Koer on koer:) Keili 8.-9. nädal

25. apr. 2011

Koer on koer:) Keili 8.-9. nädal

Enne borderi võtmist olen minagi kuulnud selle tõu kohta igasugu jutte stiilis, et border on imeloom, kellega igaüks hakkama ei saagi, kes vahib sulle kogu aeg otsa ja kellega peab kogu aeg midagi tegema, või muidu…  Eriti veendunult räägivad need, kel tegelikud kokkupuuted borderitega puuduvad. Borderkolli kui selline Eestis tundub aegajalt olevat mitte lihtsalt koeratõug, vaid pigem diagnoos;) Mis on ka arusaadav, sest bordereid ongi meil Eestis väga vähe. Selle valguses ja arvestades, et Keili on minu esimene isiklik borderkolli, olen otsustanud tema kutsikapõlve kajastada pigem selle nurga alt, et ausalt kirjeldada tema kasvamist ja ka probleeme, kui neid tekib.  Ja võibolla tekitada ka mingi võrdlus oma teiste kunagi olnud ja tänaste koertega – airedale terjeri, saksa lambakoerte ning inglise ja ameerika kokkerspanjelitega.

Mida me siis teeme? Keili põhitegevuseks on magamine, söömine, närimine ja mängimine. Minu põhitegevuseks on kutsikaga õueskäimine ja kui see mingil põhjusel korralikult sooritamata jääb, siis pissiloikude koristamine:)  Ja veel pean ma hoolitsema, et kõiksugu närimiskraam kodust päris otsa ei lõppeks. See aga ei tähenda sugugi, et tegemist oleks erakordse närilisega. Lihtsalt kui tal asjade kiskumise tuur peale tuleb, siis nii on ääretult mugav kutsikat õigele teele tagasi, st. närimiskondi vms. juurde suunata.

Esimesel paaril päeval puhkas kutsikas end oma maailmareisist välja ja tutvus uue elupaiga ning selle kahe- ja neljajalgsete asukatega. Kui see tehtud, siis tuli ka söögiisu tagasi. Seejärel tegime tutvust klikkeriga, Keili oskab kenasti istumist ja lamamist pakkuda, aga loomulikult käib see kõik ilma igasuguse sõnalise käskluseta. Veel proovisime suure pesukausi sisse ronimist ja ka see sujus kenasti, küll oli aga lausa silmaga näha, kuidas mõttetegevus väikese loomalapse ära väsitas. Seega olen selle triki hetkeks kõrvale jätnud, kuna ma ei soovi, et Keilil tekiks arusaam, et koostöö minuga on midagi rasket ja vaevalist. Seega katsume teha lihtsamaid ja lõbusamaid asju.

Keili on mitmel puhul mul agilitytrennis kaasa olnud ja tutvunud erinevate “porgandihäälsete” tädide 😛 ja nende toredate koertega. Ka oleme me mõnel korral püüdnud sel ajal, kui teised soojendust teevad, mängida või siis klikkeriga istuda või lamada. Keili on sellega kenasti ka hakkama saanud, aga loomulikult väsib ta kiiresti. Ta on ikka veel väga imik:) Ilmselt tänu sellele on ta tänaseks suurepäraselt omandanud trenniplatsi veeres kattega kaetud boksis rahulikult magamise kunsti.

Laupäeval tuli üüratu ports sotsialiseerumist meile suisa koju kätte, kui toimus Agility Plussi väliplatsi koristus. Keili sai mitu korda õues koos kõigi teiste koertega ringi mütata ja muidugi polnud puudust ka andunud kutsikaplutitajatest. Siin on Keili cavalieride jalutamisel hoolega abiks:Foto: Kaireen Luhtjärv.   Õhtul peale talguid suutis kutsikas end vaid ühelt küljelt teisele keerata. No ei ole see kerge, kui elad majas, mille hoovil on treeningplats 😉 Noh, tegelikult olid ka vanad kalad Tuutu ja Gitte õhtul omadega läbi mis läbi. Lõputu talveuni on kõigi vastupidavusele omad jäljed jätnud…

Oma pisematel ja ka veidi suurematel pissiringidel käime Keiliga nii üksi kui ka koos Tuutu ja Gittega. Õppimisvõimelise kutsikaomanikuna  omandasin ma üsna kähku harjumuse enne õueminekut kontrollida, kas klikker ja maius on ikka taskus. Maal elamisel on mitmeid eeliseid ja üks neist on võimalus uksest väljuda rihmastamata kutsikaga. Kutsikal on piisavalt tegevusvabadust ja võimalust minust ka eemalduda, minul pole aga mingeid abivahendeid tema enda juured hoidmiseks ja/või enda juurde saamiseks, seega tuleb jalutusrihma asemel kasutada aju:) Nii olen ma käitunud kõigi oma kutsikatega (va. Sohvi, kes on olnud minu absoluutselt kõige väänikum, aga ka kõige nutikam kutsikas) ja kõik nad õpivad mul ise silma peal hoidma ning minuga koos liikuma. Loomulikult oli üks esimesi asju, mida Keilile õpetasin, tema nimi ning seda kuuldes suundub ta alati minu poole nii kiiresti, kui pisikese töntsakad jalad vähegi võtavad ja väike roosa keel maiuse ootuses limpsamas <- selleks siis enne uksest väljumist see klikkeri-maiuse kontroll.

Hoolimata sellest, et pean end siiski teatud määral üsna kogenud koeraomanikuks ja -koolitajaks, olid jutud borderitest (ikka need diagnoosivad;) ) siiski ka mind mõjutanud, seega uskusin, et borderibeebi ongi kohe erakordne kraade.  Keili on aga käitunud erakordselt normaalselt:D Seoses sellega meenus mulle minu aegadetagune ja ammuunustatud kogemus, kui abituriendina sain lõpuks endale kauaoodatud ja -lunitud päris esimese päris oma koera. Minu unistused ja ootused olid nii suured, mul olid kõik koeradressuuri raamatud kaanest kaaneni pähe õpitud ja ma kujutlesin vaimustavaid jalutuskäike koos  kutsikaga jne. Ja siis ta saabuski ja … peaasjalikult magas 😛 Selgus tõsiasi, et päris kohe ei olegi võimalik eriti midagi tegema hakata, sest kõigepealt peab koerabeebist vähemalt koeralaps saama.

Ja kuna ka border on vaid koer, siis jätkab Keili praegu beebilainel: sööb, magab, tutvub maailmaga ning kasvatab jalgu ja kõrvu. Foto: Kaireen Luhtjärv

Püsiviide