lõbusam tal on.
Jah, ja muidugi sain palju olulist infot agility põhitõdede kohta, samuti lihvi juba tuttavatele juhtimisvõtetele ja mitmeid uusi võtteid lisaks. Tõrvatilgaks meepotis oli asjaolu, et läksin koolitusele puruhaigena ning loomulikult ei mõjunud kahepäevane agilitykappamine sugugi tervendavalt, pigem vääägagi vastupidi 😦 Ja nüüd ma ravingi end hoolega ja ei jõua sugugi ära oodata, millal terveks ja jälle trenni saan – ikka neid enda ja Tuutu piire katsetama, eksole. Samas on aga väga kena läbi akna jälgida, kuidas meie suvisel väliplatsil lumevaip iga päevaga üha rohkem kokku vajub. Kevad on õhus!
1. apr. 2011
Kaua võib!
Kuna lubatud kevadet ei ole siiani saabunud…
… ja metsik loodus on enesestmõistetavalt hõivanud meie aia ning ronib peaaegu et uksest ja aknast sisse…
… ja kuna viimase aja võistlustulemused agilitys näitavad, et koerajuhil on ilmselgelt parimad päevad seljataga ning on tagumine aeg hakata liikumisel kasutama abivahendeid, siis keerasime Tuutuga oma elus uue lehekülje ning kolisime soojale maale, kus rohi on rohelisem. Ühtlasi tegime agilityga lõpparve ja meil on nüüd hoopis uus ja üldsegi mitte jooksmist nõudev hobi:
Jah, ja blogi uueks nimeks saab Inga ja Tuutu motoblogi 😉
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
