30. juuni 2011
Keili 4.-kuune. Update:)
Keili Paukjärvel. Foto: Maarja Oder
Tegelikult sai Keili 4.-kuuseks juba 15. juunil, aga ma ei suutnud kuidagi arvuti taha istuda. Küll polnud aega või polnud vaimu peal… Igatahes on nüüd küll tagumine aeg kirja panna, mida me vahepeal teinud oleme.
Me oleme palju ringi liikunud, nii metsas matkates (Paukjärve mägise matkarajaga sai küll esimese hooga üle pakutud, kutsikal olid pärast lihased valusad) kui ka mujal. Tallinnas oleme tiirutanud nii tiheda liiklusega ristmikel kui ka vanalinnas Raekoja platsil ja Viru tänaval. Olgem ausad, vanalinnas on koeraga väga raske liikuda, sest sinna ei mahu hästi ilma koeratagi ära. Grillfestil käisime ja Keili on kaasas kõigil agilityvõistlustel, lisaks võtsin ta kaasa kummitöökotta, kus kutsika nina all “selle-mis-iganes-müriseva-suruõhuasjaga” rattamutreid krutiti. Kindlasti on olnud palju teisigi kohti, aga kõik pole meeles.
Siis oleme me väga palju mänginud. Minu eesmärk on, et kutsikas oleks mängust väga huvitatud ja et ta mängiks minuga igal pool. Tasapisi, aga järjekindlalt olen saavutanud ka selle, et ta toob pallid ja muud visatavad mänguasjad mulle tagasi, mitte ei lähe nendega iseend lõbustama.
Harjutusi rubriigist “Trikid &Tõsine Töö” oleme teinud vähe. Miks? Minu eesmärgiks ja suurimaks tööks on olnud saavutada kutsikaga õige ja tugev suhe. Selles mõttes on Keili olnud kõvem pähkel kui enamik mu spanjeleid, sest ma lausa nägin, kuidas ta kalkuleeris, mis temale kasulikum on ja vaagis minu positsiooni tema oma suhtes. Meil oli paarinädalane periood, kus mina olin Keili jaoks Tore Tola, kes mängis, viis jalutama, õpetas trikke (koera vaatevinklist vaadates pakkus maiust) ja üldse üritas kõigest hingest end koera jaoks maailma huvitavamaks persooniks muuta. Kusjuures ma tegelikult ammu koeri ei nunnuta ja ei inimlikusta, omaarust käitun täitsa adekvaatselt ja kogenult ning Keili on tegelikult väga leebe loomake. Ma sain aru, et midagi on valesti ja et nii see jätkuda ei saa. Siis aga juhtus nii, et ühes (õigemini esimeses ja viimases) konfliktsituatsioonis tekkis meil kiire, aga õiglane “arutelu teemal kelle nimele ajalehed käivad” 😛 ja momendist oli õhk klaar ja kõik paigas. Ja sellest hetkest ei oska ma paremat, kontaktsemat, koostööhuvilisemat ja kuulekamat loomakest soovidagi:)
Otse loomulikult pole me veel teinud agilityt:) Jah, kiige kolksu on Keili küll teinud, aga see on ka kõik. Ma ei pea õigeks õpetada agilityt alles ringi patserdavale kutsikale, kes veel oma kehagi õieti ei valitse. Ma tahan, et kutsikas saaks algusest peale aru, et agility – see on võimalikult kiiresti jooksmine. Ja selle õpetamise eelduseks on, et kutsikas suudaks kiiresti joosta, mitte lühikestel jalgadel vudida. Jah, ja muidugi on sellel kõigel veel ka väljaarenemata keha säästev eesmärk.
Muuhulgas on Keili täielik veehull 🙂 Ja ma naudin seda, sest mingil kummalisel kombel on kõigist minu paljudest spanjelitest just mu agilityspanjelid need, kes vett ja ujumist ei armasta. Keili aga armastab vett vähemalt 10 agilityspanjeli eest! Niisama plädistada on tore, aga ka esimesed ujumisringid tegi Keili ära enne 4.-kuuseks saamist. Minu väike vapper veeloom:)
Siin video 16.- nädalase Keili tegemistest (montaaži eest jällegi tänusõnad Maarjale!):
Ok, aga kuna ma lubasin kunagi varem kõik ausalt ära rääkida, siis panen kirja ka selle, kuidas ma Keili nahal borderkolli kui tõu olemusega tutvusin. Ilmselt pole teist tõugu (vähemalt meie agilityringkondades), kelle kohta oleks nii palju müüte. Ja ka mina langesin sinna lõksu. Ma tõesti arvasin kuulduste põhjal, et border: A. on kohe õudne aktivist ja kraade; B. ongi kohe hirmus mängija ja mänguasjahull; ja C. ongi loomu poolest inimesega meeletus kontaktis ja metsiku koostöösooviga. Noh, sest sellistena neid ju kirjeldatakse ja sellistena näeme me neid ju treeningutel ja võistlustel:) NB! Edaspidine kirjutis on Keilist, mitte borderitest üldiselt, sest neid on ju igasuguseid. Aga mul on hea meel, et mul on trennis veel paar borderit ja ühte neist tean ma koos tema perenaise rõõmude ja muredega kah titest peale.
Sellest, kuidas ma avastasin, et borderibeebi on beebi nagu iga teinegi kutsikas, kirjutasin ma juba oma eelmises kutsikaaruandes. Aktiivsusega on nii, et loomulikult muutub loomalaps kasvades järjest osavamaks, kiiremaks, vastupidavamaks ja energilisemaks, aga mingit müstilist aktiivsust, mis erikohtlemist nõuaks, pole ma märganud. Normaalne aktiivne kutsikas. Sohvi oli oma kutsikapõlves kohe palju hullem ja vajas tõesti erikohtlemist. Ja see ei tähenda, et Keili oleks uimane:) Või õigemini, uimane on ta küll, aga ainult varahommikul, kui me mõlemad esimesele õuringile tuigume. Ja see sobib mulle täiesti, sest sel kellaajal tõstan minagi alles vaevaliselt jalga jala ette:P Õhtul 10 paiku saabub Keilil “seatraavi” aeg, mil saab mänguasjadega mööda tuba tormata. Ja selline päevakava sobib meile.
Võrreldes Keilit spanjelitega ja saksa lambakoertega, üllatas mind see, et kui spanjel (ja ka sakslased) on alati ja ka kutsikana valmis vähemalt tubastes tingimustes iga kutse peale kohale sööstma, ka peale äsjalõppenud väsitavat jalutuskäiku, sest äkki hakatakse kohe koos jälle midagi põnevat tegema, siis borderit on peale äsjast väsitavat tegevust üsna raske diivani tagant kätte saada. Ja selline käitumine pole mitte Keili eripära, vaid kuulu järgi paljudele borderitele omane. Kummaline:) Border on nii intelligentne, et teab, millal puhata…?
Siis on veel müüt sellest, kuidas border töllab inimesel kogu aeg jalus ja vahib pidevalt otsa sooviga tööd teha. Tänaseks päevaks on Keili väga rõõmus ja elevil, kui me hakkame midagi tegema. Ja kuna ma tahan, et ta oleks liikuv ja oma keha valitsev, siis kutsika kasvades me ka mängime üha rohkem. Jalutada saab ta sama palju kui iga teinegi normaalne kutsikas peaks saama. Ja mul esineb ka päevi, mil mul pole tema jaoks palju aega. Ja kõige selle juures ei ole mina teda veel “jalus töllamiselt ja jõllitamiselt” tabanud. Tuutu ja Sohvi on hoopis need, kes üritavad mind veenda endaga tegelema – tegelikult ongi minu arust just spanjeli põhiloomuses olla jalus või vähemalt omanikul takjana sabas.
28. juuni 2011
25.06 RV võistlus Riias
Sohvi võistlusraamatust avastasin, et viimati sai Lätimaal agilityvõistlusel käidud aastal 2005, suisa 6 aastat tagasi. See võistlus oli seega Tuutu debüüt Lätimaa pinnal, kohtunikuks jällegi Peteris Akimovs.
Peale eelmise nädalavahetuse võistlust mul ootused täiesti puudusid, sõitsin Lätti pigem seepärast, et olin lubanud sinna sõita;) Küll aga olin otsustanud, et ei hakka Tuutu meeleolu ja kiirust kullipilgul jälgima, kuna Pärnu võistluse videost oli näha, et ta ju liigub küll, ainult juhtida on vaja.
Ei tea, kas oli asi just selles ootuste puudumises või hoopis eelnenud PUHKEpäevades, aga kogu reisi- ja võistluspäev kujunes väga mõnusaks ja nauditavaks. Kuna A3 pidi algama alles hilisel pealelõunal, siis meie ekipaaž koosseisus Kristina ja mina, võistluskoerad Joker ja Tuutu ning turistkutsikas Keili, startis igati mõistlikul kellajal, st. hommikul 9 paiku.
Võistluspaika jõudes olid esimesed emotsioonid suht segasevõitu. Meie siin oleme juba ära hellitatud järjest siledamate võistlusväljakute, uute tõkete jms.-ga. Seal toimus RV võistlus metsalagendikul, mis poolest saadik oli kaetud muru ja poolest saadik liivaga ning tasane see küll ei olnud, lisaks käis võistlusväljaku servast üle kõrgepingeliin, mis kogu aeg särises;) Samas oli aga võistlus sõbralik ja asjalik, kõik kulges kui lepse reega ja auhinnalaud oli rohkem kui soliidne. Eriti muljetavaldav oli aga võistlejate seltskond, kohal olid lisaks eestlastele, lätlastele ja leedukatele ka suisa Venemaa tipud, eesotsas Svetlana Tumanovaga.
Keili oli autost välja ronides pikast sõidust suht uimasevõitu,võistlusplatsile lähenedes muutus ta üsna umbusklikuks ja ärevaks. Kuna see oli mul esimene kord teda niimoodi käitumas näha, ei osanud ma asjast suurt midagi arvata. Mida lähemale läksime, seda ärevam oli koer. Ja asja ei parandanud sugugi ka asjaolu, et Keilit märgates hakkasid mitmed tuttavad ja võõrad tegelased (tuttavad olid siis Läti Sveta ja ka Elena Dmitrochenko + mitmed võõrad Venemaa võistlejad) kokku jooksma, ise “Määääglin, määääglin” hüüdes 😀 Siis hakkasid veel tädid karjakaupa Keilile eriti tähelepanelikult silma vaatama, et uurida, kas Määäglinil on silmad sama- või erivärvilised. Keili otsustas seepeale, et ettevaatus on tarkuse ema ja ilmselt on kõige targem pugeda minu jalgade vahele ning suurepärane esmamulje rahvusvahelisel tasandil oligi loodud 😛 Tagantjärgi tarkus on aga täppiteadus ja nüüd ma tean küll, mis Keilit nii imelikult ebakindlaks muutis. Säherdust koerte klähvimist, mis seda võistlusplatsi ümbritses, ei ole Eestis ammu kuuldud, oma panuse andsid nii Läti, Leedu kui ka Venemaa koerad, need viimased eriti võimsalt. Ja kuna kennelis kasvanuna suhtub Keili vanemate koerte tõsisemasse haukumisse endiselt väga arvestavalt, siis tundus see koht, kuhu me läksime, talle üsnagi kahtlasena. Pärast polnud tal küll sellest haukumisest ega ka tädidest sooja ega külma, jalutas ja mängis nagu poleks midagi juhtunud. Seega loomalaps jälle ühe kogemuse võrra targem. Seda, kui vinge haukumisega tegemist oli, on võimalik soovi korral videotelt kuulata:)
Radadest niipalju, et eks oligi ette arvata, et kuna tegu RV võistlusega, siis rajad ilmselt nii lihtsad, nagu nädal tagasi Pärnus, olema ei saa. Nii oligi.
Agilityrada:
Kuigi ma Tuutu tuju ei plaaninud eriliselt uurida, oli siiski rõõm näha, et tuju oli tal hea ja tahtmist küllaga. Sellel rajal oli parajaks pähkliks poomilt 6. tõkkele saatmine, ilma et koera kohe kõrval peibutavasse tunnelisuusse ei saadaks. Liikusin liiga kaua otse, jäin hiljaks ja 6. tõkke asemel lendas Tuutu otsetõkkele. Ja disklaf olemas oligi… Ilmselt seetõttu lagunes ka ülejäänud juhtimine koost, enne slaalomit sattus Tuutu servapidi pikkuhüppesse ja peale A-d ei tulnud tõkete kombinatsioon välja. Seega tekitasin sel rajal kokku 3 disklafi:( Aga väga ilusasti tuli meil välja pikkushüppelt järgmise tõkke taha saatmine, see “poispäinkäännös” on ikka üks armas võte ja Tuutu oskab seda nii ilusti:)
Hüpperada:
Enne sellele rajale minekut taipasin muuta meie stardirutiini (vaat kui inspireerivalt mõjub ainuüksi Venemaa tipptegijatega samal võistlusel võistlemine ja nende mõningane jälgimine:D ) ja enam polnud mul muret, kas Tuutu tuleb stardist kiiresti ja motiveeritult või mitte. Nüüd ma teadsin kindlalt, et ta tuleb sajaga ja minu asi on vaid juhtida. Rada ise oli selline, et päris palju tõkkeid oli vaja võtta tagantpoolt. Enne slaalomit tuli meil liiga suur kaar, võistlusel imestasin, et kuhu see koer läheb, videolt on aga selgelt näha, et koer läheb püüdlikult sinna, kuhu koerajuht eelmise tõkke juures liigse sammu teeb. Seda rada oli tõesti nauditav juhtida, 15. tõkkel oli jälle võimalus “poispäinkäännöseks” 🙂 Eelviimasel tõkkel läks mul aga meelest, mis pagana pidi seda tõket tuleb võtta ja selle koha peal on näha koerajuhi naljakaid jänkuhüppeid. Igal juhul midagi meenus, koer sattus kah õnneks õigesti olema ja nii me selle raja õnnelikult lõpetasimegi, ilma rajavigadeta, kuid väikese ajaveaga. Hüpperajal olime oma ajaga 3. kohal ja kahe raja kokkuvõttes 5. kohal.
Tagasiteel, mil meil polnud kiiret enam kuhugi, käisime ka mere äärest läbi.
Veenautlejast Keili esimene kokkupuude lõputu veeväljaga, kus vesi tuleb ise sinu poole… 😀
… mille tulemuseks võib olla kõrvuni märg borderilaps…
… samas kui korralikud koerad on ka mere ääres kenasti kuivad ja klanitud 🙂
…õnneks kõlbab Joker karva kuivatamiseks…
… ja lisaks ideaalmõõtmetes veeväljale on mere ääres ka tore liivakast…
… ning sellegi mõõtmed on toimekale borderilapsele sobilikud 🙂
21. juuni 2011
Võistlusnädalavahetus Pärnus (päikeses ja vihmas)
18.06 Agilityvõistlus Pärnus, kohtunik Peteris Akimovs Lätist.
Kui neljapäevasel treeningul tuiskas Tuutu mööda kodust trenniplatsi ringi nagu tuul, siis paraku meenus talle Pärnus väga ruttu tema ebatiinus ja kujutletavad peagi sündivad maimukesed, keda peab hellasti üle tõkete kandma 😛 Veel oli Tuutul kindel seisukoht selles osas, kas “rase” koer võib kiike sooritada või mitte ja ka siin ei ühtinud koera ja koerajuhi mõtted kohe teps mitte 😛 Ühesõnaga, mulle tundus, et Tuutu venis nagu … (punktiiriosa võib iga lugeja ise meelepärase terminiga täita). Videolt paistab aga pilt kummalisel kombel oluliselt viisakam:)
Esimese agilityraja video:
Poomi ja slaalomi vaheliste tõkete juures jätsin ühe olulise võtte tegemata (kuigi ma seda hoolega õppisin) ja saatsin seega Tuutu valelt poolt tõkkele. Tulemuseks ilus puhas disklaf:P Enne ja pärast oli väga ilus rada, v.a. kiik, mille juures Tuutu meelt avaldas.
Teise agilityraja video:
Valisin poomi ja sellele järgneva tunneli sooritamiseks hoopis teise poole, kui enamik võistlejaid, ja olen väga rahul. Ka edasine sujus imeilusti, paraku olin ma aga Tuutu kiigesoorituse suhtes ebalev, jäin liiga kauaks ja põhjalikult teda kiigele suunama ning edasine plaan läks seega vussi. Põhimõtteliselt aga sai ka peale viimast tunnelit tõkkele saatmiseks eneskindlalt valitud vale pool ja juhtimisvõte, seega disklaf oleks tulnud ka ilma kiigevusserduseta (proovisin sama kohta kohe peale võistlust, kui platsil oli võimalik harjutada ja ka minu õige trajektoori korral jäi koerale väga segaseks, kuhu ma siis ikkagi teda saata tahan).
Seega selle Pärnu võistluse keerasin vussi üheainsa sooritamata jäänud juhtimisvõtte ja ühe vale valikuga. Kummalgi rajal üks käkk ja rohkem polegi vaja… Muus osas olin aga rahul, tunne oli hea (niipalju, kui see veniva koeraga võimalik on), ülearust tõmblemist ei olnud ja ka 98% juhtimisvalikutest ja -võtetest olid väga head:D Tuju millegipärast väga roosiline küll polnud…
19.06 Tunnelivõistlus, kohtunik Kristina Lukashejeva
Sinna sai end regatud peaasjalikult hoopis Gitte tunnelidebüüdi auks, aga peakangelanna suutis endale jooksuka organiseerida, seega jäi tema koju kotile ja tunnelites tuustis (loe: jalutas) ringi ainult Tuutu.
Tunnelirada:
Agilityrada:
Agilityraja teises pooles toimus Tuutuga positiivne muutus, ta võttis lõpuks jalad kõhu alt välja ja isegi hasartne vigin oli kuulda. Sellega oli minu päev korda läinud ja eesmärk täidetud:D Kahe raja kokkuvõttes jalutas-jooksis Tuutu end suisa 4. kohale.
Mõlemal päeval hängis kaasas loomulikult ka Keili. Siin väike video meie tegemistest (filmimise ajaks oli loomalaps küll juba veits väsinud…):
Võistlusradade videote eest tänud Kristinale ja tunnelite-Keili videote tänud kuuluvad Maarjale! 🙂
12. juuni 2011
Chill ja grill
Samal ajal, kui minu õpilased Pärnu võistlusel tegusid tegid, käisime meie Keili ja Tuutuga hoopis Türil Grillfestil. Eesmärgiks oli Keili sotsialiseerimine võimalikult rahva- ja kärarikkas ümbruses. Grillfest on selline tore üritus, kuhu tohib minna koos koeraga. Bosse loomapood oli seal korraldamas ka Match Showd ja Trikivõistlust ning esialgne plaan oli Tuutuga trikivõistlusest ka osa võtta, eesmärgiks ikka see, et koer töötaks ka raskes ümbruses. Kahjuks jõudsime me kohale võistlusele regamise viimasel minutil ning kuna Tuutut kärarikas ümbrus silmnähtavalt häiris, siis otsustasin rahulikult võtta ja jätsin Tuutu võistlusele kirja panemata. Selle asemel jalutasime niisama ringi, rahvast oli palju, mitmed valjuhääldid ja erinevad atraktsioonid panid koeri proovile. Kuna ilm oli väga kuum, siis oli koertel muidugi väga raske. Tehisjärvas oli koerte ujutamine keelatud, küll aga võis koeri vabalt ujutada jões, seda võimalust kasutasime mitmel korral. Jõel oli üks uudishimulik part, kes ilmselt arvas, et me tulime teda söötma ning isegi koerad ei hirmutanud teda.
Peale paaritunnist festivalil viibimist oli Keili parema puudumisel valmis päikese eest varju otsima ka Tuutu kõhu alt – ikka parem, kui ei midagi 😉
Keili, kelle pärast kogu see sõit ette sai võetud, käitus väga ilusti. Loomulikult oli tal palju uudistamist ja muljeid, aga ta suhtus kõigesse väga rahulikult. Isegi see, kui ma puhtjuhuslikult ja täiesti kogemata koerte pea kohal paar õhupalli lõhkasin, et pannud Keilit (erinevalt Tuutust;)) peadki keerama.
Et nüüd keegi ei arvaks, et me vaid chillime, siis järgnevalt paar fotot meie nädalataguselt keskpäevatreeningult. Fotode eest tänu Maarjale ja tema Roosale Fotokale!
Tänu äsjalõppenud jooksukale on Tuutul mõtted veidi hajevil ja ega üüratu kuumus ka asja ei paranda. Tuutu ei soovi sugugi varjust lahkuda ja platsile lõõskava päikese kätte tulla, aga siiski on tore, et kui ta kord platsil kohal on, siis ta ikka jookseb. Palavus on tõesti tappev ja niidab jalust ka kahejalgsed:
1. juuni 2011
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…;-)
Üldjuhul ma blogis oma õpilastest väga tihti ei kirjuta, aga nüüd küll ei pidanud vastu:) Nimelt käisid Piret, Kristina ja Marta ning loomulikult ka Pööbik, Joker ja Flammy möödunud nädalavahetusel Helsingis Stadi Gamesil ja naasesid suurepäraste tulemustega!
Flammyl oli esimesel päeval agilityrajal 3. ja Pööbikul 4. koht (mõlemal küll rajavigadega), miniklassis osalejaid oli 13. Kristina ja Joker jooksid samal rajal välja puhta raja ja kiireima ajaga esikoha ning said ülemineku A3 võistlusklassi.
Hüpperajal saavutas Pööbik 0 rajaveaga ja väikese ajaveaga, kuid siiski kiireima ajaga 1. koha ning infoaugu tõttu startis samal rajal ka Kristina, kes sai veelkord 0-tulemusega ja kiireima ajaga esikoha, peale jooksu aga öeldi talle, et ta poleks tohtinud enam A2-s startida ning loomulikult tulemus anulleeriti.
Järgmise päeva hüpperajal saavutas Pööbik 0 rajaveaga 2. koha ning Flammy 0 raja- ja väikese ajaveaga 4. koha. Kristina ja JokerA3-s (22 osalejat) saavutasid puhta rajaga 4. koha, kusjuures nii Kristina ees kui ka järel olid Soome kõvemad tegijad!
Muuhulgas märkis kommentaatorionu ära ka nii Pööbiku kui ka Jokeri “kunnolliset” jooksukontaktid, mis olid tõesti ilusad ja kiired, “suoran alas” 🙂
Asjade loogiline käik on selline, et mina treenerina läksin nüüd uhkusest õhku täis ning lendasin pilvedele:D Ja niipea ma küll alla ei kavatse tulla…
Nali naljaks, aga tegelikult on põhjust rahul olla küll ja veel:) Esiteks oli tegu võistlusega Soomes, kus on väga pikaaegne ja kõva agilitytraditsioon ning seega ka arvestatav konkurets. Minu jaoks näitavad need esikohad eelkõige seda, et me oleme oma treeningutes õigel teel nii tehniliselt kui ka muus osas ning täiesti konkurentsivõimelised 🙂
Minu jaoks on oluline iga, nii lihtsama kui ka keerukama takistuse (poom, A, kiik, slaalom), õpetamise juures kõigepealt püsitatada eesmärk, millisena me ( mina treenerina ja muidugi ka koerajuht) näeme lõpptulemust. Agility puhul saab lõpptulemus olla vaid üks – korralikult sooritatud ja võimalikult kiire. Kiiresti teeb koer vaid neid asju, mida ta teeb iseseisvalt ning millest täielikult aru saab. Kõige olulisem on minu jaoks aga koera meeleolu ja motiveeritus ning see, et koer saaks aru, et agilitys tuleb joosta võimalikult kiiresti ja et see on superlahe! See on siis see etapp treeningutes, kus mina karjun koerajuhile ” JOOKSE!!!”. Selle etapi juurde käib ka see osa, kus koerajuhil tuleb lisaks harjumatult kiirele liigutamisele õppida ka koera kiitma, ja mitte tavalisel eestipärasel kombel, et “normaalne sooritus oli vist…”, vaid kõigest hingest ja õnnest pakatades. Seni, kuni koer pole õppinud tõketel tuiskama ja agilityt kaifima, pole mingit mõtet talle harjutusi raskemaks teha. See on vundamendi rajamine, millele saab pärast üles ehitada mida iganes. Juhul, kui vundament sai nigel või kiiruga tehtud, vajub rajatis varem või hiljem paratamatult lääpa…
Ja kui eesmärgid on paigas ning treeneri ja treenitava vahel olemas usaldus ning arusaam, et tuleb olla kannatlik ning miks midagi teha, et tundu sugugi imelikuna õpetada kiike või slaalomit peaaegu aasta. Või kui on soov õpetada koerale jooksukontakte, siis anda endale aru, et ka selleks võib kuluda aasta sihipärast tööd ning et see töö jätkub veel hiljemgi.
Kunagi, kui me 2003. aastal alustasime, oli oluline koerale õpetada selgeks kõik takistused. Kiirusele ei osanud keegi eriti tähelepanu pöörata, lihtsalt oli tore, kui kellegi koer oli juhtumisi ka kiire. Juhtimisvõtetest oli peamine valss e. front cross, back cross ja blind cross olid juba erakordselt advanced juhtimisvõtted ja need olid väga fäänsid koerad, kes back crossi oskasid (selle tegemiseks on teatavasti soovitav, et koeral oleks ka mingisugunegi hoog sees). Juba toona paistsid lätlased oma sheltidega võistlustel silma, kuna neil olid väga kiired koerad. Samas olid neil ka väga kiired slaalomi, kiige ja kontaktpinnasooritused, aga ega siis ei osanud arvata, et neil on kuidagi teistsugune õpetamistehnika. Asi tundus olevat ikka vaid selles, et neil on kiired, spetsiaalselt agility jaoks võetud spets tõugu koerad.
Tegelikkus on loomulikult, et ega ükski tõug ise ei jookse loomulikust intelligentsist agilityrada ning kui sihid ja eesmärgid on suuremad, on väga oluline, kuidas ja mida õpetada ning eelkõige, milline ja kui hoolilkalt on ehitatud vundament.
Foto: Kristina Lukašejeva
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 