28. juuni 2011

25.06 RV võistlus Riias

Posted in Võistlused kell 23:08 kirjutas ingatuut

Sohvi võistlusraamatust avastasin, et viimati sai Lätimaal agilityvõistlusel käidud aastal 2005, suisa 6 aastat tagasi. See võistlus oli seega Tuutu debüüt Lätimaa pinnal, kohtunikuks jällegi Peteris Akimovs.

Peale eelmise nädalavahetuse võistlust mul ootused täiesti puudusid, sõitsin Lätti pigem seepärast, et olin lubanud sinna sõita;) Küll aga olin otsustanud, et ei hakka Tuutu meeleolu ja kiirust kullipilgul jälgima, kuna Pärnu võistluse videost oli näha, et ta ju liigub küll, ainult juhtida on vaja.

Ei tea, kas oli asi just selles ootuste puudumises või hoopis eelnenud PUHKEpäevades, aga kogu reisi- ja võistluspäev kujunes väga mõnusaks ja nauditavaks. Kuna A3 pidi algama alles hilisel pealelõunal, siis meie ekipaaž koosseisus Kristina ja mina, võistluskoerad Joker ja Tuutu ning turistkutsikas Keili, startis igati mõistlikul kellajal, st. hommikul 9 paiku.

Võistluspaika jõudes olid esimesed emotsioonid suht segasevõitu. Meie siin oleme juba ära hellitatud järjest siledamate võistlusväljakute, uute tõkete jms.-ga. Seal toimus RV võistlus metsalagendikul, mis poolest saadik oli kaetud muru ja poolest saadik liivaga ning tasane see küll ei olnud, lisaks käis võistlusväljaku servast üle kõrgepingeliin, mis kogu aeg särises;) Samas oli aga võistlus sõbralik ja asjalik, kõik kulges kui lepse reega ja auhinnalaud oli rohkem kui soliidne. Eriti muljetavaldav oli aga võistlejate seltskond, kohal olid lisaks eestlastele, lätlastele ja leedukatele ka suisa Venemaa tipud, eesotsas Svetlana Tumanovaga.

Keili oli autost välja ronides pikast sõidust suht uimasevõitu,võistlusplatsile lähenedes muutus ta üsna umbusklikuks ja ärevaks. Kuna see oli mul esimene kord teda niimoodi käitumas näha, ei osanud ma asjast suurt midagi arvata. Mida lähemale läksime, seda ärevam oli koer. Ja asja ei parandanud sugugi ka asjaolu, et Keilit märgates hakkasid mitmed tuttavad ja võõrad tegelased (tuttavad olid siis Läti Sveta ja ka Elena Dmitrochenko + mitmed võõrad Venemaa võistlejad) kokku jooksma, ise “Määääglin, määääglin” hüüdes 😀 Siis hakkasid veel tädid karjakaupa Keilile eriti tähelepanelikult silma vaatama, et uurida, kas Määäglinil on silmad sama- või erivärvilised. Keili otsustas seepeale, et ettevaatus on tarkuse ema ja ilmselt on kõige targem pugeda minu jalgade vahele ning suurepärane esmamulje rahvusvahelisel tasandil oligi loodud 😛 Tagantjärgi tarkus on aga täppiteadus ja nüüd ma tean küll, mis Keilit nii imelikult ebakindlaks muutis. Säherdust koerte klähvimist, mis seda võistlusplatsi ümbritses, ei ole Eestis ammu kuuldud, oma panuse andsid nii Läti, Leedu kui ka Venemaa koerad, need viimased eriti võimsalt. Ja kuna kennelis kasvanuna suhtub Keili vanemate koerte tõsisemasse haukumisse endiselt väga arvestavalt, siis tundus see koht, kuhu me läksime, talle üsnagi kahtlasena. Pärast polnud tal küll sellest haukumisest ega ka tädidest sooja ega külma, jalutas ja mängis nagu poleks midagi juhtunud. Seega loomalaps jälle ühe kogemuse võrra targem. Seda, kui vinge haukumisega tegemist oli, on võimalik soovi korral videotelt kuulata:)

Radadest niipalju, et eks oligi ette arvata, et kuna tegu RV võistlusega, siis rajad ilmselt nii lihtsad, nagu nädal tagasi Pärnus, olema ei saa. Nii oligi.

Agilityrada:

Kuigi ma Tuutu tuju ei plaaninud eriliselt uurida, oli siiski rõõm näha, et tuju oli tal hea ja tahtmist küllaga. Sellel rajal oli parajaks pähkliks poomilt 6. tõkkele saatmine, ilma et koera kohe kõrval peibutavasse tunnelisuusse ei saadaks. Liikusin liiga kaua otse, jäin hiljaks ja 6. tõkke asemel lendas Tuutu otsetõkkele. Ja disklaf olemas oligi… Ilmselt seetõttu lagunes ka ülejäänud juhtimine koost, enne slaalomit sattus Tuutu servapidi pikkuhüppesse ja peale A-d ei tulnud tõkete kombinatsioon välja. Seega tekitasin sel rajal kokku 3 disklafi:( Aga väga ilusasti tuli meil välja pikkushüppelt järgmise tõkke taha saatmine, see “poispäinkäännös” on ikka üks armas võte ja Tuutu oskab seda nii ilusti:)

Hüpperada:

Enne sellele rajale minekut taipasin muuta meie stardirutiini (vaat kui inspireerivalt mõjub ainuüksi Venemaa tipptegijatega samal võistlusel võistlemine ja nende mõningane jälgimine:D ) ja enam polnud mul muret, kas Tuutu tuleb stardist kiiresti ja motiveeritult või mitte. Nüüd ma teadsin kindlalt, et ta tuleb sajaga ja minu asi on vaid juhtida. Rada ise oli selline, et päris palju tõkkeid oli vaja võtta tagantpoolt. Enne slaalomit tuli meil liiga suur kaar, võistlusel imestasin, et kuhu see koer läheb, videolt on aga selgelt näha, et koer läheb püüdlikult sinna, kuhu koerajuht eelmise tõkke juures liigse sammu teeb. Seda rada oli tõesti nauditav juhtida, 15. tõkkel oli jälle võimalus “poispäinkäännöseks” 🙂 Eelviimasel tõkkel läks mul aga meelest, mis pagana pidi seda tõket tuleb võtta ja selle koha peal on näha koerajuhi naljakaid jänkuhüppeid. Igal juhul midagi meenus, koer sattus kah õnneks õigesti olema ja nii me selle raja õnnelikult lõpetasimegi, ilma rajavigadeta, kuid väikese ajaveaga. Hüpperajal olime oma ajaga 3. kohal ja kahe raja kokkuvõttes 5. kohal.

Tagasiteel, mil meil polnud kiiret enam kuhugi, käisime ka mere äärest läbi.

Veenautlejast Keili esimene kokkupuude lõputu veeväljaga, kus vesi tuleb ise sinu poole… 😀