28. juuli 2011
Paukjärvel vol.2. Ämbrite ja korvidega varustatult.
… fotokaga ka:)
Spanjelid “aitasid” usinasti marju korjata, sättides end sageli istuma just kõige mahlasemasse marjapõõsasse jne. Nende päeva tipphetk oli loomulikult võileivapaus;)
Keilil oli käsil palju tähtsam töö, tema solberdas tundide viisi järvekaldal ja kui ta seda enam teha ei viitsinud/jaksanud, siis lihtsalt istus ja valvas, et väärtuslik järv kaotsi ei läheks 😉
Usinate lillade näppude töö tulemus:
Paukjärvel vol.1.
Kuna ma pole siiani veel leidnud koertega müttamiseks paremat ja vaheldusrikkama matkarada, kui Põhja-Kõrvemaa Paukjärve oma, siis aegajalt me heas seltskonnas sinna ka sattume. Seda enam, et minu noorim võsu on endas avastanud vintske matkasoone. Sedakorda osutus niigi suurepärane matkarada veelgi toredamaks, sest avastasime mustikad. Mistõttu tuli hiljem anumatega varustatult oma retke korrata 🙂
Keili avastas üsna kiiresti, kus see kasvab, mida nad söövad ja tegutses iseseisvalt:
Cavalerid saavad Piretilt NÄPUnäiteid:
Ja mõni koer lootis lõpuni, et küll armsad inimesed talle marju korjavad ja suhu topivad, kui vaid piisavalt nunnu ja näljane välja näha:
Foto sellest, kui palju abiväge on vaja mustikatest ülesöönud agilitysportlase mäest üles vinnamiseks:P :
Veehoolikud ei lase kaotsi ühtki võimalust järve hüpata:
Ja kui järved otsa saavad, siis kõlbavad ka mudaaugud:
Just seepärast me Paukjärvet armastamegi, et seal leidub kõikile midagi 🙂
26. juuli 2011
23.07 Haapsalu võistlus. Ka ajukääbikud šampust ei joo :P
Tuutuga osalesime kahel agilityrajal. Kohtunik Henri Luomala rajad olid üsna mõnusad, midagi ülemõistuse keerulist nad ei sisaldanud. Seda enam on suur üllatus, et suutsin mõlemal jooksul midagi unustada ja seetõttu ka puterdada. Kõige kummalisem on, et hoolimata puterdustest sain iga kord asja päästetud ning mõlemad rajad tulid rajavigadeta. Kahe 0-tulemusega võistlus on meil sel aastanumbril esmakordne, täitsa progress kohe :P. Loomulikult kulus puterdustele kallihinnalisi sekundeid ning meie tulemuseks mõlemal rajal oli 3. koht.
Esimene rada:
Siin ei läinud mul meelest mitte rada, vaid millegipärast ununes suurepärane plaan minna peale poomi võimalikult tunnelisuu juurde tunnelist väljuvat koera vastu võtma, et ta valele poole ei pööraks.
Teine rada:
Vaat siin olid selged mäluaugud. Kõigepealt läks mul meelest 4. tõkkel valssida. Tähendab, valss küll tuli, aga liiga hilja. A all olevasse tunnelisse läks Tuutu mitte sellest käelt, kust planeeritult, vaid ümber minu – olin lohakas ja kiirustasin. Väga rahul olen Tuutu poomisooritusega, kus ta eeskujulikult iseseisvalt lõpuni läks, samal ajal kui mina juba järgmise tõkke juures olin. Edasi aga tuli täielik mäluauk, 14. ja 15 tõkke vahel leidsin end täiesti valesti olevat, õnneks tuli viimasel hetkel meelde, kuhu tegelikult minema peaks ja kuidagiviisi saime lõpuks nina õigeks, st. slaalomi poole keeratud. Hea koer, tark koer… 🙂
Siin on fotojäädvustus ajaloolisest hetkest, mil võistlusele sai kodust kaasa veetud nii vann kui ka vesi – ikka selleks, et nii enda kui ka sõbra neljajalgsel sõbral toredam oleks:)
Foto teise jooksu autasustamiselt, kus ilmselgelt läks võistluseks, kellel on rohkem medaleid 😀 – võitis Natalja:)
Tänusõnad videote eest kuuluvad Maarjale ja fotode eest Kristinale! Kollast vanni käisin ise pildistamas:)
12. juuli 2011
10.07 Hallika võistlus. Jänesed šampust ei joo.
Foto: Inessa Zaitseva
Samal nädalavahetusel, mil Agility Plussi rahvas Saaremaal klubi suvepäevi pidas ja mina olude sunnil kodus istusin (põnevuse mõttes võiks ju kirjutada, et nad lihtsalt ei võtnud mind kaasa, aga päris nii see siiski ei olnud 😉 ), otsustasin end lohutada Koeruse korraldatud võistlusel osalemisega. See oli meil Tuutuga siis kolmas kord Hallika agilityplatsi külastada ja Tuutul teine (minul kolmas) kord kohtunik Peter Holmbergi radu joosta.
Kahest eelnevast aastast mäletasin, et nii nagu Peter oma koolitustel õpetas kasutama koera sundtrajektoori, on ka tema rajad sellesama trajektoori targale kasutamisele üles ehitatud. Aga sel aastal olid rajad üsnagi uuenäolised ning algasid hirmsa keerutamisega (pidavat olema uus Euroopa stiil, et jupp rajast on hirmus kohapeal keerutamine, jupp on selline, kus koer saab vabalt joostes hoo üles ja siis hoo pealt on vaja jälle koera kusagile keerata).
Lisaks kohtuniku uudsele käekirjale oli minu jaoks uudiseks see, et kui ma siiamaani olen palava ilma puhul muretsenud Tuutu kuumataluvuse ja motiveerituse pärast, siis seekord oli mul iseendaga kõvasti tegemist, et esimese raja õppimise ajal ja ka rajale minnes püsti püsida ning mitte lasta pealetikkuval minestusel endast võitu saada. Ainsaks abiks oli siin süstemaatiliselt peadpidi külma vee vooliku alla ronimine. Säherduses konditsioonis pole muidugi erilist ajutegevust või koordinatsiooni lootagi. Tuutul seevastu polnud häda midagi, tema ja Keili boksid olid metsa all, kus valitses võistlusplatsist hoopis erinev kliima – vari, meeldiv jahe tuuleõhk ja temperatuur kindlasti ca 10 kraadi võrra madalam. Lisaks oli võimalik koera märjaks kasta, mida ma vahetult enne iga starti ka tegin.
Hüpperajal saime disklafi kohe kolmandal tõkkel. Kartsin, et ei jõua oma koordineerimatut keha piisavalt kiiresti edasi liigutada ja seega kiirustasin üle ning lükkasin koera valelt poolt tõkkele. No ja sel rajal saime veel üsna mitu disklafi, aga ma jõudsin täies teadvuselolekus finišisse, mis oli juba iseenesest märkimistväärt saavutus. Kuna seekord “abimeeskond” puudus, siis videoid ei ole. Selle asemel on hoopis üsna omanäoline visand rajast (klõpsa pildil!):
Ja on ka ilus foto Tuutust (pildistas Inessa Zaitseva):
Õnn, et koerajuhist pilte ei ole 😛
Enne teist rada, mis oli agilityrada, istusin püüdlikult koos Tuutuga jahedas metsasalus ja vaid kuulasin hoolega teispoolt kadakaid kostvaid võistejate väljakutsuja teadaandeid. Plaan oli nina metsast välja pista nii hilja kui vähegi võimalik:) Rada algas kah hüppetõketel keerutamisega ja alles 9. takistus oli midagi muud, ehk siis poom. Sealtmaalt algas siis see kiire jooksu osa ja peale 16 takistuseks olnud sirget tunnelit saabus kohustuslik “hoogsa koeraga toimetuleku” osa. Seal meil 18. tõkkel kahjuks kukkus pulk, aga muidu oli täitsa viisakas rada, vaid 2 kaart oleks pidanud oluliselt väikemad olema. Küll aga oli Tuutu aeg kiireim nii midiklassis kui ka üldse kogu A3-s. Kukkunud pulk viis meid sellel rajal Fideli järel 2. kohale. Ja üllatuslikult saavutasime hüppe- ja agilityraja kokkuvõttes 3. koha, mistõttu mul tuli ka poodiumile ja sealt alla tuikuda (sõna otseses mõttes:P)
Peter Holmbergi rajatreening – jänesed šampust ei joo;)
Peale võistlust ja väikest puhkust oli Koeruse suvelaagri programmis rajatreening, kus kohtunik tutvustas, millistena tema oma A3 radu nägi, millised olid võistlejate tüüpvead ning kuidas tema neid radu jookseks. Peteri mahlakas keelekasutus lisas ajale muidugi veel omajagu vürtsi:)
Kõigepealt oli vaatluse all viimane, st. agilityrada. Kui Peter rääkis, kuidas tema seda rada lahendaks, siis ühtpidi oli mul hea meel ja teistpidi kasvas minus masendus, kangesti oleks tahtnud jälle kord oma pead kusagile vastu koputada. Põhjus selles, et täpselt neidsamu lahendusi, mida tema välja pakkus, olin ma ka ise kaalunud, kuid nad kõrvale heitnud peljates edasise rajaga toimetulekut(?!). Seega hea meel oli mul selle üle, et ma oskan juba rada näha ja lahendada oluliselt nutikamalt, kui näiteks aasta tagasi. Aga vot julgusest (sellel võistlusel ehk ka kenast jahedast funktsioneerivast ajust) jäi millegipärast vajaka. Ka hüpperaja puhul pakkus Peter alguse hüppetõkete pusa lahendamiseks jällegi välja variandi, mida olin ka ise parimaks pidanud. Ok, sel rajal jäi see kasutamata seetõttu, et ma polnud meie oskustes kindel, ehk siis tegemist ei olnud mitte arguse, vaid treenimatusega. Ei tea, kumb parem on…
Peteri pooleteisetunnisest etteastest selekteerisin enda jaoks veel 2 mõttetera.
Esimene pole uudis, aga tasub ehk üle rõhutada. Nimelt kõik on kinni alusbaasis, mida koerale õpetad. Kui näiteks oled koerale õpetanud tõkke sooritamist tagantpoolt igas olukorras, hoolimata sellest, mis seal tõkke kõrval või taga on, siis ei pea sa võistlustel pabistama tõkke ümber olevate “lõksude” pärast ega üle taidlema (kehtib absoluutselt kõikide takistuste sooritamise kohta, eksole). Meil aga on Peteri sõnul väga levinud “Swiss army knife” võte:P, kus koerajuht kukub pingutusest keskelt pooleks, et pepu uppis päästa veel, mis päästa annab:P
Teiseks, rääkides ühe tõkke sooritamise puhul võimalikest variantidest, kus koera ümber ühe tiiva saatmine oli turvalisem ja võimaldas koerajuhil kaugemale ära liikuda ning teine tiib oli riskantsem, kuid koerale lühim ja seega kiireim tee, teatas Peter, et kui oled MM-l, siis sa EI vali turvalisemat teed, sest seda tehes ei püsi sa konkuretsis. Karm, aga loogiline kokkuvõte kõlas, et kui valid MM-l turvalisemaid juhtimisvõtteid, ei ole sinu koht MM-l. 🙂
Ja kolmandaks rõhutas Peter (tegelikult ta küll alustas sellega), kes kohtunikuna nägi väga palju väga pinges võistlejaid, kes rajal hirmsasti stressasid, et Agility suppose to be fun!!!
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 