Peale Suoknuutit… :)

9. mai 2011

Peale Suoknuutit… :)

Umbes kuu enne aprillikuist Jaakko seminari tegelesime trennides (nii mina kui ka minu erinevate rühmade õpilased) üsna palju erinevate Jaakko võtetega, eesmärgiga seminaril vähemalt nendega, mida olime varem õppinud, enamvähem normaalselt hakkama saada ning Jaakko 36.-tõkkelisel treeningrajal vähemalt kusagilemaale välja jõuda. See oli siis kuu “before Suoknuuti“, nagu mu õpilased selle perioodi tabavalt nimetasid. Otse loomulikult järgnes seminarile ka“a month after Suoknuuti“, kus kõiki saadud tarkusi kinnistada, läbi treenida ja arutleda või vaielda 😉 Asendamatuks abimeheks on siinkohal Jaakko treeningutes filmitud materjal, kus ma võin iseenda ja oma õpilaste liikumist ja Jaakko õpetussõnu korduvalt ja korduvalt üle vaadata. Ilma videomaterjalita läheks tõenäoliselt ca 3/4 kuldaväärt infost lihtsalt kaotsi, eriti minu haugimäluga…

Jaakko seminarid on alati väga head, aga seekordne oli minu jaoks tõesti valgustav  ja ma ei jõudnud ära oodata, millal saan terveks ja trenni ja kõiki neid nõuandeid kasutama. Küsimus ei ole mitte ainult juhtimisvõtetes (mis on ka loomulikult väga head), vaid pigem kogu Jaakko juhtimisfilosoofias. Näiteks hämmastav, milliseid imesid saab korda saata  pilgukontaktiga ja millise hävinguni selle puudumine viib 😉 Ja nii mitmeski asjas piisas vaid Jaakko väikesest vihjest või näpunäitest, et olemasolevad üksikud  infokillukesed moodustaksid lõpuks toimiva terviku.

Igal juhul on meil Tuutu trennirühmas  tänu Jaakkole ja uutele püstitatud eesmärkidele läinud elu väga huvitavaks. Oskame tähelepanu pöörata asjadele, millest varem oleks ehk lihtsalt üle libisenud – üks neist on näiteks tempo, ehk siis kus kihutada ja kus tasuks tegelikult koera hoopis oodata, sest koos koeraga startides on näiteks paari tõkke pärast hoopis lihtsam ja loogilisem koerale õige trajektoor anda jms. Mina üritan oma lendspanjelit juhtida oluliselt julgemalt ja võtta rohkem riske (ja üllataval kombel Tuutu ei eksigi eriti 😉 ). Veel tuleb mul olla juhtimisel sujuvam ja kätega mitte viibutada ja kui ma seda siiski teen, annavad õpilased mulle sellest kohe rõõmsasti teada (eksole, tavaliselt saan ju mina küsida, et miks sa oma toreda agilitykoera orbiidile saadad…:P).

Minu selle suve eesmärk on seega saada oma juhtimine selliseks, nagu Jaakko seda soovitas, sest ma tunnen, et kõik tema soovitused mulle ja Tuutule  olid meile head ja õiged ning et just neid meil vaja oligi:) Võistlemine kui selline on hetkel ausalt öeldes teisejärguline ja kui võistlen, siis pigem uute ideede valguses enese proovilepanekuks.

Eile sai avatud Tuhalas Agility Plussi välitreeningute hooaeg, mis maakeeli tähendab, et trenni minekuks pean võtma koera ja minema lihtsalt oma maja taha;) Enam paremaks minna ei saakski… kui see pagana põlv vaid ei valutaks.Foto: Vilve Roosioks

Püsiviide