Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…;-)

1. juuni 2011

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…;-)

Üldjuhul ma blogis oma õpilastest väga tihti ei kirjuta, aga nüüd küll ei pidanud vastu:) Nimelt käisid Piret, Kristina ja Marta ning loomulikult ka Pööbik, Joker ja Flammy möödunud nädalavahetusel Helsingis Stadi Gamesil ja naasesid suurepäraste tulemustega!

Flammyl oli esimesel päeval agilityrajal 3. ja Pööbikul 4. koht (mõlemal küll rajavigadega), miniklassis osalejaid oli 13. Kristina ja Joker jooksid samal rajal välja puhta raja ja kiireima ajaga esikoha ning said ülemineku A3 võistlusklassi.

Hüpperajal saavutas Pööbik 0 rajaveaga ja väikese ajaveaga, kuid siiski kiireima ajaga 1. koha ning infoaugu tõttu startis samal rajal ka Kristina, kes sai veelkord 0-tulemusega ja kiireima ajaga esikoha, peale jooksu aga öeldi talle, et ta poleks tohtinud enam A2-s  startida ning loomulikult tulemus anulleeriti.

Järgmise päeva hüpperajal saavutas Pööbik 0 rajaveaga 2. koha ning Flammy 0 raja- ja väikese ajaveaga 4. koha. Kristina ja JokerA3-s (22 osalejat) saavutasid puhta rajaga 4. koha, kusjuures nii Kristina ees kui ka järel olid Soome kõvemad tegijad!

Muuhulgas märkis kommentaatorionu ära ka nii Pööbiku kui ka Jokeri “kunnolliset” jooksukontaktid, mis olid tõesti ilusad ja kiired, “suoran alas” 🙂

Asjade loogiline käik on selline, et mina treenerina läksin nüüd uhkusest õhku täis ning lendasin pilvedele:D Ja niipea ma küll alla ei kavatse tulla…

Nali naljaks, aga tegelikult on põhjust rahul olla küll ja veel:) Esiteks oli tegu võistlusega Soomes, kus on väga pikaaegne ja kõva agilitytraditsioon ning seega ka arvestatav konkurets. Minu jaoks näitavad need esikohad eelkõige seda, et me oleme oma treeningutes õigel teel nii tehniliselt kui ka muus osas ning täiesti konkurentsivõimelised 🙂

Minu jaoks on oluline iga, nii lihtsama kui ka  keerukama takistuse (poom, A, kiik, slaalom), õpetamise juures kõigepealt püsitatada eesmärk, millisena me ( mina treenerina ja muidugi ka koerajuht) näeme lõpptulemust. Agility puhul saab lõpptulemus olla vaid üks – korralikult sooritatud ja võimalikult kiire. Kiiresti teeb koer vaid neid asju, mida ta teeb iseseisvalt ning millest täielikult aru saab. Kõige olulisem on minu jaoks aga koera meeleolu ja motiveeritus ning see, et koer saaks aru, et agilitys tuleb joosta võimalikult kiiresti ja et see on superlahe! See on siis see etapp treeningutes, kus mina karjun koerajuhile ” JOOKSE!!!”. Selle etapi juurde käib ka see osa, kus koerajuhil tuleb lisaks harjumatult kiirele liigutamisele õppida ka koera kiitma, ja mitte tavalisel eestipärasel kombel, et “normaalne sooritus oli vist…”, vaid kõigest hingest ja õnnest pakatades. Seni, kuni koer pole õppinud tõketel tuiskama ja agilityt kaifima, pole mingit mõtet talle harjutusi raskemaks teha. See on vundamendi rajamine, millele saab pärast üles ehitada mida iganes. Juhul, kui vundament sai nigel või kiiruga tehtud, vajub rajatis varem või hiljem paratamatult lääpa…

Ja kui eesmärgid on paigas ning treeneri ja treenitava vahel olemas usaldus ning arusaam, et tuleb olla kannatlik ning miks midagi teha, et tundu sugugi imelikuna õpetada kiike või slaalomit peaaegu aasta. Või kui on soov õpetada koerale jooksukontakte, siis anda endale aru, et ka selleks võib kuluda aasta sihipärast tööd ning et see töö jätkub veel hiljemgi.

Kunagi, kui me 2003. aastal alustasime, oli oluline koerale õpetada selgeks kõik takistused. Kiirusele ei osanud keegi eriti tähelepanu pöörata, lihtsalt oli tore, kui kellegi koer oli juhtumisi ka kiire. Juhtimisvõtetest oli peamine valss e. front cross, back cross ja blind cross olid juba erakordselt advanced juhtimisvõtted ja need olid väga fäänsid koerad, kes back crossi oskasid (selle tegemiseks on teatavasti soovitav, et koeral oleks ka mingisugunegi hoog sees). Juba toona paistsid lätlased oma sheltidega võistlustel silma, kuna neil olid väga kiired koerad. Samas olid neil ka väga kiired slaalomi, kiige ja kontaktpinnasooritused, aga ega siis ei osanud arvata, et neil on kuidagi teistsugune õpetamistehnika. Asi tundus olevat ikka vaid selles, et neil on  kiired, spetsiaalselt agility jaoks võetud spets tõugu koerad.

Tegelikkus on loomulikult, et ega ükski tõug ise ei jookse loomulikust intelligentsist agilityrada ning kui sihid ja eesmärgid on suuremad, on väga oluline, kuidas ja mida õpetada ning eelkõige, milline ja kui hoolilkalt on ehitatud vundament.

Foto: Kristina Lukašejeva

Püsiviide