30. juuni 2011
Keili 4.-kuune. Update:)
Keili Paukjärvel. Foto: Maarja Oder
Tegelikult sai Keili 4.-kuuseks juba 15. juunil, aga ma ei suutnud kuidagi arvuti taha istuda. Küll polnud aega või polnud vaimu peal… Igatahes on nüüd küll tagumine aeg kirja panna, mida me vahepeal teinud oleme.
Me oleme palju ringi liikunud, nii metsas matkates (Paukjärve mägise matkarajaga sai küll esimese hooga üle pakutud, kutsikal olid pärast lihased valusad) kui ka mujal. Tallinnas oleme tiirutanud nii tiheda liiklusega ristmikel kui ka vanalinnas Raekoja platsil ja Viru tänaval. Olgem ausad, vanalinnas on koeraga väga raske liikuda, sest sinna ei mahu hästi ilma koeratagi ära. Grillfestil käisime ja Keili on kaasas kõigil agilityvõistlustel, lisaks võtsin ta kaasa kummitöökotta, kus kutsika nina all “selle-mis-iganes-müriseva-suruõhuasjaga” rattamutreid krutiti. Kindlasti on olnud palju teisigi kohti, aga kõik pole meeles.
Siis oleme me väga palju mänginud. Minu eesmärk on, et kutsikas oleks mängust väga huvitatud ja et ta mängiks minuga igal pool. Tasapisi, aga järjekindlalt olen saavutanud ka selle, et ta toob pallid ja muud visatavad mänguasjad mulle tagasi, mitte ei lähe nendega iseend lõbustama.
Harjutusi rubriigist “Trikid &Tõsine Töö” oleme teinud vähe. Miks? Minu eesmärgiks ja suurimaks tööks on olnud saavutada kutsikaga õige ja tugev suhe. Selles mõttes on Keili olnud kõvem pähkel kui enamik mu spanjeleid, sest ma lausa nägin, kuidas ta kalkuleeris, mis temale kasulikum on ja vaagis minu positsiooni tema oma suhtes. Meil oli paarinädalane periood, kus mina olin Keili jaoks Tore Tola, kes mängis, viis jalutama, õpetas trikke (koera vaatevinklist vaadates pakkus maiust) ja üldse üritas kõigest hingest end koera jaoks maailma huvitavamaks persooniks muuta. Kusjuures ma tegelikult ammu koeri ei nunnuta ja ei inimlikusta, omaarust käitun täitsa adekvaatselt ja kogenult ning Keili on tegelikult väga leebe loomake. Ma sain aru, et midagi on valesti ja et nii see jätkuda ei saa. Siis aga juhtus nii, et ühes (õigemini esimeses ja viimases) konfliktsituatsioonis tekkis meil kiire, aga õiglane “arutelu teemal kelle nimele ajalehed käivad” 😛 ja momendist oli õhk klaar ja kõik paigas. Ja sellest hetkest ei oska ma paremat, kontaktsemat, koostööhuvilisemat ja kuulekamat loomakest soovidagi:)
Otse loomulikult pole me veel teinud agilityt:) Jah, kiige kolksu on Keili küll teinud, aga see on ka kõik. Ma ei pea õigeks õpetada agilityt alles ringi patserdavale kutsikale, kes veel oma kehagi õieti ei valitse. Ma tahan, et kutsikas saaks algusest peale aru, et agility – see on võimalikult kiiresti jooksmine. Ja selle õpetamise eelduseks on, et kutsikas suudaks kiiresti joosta, mitte lühikestel jalgadel vudida. Jah, ja muidugi on sellel kõigel veel ka väljaarenemata keha säästev eesmärk.
Muuhulgas on Keili täielik veehull 🙂 Ja ma naudin seda, sest mingil kummalisel kombel on kõigist minu paljudest spanjelitest just mu agilityspanjelid need, kes vett ja ujumist ei armasta. Keili aga armastab vett vähemalt 10 agilityspanjeli eest! Niisama plädistada on tore, aga ka esimesed ujumisringid tegi Keili ära enne 4.-kuuseks saamist. Minu väike vapper veeloom:)
Siin video 16.- nädalase Keili tegemistest (montaaži eest jällegi tänusõnad Maarjale!):
Ok, aga kuna ma lubasin kunagi varem kõik ausalt ära rääkida, siis panen kirja ka selle, kuidas ma Keili nahal borderkolli kui tõu olemusega tutvusin. Ilmselt pole teist tõugu (vähemalt meie agilityringkondades), kelle kohta oleks nii palju müüte. Ja ka mina langesin sinna lõksu. Ma tõesti arvasin kuulduste põhjal, et border: A. on kohe õudne aktivist ja kraade; B. ongi kohe hirmus mängija ja mänguasjahull; ja C. ongi loomu poolest inimesega meeletus kontaktis ja metsiku koostöösooviga. Noh, sest sellistena neid ju kirjeldatakse ja sellistena näeme me neid ju treeningutel ja võistlustel:) NB! Edaspidine kirjutis on Keilist, mitte borderitest üldiselt, sest neid on ju igasuguseid. Aga mul on hea meel, et mul on trennis veel paar borderit ja ühte neist tean ma koos tema perenaise rõõmude ja muredega kah titest peale.
Sellest, kuidas ma avastasin, et borderibeebi on beebi nagu iga teinegi kutsikas, kirjutasin ma juba oma eelmises kutsikaaruandes. Aktiivsusega on nii, et loomulikult muutub loomalaps kasvades järjest osavamaks, kiiremaks, vastupidavamaks ja energilisemaks, aga mingit müstilist aktiivsust, mis erikohtlemist nõuaks, pole ma märganud. Normaalne aktiivne kutsikas. Sohvi oli oma kutsikapõlves kohe palju hullem ja vajas tõesti erikohtlemist. Ja see ei tähenda, et Keili oleks uimane:) Või õigemini, uimane on ta küll, aga ainult varahommikul, kui me mõlemad esimesele õuringile tuigume. Ja see sobib mulle täiesti, sest sel kellaajal tõstan minagi alles vaevaliselt jalga jala ette:P Õhtul 10 paiku saabub Keilil “seatraavi” aeg, mil saab mänguasjadega mööda tuba tormata. Ja selline päevakava sobib meile.
Võrreldes Keilit spanjelitega ja saksa lambakoertega, üllatas mind see, et kui spanjel (ja ka sakslased) on alati ja ka kutsikana valmis vähemalt tubastes tingimustes iga kutse peale kohale sööstma, ka peale äsjalõppenud väsitavat jalutuskäiku, sest äkki hakatakse kohe koos jälle midagi põnevat tegema, siis borderit on peale äsjast väsitavat tegevust üsna raske diivani tagant kätte saada. Ja selline käitumine pole mitte Keili eripära, vaid kuulu järgi paljudele borderitele omane. Kummaline:) Border on nii intelligentne, et teab, millal puhata…?
Siis on veel müüt sellest, kuidas border töllab inimesel kogu aeg jalus ja vahib pidevalt otsa sooviga tööd teha. Tänaseks päevaks on Keili väga rõõmus ja elevil, kui me hakkame midagi tegema. Ja kuna ma tahan, et ta oleks liikuv ja oma keha valitsev, siis kutsika kasvades me ka mängime üha rohkem. Jalutada saab ta sama palju kui iga teinegi normaalne kutsikas peaks saama. Ja mul esineb ka päevi, mil mul pole tema jaoks palju aega. Ja kõige selle juures ei ole mina teda veel “jalus töllamiselt ja jõllitamiselt” tabanud. Tuutu ja Sohvi on hoopis need, kes üritavad mind veenda endaga tegelema – tegelikult ongi minu arust just spanjeli põhiloomuses olla jalus või vähemalt omanikul takjana sabas.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Alar said,
1. juuli 2011 kell 06:29
“Otse loomulikult pole me veel teinud agilityt………. Jah, ja muidugi on sellel kõigel veel ka väljaarenemata keha säästev eesmärk.”
Täitsa nõus!!!!! Mul alati natuke valus vaadata kuidas tittedega üritatakse “agilitit” teha.
Meid ei lasta siin enne 1 aastat takistuste ligigi 🙂 Ja mis ma veel selgeks olen õppinud, et agilityt saab kutsikale õpetada täitsa edukalt ka ilma ühegi agility takistuseta 🙂
ingatuut said,
1. juuli 2011 kell 10:31
Põhjamaades on ka vist nii, et trenni saab aastase koeraga alles. Samas suured tegijad (Jaakko ja Janita – kutsika DVD ja videote põhjal põhjal, Silvia Trkman- videote põhjal, Jenny Damm – videod jne. jne.) jpt. ise alustavad juhtimise õpetamist küll oluliselt varem. Aga muidugi on tõkkepulgad maas ja kutsikat õpetatakse lihtsalt juhtimist jälgima. Ja mis peaasi – mida kogenum on koolitaja, seda vähem ta tõenäoliselt kiirustab kutsikale agility “õpetamisega”, olulised on hoopis teised asjad, mitte see, et kutsikas saaks ühe või teise tõkke tehtud. Meil siin tundub aga vastupidi olevat, et kohe väga ruttu on vaja kõik takistused “selgeks” õpetada. Ja ka harjutused kipuvad kibekähku raskeks minema.
Alar said,
1. juuli 2011 kell 14:37
Täitsa õige jutt!!!
Loomulikult sai minu oma kah agility takistusi nuusutada enne 1 aastaseks saamist aga seda ainult sotsialiseerimise mõttes ja kontrollitud olukorras. Aga joosta 4-5 kuusega 10-15 takistust on natuke liiast isegi kui pulgad maas 🙂
Ja samas sain ka õiendada, kui lasin 6 kuuselt ümber 1 tõkke tiiva parem-vasak pöördeid teha ja seda ilma pulgata 🙂
ingatuut said,
1. juuli 2011 kell 15:57
Usun, et kui maadel, kus borderitega ammu agilityt tehakse, on sisse seatud mingi piir, enne mida trenni ei alustata, siis selles on ka mingi tõsisem kogemustel põhinev iva. Ei ole ju agilitygi enam see, mis ca 20 aastat tagasi. Parimate tulemuste saamiseks ei võeta ju ka agility jaoks enam ükskõik millist borderit, vaid ikka veel nende parimate füüsiliste eeldustega ja ikka neid ägedamaid. Eks siis peab ka koerajuhtidel olema mõistust end kutsikaga töötades tagasi hoida.
Mõeldes Trkmanile ja tema cip-cap’ile, mida ta 6-kuuse kutsikaga teeb, siis arvan ma, et küll ta teab, mida ta teeb. Selles mõttes, et ta õpetab kutsikale eelnevalt nii palju keha valitsemist arendavaid trikke ja liigub looduses, et võibolla sel moel ei erine see tiiva ümber pöörlemine eriti sellest, mida tema kutsikas igapäevaselt teeb. Aga kui paljudel meist on võimalust ja viitsimist kutsikaga sama palju töötada, kui Silvial…?
Käisin siinse diskussiooni arenedes ka Silvia lehel mälu värskendamas, et mida ja millal ta teeb. Ja taasavastasin enda jaoks video, kus tema 4,5 kuune border demonstreerib trikke. Ja kuna Keili neid veel ei oska, siis on meil tükiks ajaks tegevust, ilma agilityrajale kiirustamata.
Alar, sa oled Silvia juures treeninud, huvitav oleks kuulda, mida tema arvab, et millal agilityga alustada?
Silvia video
Piret said,
1. juuli 2011 kell 10:05
Hm, Pööbiku titeagility treeningud algasid küll 4-kuuselt… Ja ma julgen küll öelda, et midagi hirmsat koeraga selle käigus ei juhtunud, pigem ma kahtlustan, et mul oleks ilma treeneri näpunäideteta õnnestunud aktiivsusele kalduv noorloom untsu keerata. Teisest küljest on muidugi vaks vahet tõugudel 😛 (ilmselgelt areneb cavalier kehaliselt kiiremini välja, kui bc). Ja lõpuks – erinevatel treeneritel on treeningute alguse (ning loomulikult ka selles, millised need esimesed treeningud on) osas erinevad nägemused 😛
ingatuut said,
1. juuli 2011 kell 10:38
Jah, õigus, ei vaidle 🙂 Eks kõike saigi titele jõukohaselt teha – õnneks. Ja asja mõte oli ka selles, et kutsikaga üldse miskit teha ja mujale ei tahtnud te ju vist minna. Vähemalt oli teil selles mõttes treeneriga vedanud, et treener teil jälgib teadupärast kullipilgul looma meeleolu ja motiveeritust ning on mammuti kannatlikkusega:) Aga õnneks on ka teie treener arenemisvõimeline ja tänasel päeval ei pääseks keegi 4-kuuse kutsikaga minu juurde agilitytrenni:P
Tuuli said,
1. juuli 2011 kell 10:31
Mina alustasin ka Sanna titeagility treeninguid 4-kuuselt. Aga asjad, mida me trennis tegime olid väga algelised. “Ringi” saatmine ümber koonuste ja madalal puuplangul (“poomil”) kõndimine. Ma ise arvasin ka, et border on hull aktivist, kes ei oska maha rahuneda (nii kõik ju räägivad). Aga nüüd saan öelda, et border on nutikas, sest ta teab kuna ennast aktiivseks lülitada ning kuna maha rahuneda. Edu borderi kasvatamisel ;)!
Tuuli & Sanna
ingatuut said,
1. juuli 2011 kell 11:50
Tänan! 🙂
Alar said,
1. juuli 2011 kell 16:16
Silvia enda omadega alustab päris vara, aga trenni võtab kutsikaid minu arust 7 kuuselt alates (agility).
Ise käisin ta juures trikki koolis ja jäin väga rahule. Kõike ei taha siin avalikult arutada 🙂 aga kui suvel näeme võin rääkida.
Ise arvan, et trikkide õppimine kutsikaga on kõige väärtuslikum aeg, see on koht kus alustalad paika panna, mis iganes siis hiljem treenitakse.
Aga jah eks trend on sinna, et alustatakse aina varem ja varem. Ja arvamusi on igasuguseid.
Aga kui võimalus on siis soovitan vaadata: Greg Derrett “Agility Foundation Training” :). See on juba vana video aga õppida on sealt palju. Vähemalt mida peaks enne tegema, kui hakata koera mööda agility takistusi taga ajama :).
Jaana said,
22. juuli 2011 kell 19:43
Ma hetkel (ja loodetavasti veel vähemalt aasta) jälgin mida Susan Garrett oma kutsikaga teeb. Vaid nädala jagu materjali ja juba tuleb välja, et ei sünnigi imetabased imekoerad kes kohe imeliselt kõike teavad ja oskavad. See, et 3,5 nädalane kutsikas juba tõsiselt sikutamist mängib tundub küll minu hetkel 4,5 nädalaste taksitittedega võrdluses ikka jätkuvalt uskumatu aga ikka ja jälle tekib hetki, kui täitsa elus border ei taha mängida mis ometi ei ole ju võimalik, eks 😀
Kahjuks läks see tasuta webinar nüüd peitu kus ta tõi välja ajakava umbes mis vanuses ta mingeid agility takistusi hakkab õpetama. Jump bumpidega tegi tema Swagger algust juba 5 nädala vanuses tutvust ühest pesast teise joostes aga viimased asjad said algust alles enam kui aasta vanuses ning võistlustele jõudmise iga jätkuvalt alla 2 aasta, sest kogu töö käib loomaks tugevat vundamenti mille peale ehitamine kulgeb näpuliigutustega.