23. mai 2011

21.05 RV võistlus – kas tõesti võtta käärid…?

Posted in Võistlused kell 23:34 kirjutas ingatuut

Ma ei ole väga ammu tundnud peale oma jooksude videote vaatamist seda tunnet, et tahaks oma rumalat pead kusagile vastu koputada… korduvalt ja mitte ülemäära õrnalt.

Meile oli see üks õnnetu võistlus, täis totraid juhtumisi, arusaamatusi ja muidugi ka kehva juhtimisega kohti. Võistlus iseenesest oli tore, ilusa ilma ja  sõbraliku agilityrahvaga ning see oli üle hulga aja esimene päev, kus ma ei tundnud, et mul on põlv;)  Kohtunikuks oli Kari Jalonen Soomest ja A3 võistlus ise oli tõeline Eesti-Soome maavõistlus. Stardiprotokollis oli ohtralt nii Eesti kui ka Soome AG Tšempioneid, üllatuslikult oli maksiklass kõige väiksema osalejatearvuga. Mini – ja midiklassis oli osalemas igasugu põnevaid tõuge, kuid ei ühtki sheltiet:) Üldmulje “maavõistlusest” jäi selline, et ega need soomlased silmatorkavalt meist üle ei olnudki. Oli neil küll kiireid ja veel kiiremaid koeri, aga kõik see, mis toimub võistlusärevuses koerajuhiga, oli ugrimugrirahval ühine, riigipiiridest olenemata:) Rada õppides torkasid silma naaberrahva  “soomlaslikud” juhtimisvõtted, mis tänu Suoknuuti koolitustele pole ka meile võõrad.  Noh hea küll, caciag-id viisid küll sedakorda soomlased.

RV hüpperada:

See jooks läks meil untsu juba esimesel tõkkel:( Tavaliselt ma teiste jookse ei vaata ja tihti pole selleks aegagi, peab juba oma koeraga tegelema. Seekord aga oli juba minisid nii palju, et otsustasin vaadata, kuidas neil läheb ja mida  põnevat soomlased teevad. Oma reeglite ja rutiini rikkumine ei too kunagi midagi head, nii ka seekord. Nägin nii palju ärevusest ja pabistamisest tehtud rumalaid vigu, et tundsin, kuidas see ärevus ka minule kandus. Umbes, et kui nad kõik nii jubedalt pabistavad, ju siis vist ongi põhjust pabistada ja vist on ikka hirmus tähtis võistlus 😉 Pabistamise tulemusena (ja Tuhala võistlus värskelt meeles) ei olnud ma starti minnes enam kindel, kustpoolt see kolmas tõke ikka vaja oli võtta. Läksin lausa numbrit vaatama ja ei pannud tähele, et Tuutu hakkas stardis liikuma. Eks minu käitumine oli tema jaoks ennenägematu ka… Keegi mulle raja äärest hõikas ka, et koer liigub. Kui ümber pöörasin, oli ta ikka veel esimese tõkke taga seismas, aga ma ei saanud aru, et ta on peaaegu ninapidi tõkkes ja kui ma teda siis kutsusin, tuli ta pulga alt (kuna koer ei ole helikopter!) ning ma ei jõudnud teda enam teisele tõkkele minemast takistada. Kas edasi oli see jooks kole, Tuutul läks tunnelis kaua aega, ilmselt ka tema libises ja kukkus selles pealtnäha uhiuues tunnelis. Ma ei olnud valmis, et pean koera nii kaua ootama ja ilmselt saatsin seetõttu slaalomisse kuidagi imelikult ning ka seal tuli eksimus. Edasi oli meil mitmeid üüratu suuri kaari ja peale viimast tunnelist väljumist oli mul järgneva kolme tõkke suhtes juba õppides kahtlusi, et kas ja kuidas ma seal seda kolmandat (tegelikult 18. tõket) teha jõuan. Tegelikult tuli eksimus aga juba teisel (17.) tõkkel. Ja tagantjärgi tarkusena olen kindel, et kõiki neid kolme, paljudele komistuskiviks saanud tõket oleks tulnud juhtida hoopis teiselt poolt, sinna oleks jõudnud küll. Esimesel tõkkel sundvalss ja kolmandal saksa pööre – ma kahtlustasin seda tegelikult juba võistlusel, aga millegipärast ei vormunud siis aimdusest kindlat tegevusplaani…

RV agilityrada:

Olin eelmise jooksu tobedast stardist nii häiritud, et hakkasin starti ja esimesi tõkkeid lausa pelgama. Seetõttu tegutsesin ebaloomulikult ja tegin teise  ja kolmanda tõkke vahel imeliku valsi ning nagu näitab halastamatu kaamerasilm, siis täpselt sinna ma Tuutut saatsingi, kuhu ta läks. Tõkkest mööda siis sedakorda. Sealt tuli tõrge ja minu unistus puhtast rajast jäi unistuseks. Edasi sujus kõik peaaegu kenasti, peale poomi alla topitud tunnelit jõudsin ilusti kätt vahetada ja ma olen väga rahul koera poomile saatmisega, seal said paljud tunnelisse saates disklafi ja see oli tõeliselt raske koht. Edasi juhtus aga nii, et olin tõkkel peale poomi plaaninud koera keerata tagasi ümber parema tõkketiiva, aga ei juhtinud korralikult ja tema läks ümber teise tiiva ning edasi polnud ma õiges kohas. Videot vaadates on näha, et me oleksime seal saanud tõrke, aga mul olid kõik  võimalused olukorda päästa. Aga mina loobusin… eelviimasel tõkkel! Kusjuures ma olen surmkindel, et ma arvasin, et mul on juba disklaf käes, ilmselt kolmandal tõkkel saadud…Urrrr!

3. start: agilityrada

Selleks ajaks olin otsustanud, et meil (õigemini mul) on startimisega mingi kala. Ka oli näha, et Tuutu oli nüüd väsinud. Seekord õnnestus meil lausa esimesed 9 takistust veatult läbida;) Mul on hea meel, et suutsin välja mõelda, kuidas teha peale tunnelit 6. tõket ja sealt koer poomile saata. Päris nii sujuvalt, kui planeeritud, see küll ei õnnestunud, ma ei osanud väsinud koera tempoga arvestada, aga tegelikult kõik siiski sujus. Ja Tuutul olid mõlemal agilityrajal imeilusad jooksukontaktid! Aga ei osanud ma arvestada sellega, et ta võiks 9. tõkkelt A asemel hoopis mõnd teist tõket näha, aga just nii juhtuski. Südantsoojendav oli kuulda kohtuniku hüüatust, et no kuidas ta küll sinna sattus!:)  Edasi oli kena jooks, mingil põhjusel tegi Tuutu valearvestuse ja hüppas ühele tõkkepulgale otsa, aga kas selle põhjustasin mina, videost ei paista. Ja kuna ma olin disklafist hajevil, jäi mul eelviimasel tõkkel proovimata planeeritud saksa pööre.

Kokkuvõte on siis selline, et võin rahul olla mõlema agilityraja raskemate kohtadega, aga muidu jäid need rajad lünklikuks, korralik algusest lõpuni keskendumine puudus ja enesekindlus samuti. Ja hüpperajal oleksin ma ilmselt võinud jääda enda algsete mõtete juurde ja mitte vaadata, kuidas teised (eriti soomlased) rada lahendavad. Seega oli erakordsel tobedaid vigu. Ja kui võtta arvesse ka Tuhala võistlusel valesti õpitud rada, siis on selge, et olen mingil põhjusel muutunud erakordselt juhmiks. Siinkohal meenub ütlus ” pikad juuksed, lühike aru” 😀 Noh, enne kääride kätte võtmist ma siiski proovin veel mõnel võistlusel… ja tegelikult on vist parimaks retseptiks võtta koer ja teha trenni…täie raja ulatuses. Et äkki mõjub mälu- ja ajumahule soodsalt;)

Loomulikult käis võistlusel hängimas ka Keili, kellelt samas võeti ka “kõige uuema borderikutsika” tiitel. Selle tiitli omanikuks on nüüd Sirje Spot:) Nagu näha pildilt, ei olnud Keili nõus Nunnumatest Nunnuma tiitlist ilma võitluseta loobuma:Foto: Maarja Oder

Püsiviide Lisa kommentaar

14.05.Tuhala võistlus

Posted in Võistlused kell 13:46 kirjutas ingatuut

Tegemist oli niisiis meie esimese ametliku tagahoovivõistlusega (ja meie klubi Agility Pluss esimese võistlusega) ning kohtunik Anne Tammiksalu rajad on juba ette teada parajad pähklid. Kahjuks ei olnud ma oma põlvehäda tõttu ei end ega ka koera treeninud ning see, et kas ma üldse joosta saan, selgus võistlustele eelneval päeva.

Võistlema läksin seekord eelkõige iseendaga, õigemini oli mul kindel plaan teha ja proovida igasugu võtteid, raja puhtusest või üldse tulemusest hoolimata. Tagantjärgi võin öelda, et niimoodi on väga stressivaba võistleda, samas kui võistlus on endiselt eesmärgistatud. Ja kuigi protokoll näitab, et agilityrajal saime disklafi ja hüpperajal 0-tulemusega  4. koha, siis minu isiklik tulemus on siiski 2 puhast rada. Ma nimelt õppisin esimest rada valesti! 😀

Agilityrada:

Sundvalss teise tõkke taga oleks võinud olla parem, selles mõttes, et ma ootasin koera veidi liiga kaua ja seega pidin kolmandale tõkkele minekut eriliselt rõhutama. Tõkked peale A-d lahenesid väga kenasti, kuigi videost paistab, et olen siiski liigselt kummargil, julgemalt oleks võinud juhtida ehk. Tõkkel peale müüri saimegi disklafi, olin selle valesti õppinud.

Hüpperada:

Kolmandal tõkkel valitud saksa pööre osutus selles olukorras ja Tuutu olekut arvestades kiirusetapjaks, sinna läks meil mitu väärtuslikku sekundit. Ka ei ole Tuutu peale perenaise haiguspuhkust sugugi mitte parimas vormis, oma 35,5 või 36 cm turjakõrguse (nii mõõdeti teda MM-l;) ) ja lihtsalt spanjeliks olemise juures peab ta konkuretsis püsimiseks olema vägagi tippvormis, st. hästi treenitud, jalutatud ja õigesti toidetud.

Püsiviide Lisa kommentaar