23. aug. 2011
Treeningpäevikust ja disklafidest
Aja- ja “vaimu pealetuleku” puudusel on ammu ootel mitmeid mõtteid, mida tahaks jagada. Aga kõigepealt pean alustama jälle kord Susanist:) Minu eelmine postitus põhjustas olukorra, kus mul võeti nööbist kinni ja et kuna postitus olevat olnud minu stiilile mittevastavalt väga napisõnaline 😛 , siis nõuti aru, et mida ma sellega mõtlesin ja kuidas ma seda kõike Keilile puhtpositiivselt õpetan. Ja kuna mul puudub võimalus öelda, et selle teadasaamiseks ostke minu dvd või registreeruge kursusele, siis tuli nö. kännu otsas teha välkloeng. Luban edaspidi jääda traditsiooniliselt ohtrasõnaliseks 😀 Jah, ja tegelikult ma ei ole “peast-parandamatult-garrett”. Niisiis, põhjalikult:
Disklafidest. Minu tänavuse agilityaasta esimese poole võib vabalt nimetada Inga Suureks Disklafiperioodiks. Aasta algusest kuni jaanipäevani tegime Tuutuga 15 starti, millest 14 lõppesid disklafiga. Mitmel puhul andsid kaasvõistlejad mulle sõbralikult mõista, et küllap selline disklafisadu tekitab mulle järjest suuremat võistluspinget. Tegelikult nad eksisid. See oli väga kasulik periood ja kuna ma lubasin olla põhjalik ja paljusõnaline:) , siis panen igaks juhuks kirja kõik a-st ja b-st peale:
1. Kõigepealt õppisin ma disklafi vastu võtma. Umbes aasta tagasi olin ma peale 2. või 3. disklafiga lõppenud võistlust üsnagi kuri ja masenduses. Ma ei ole seda enam, vaid võtan disklafi vastu filosoofilise rahuga:) Ommm…
2. Me kõik teame kulunud tõde, et filmige võistlust. Seda esiteks. Teiseks on aga väga oluline osata videos toimuvat ka adekvaatselt ja õiglaselt hinnata ja aru saada, miks vead tulevad. Kui koer on hästi koolitatud, siis ON vead ainult koerajuhi juhtimisvead ja koerajuht peab ennast treenima ja arendama. Kui koer ei ole piisavalt hästi koolitatud, siis ON see koerajuhi kui oma koera koolitaja viga ja koerajuht peab võtma kätte ja oma koera kõigepealt õigesti koolitama ja alles siis võib koeralt võistlusplatsil eeldada üht- või teistviisi käitumist. ALATI on see koerajuht, kelle käsutuses on võimalused ja vahendid luua eeldused puhta raja sooritamiseks. AINULT koerajuht.
Meie disklafid olid KÕIK minu disklafid, mõned neist põhjustatud sellest, et mingi raske situatsioon oli mul läbi treenimata või koerale selgeks õpetamata, enamasti aga oli disklaf põhjustatud suuremast või ka imeväiksest, kui piisavast juhtimisveast. Seega, ma õppisin disklafi põhjuseid leidma ja analüüsima.
Minu jaoks on see väga selge ja lihtne olukord – mõista, et tegelikult oleneb kõik ainult minust (ok, see teadmine oli mul küll ammugi enne oma disklafisadu, aga igaks juhuks sai kõik kirja pandud). Ja kuna mulle meeldib olukorra üle kontrolli omada, siis polegi ju põhjust millegi pärast pabistada. Teen hästi – läheb hästi – teen halvasti- läheb halvasti (disklaf!).
3. Igast disklafist on midagi õppida, iga õppetund annab vihje, mida on vaja arendada või treenida. Õpetada koera, treenida juhtimist, saavutada parem keskendumine jne. jne. Mind on õnnistatud tarkade ja kaasamõtlevate õpilastega ning meil on aja jooksu käibele tulnud palju toredaid hüüdlauseid. Üks neist kõlab nii: “ Disklaf – see on võistlus, kus ma omandasin kogemust!” Disklafiga lõppenud võistlus on kaotatud vaid siis, kui sealt ei tulnud õppetundi.
4. Disklafide üle muretsejatele veel selline mõte, et tasub analüüsida, kas trennis õnnestub rada kohe esimesel katsel veatult läbida. Kui mitte, siis kuidas saab puhast rada eeldada võistlusel…?
Treeningpäevikust. Lisaks soovitusele filmida võistluseid on ammukulunud soovitus filmida ka treeninguid. Ja pidada treeningpäevikut.
Pean oma häbiks tunnistama, et olen enamasti loomu poolest laisk ja mugav, seega mul treeningpäevikut pole. Oma arust on mu treeningud piisavalt eesmärgipärased.
Nüüd aga, mil Tuutu on loodusjõudude ja olude koosmõju tulemusena Lendavast SuperSpanjelist muutunud Lendavaks Tündriks, olen hakanud rohkem juurdlema selle üle, et mida ma temaga näiteks möödunud suvel siis täpsemalt tegin, mil meil oli käsil MM-ks valmistudes supervormi saavutamine. Ja selle supervormi me tõesti ka saavutasime:) Meenuvad metsamatkad Sakus mitmel korral nädalas (a’ 10-12 km, ca 2,5 – 3 tundi), 1-2 korda nädalas ca 6 km kiiret traavi jalgratta kõrval + törts ujumist, igahommikune jalutuskäik 6 km minu kiirkõnni tempos. Lisaks oli Tuutul väga spetsiifiline menüü ja süüa andsin talle ainult mina ise, et lahked pereliikmed teda armastavalt üle ei söödaks. Ja üks kord nädalas oli tal puhkepäev. Aga ikkagi, kui palju ja millal ta tegi trenni füüsilise vormi jaoks ning millal ja palju agilitytrenni, seda ma ju enam ei mäleta. Aga tegelikult on see väga oluline ja hindamatu info. Seega, parem hilja kui mitte kunagi, ma hakkasin nüüd tõesti märkmeid tegema. Ja soovitan seda siiralt ka teistele. Võibolla tundub see hetkel mõttetuna, aga kunagi ei tea, mil koera vormi või motivatsiooni langedes võiks olla abi märkmetest, kus selgelt kirjas, mida sai teisiti tehtud siis, kui koer oli igapidi tipp-topp vormis.
20. aug. 2011
Väike Vastik Varas läheb ümberõppele
Mulle meeldivad igat peatükki alustavad erinevad tsitaadid Susan Garrett’i “Shaping Success”-ist. Meie viimaste kuude tegemisi iseloomustavad ja juhivad kõige paremini need 🙂 :
If you always do what you’ve always done, you’ll always get what you’ve always gotten. Author Unknown
Education is learning what you didn’t even know you didn’t know. Daniel Boorstin
See on nii huvitav, kuidas iga uue koeraga saab midagi teha teisiti ja veel paremini, kui vaid on vähegi huvi süveneda, mõelda, uurida, olla uudishimulik ning otsida ja leida vastuseid usaldusväärsetest allikatest. Et kui Tuutuga oli agilitys üsna alguses selge, mida ja kuidas ma teen (kuigi see erines Sohviga tehtust nagu öö ja päev), siis Keili õpetamisel on paljud asjad veel juurdlemisfaasis. Jube põnev:)
Aga ka igapäevaelus on Keiliga rohkem tegemist, kui spanjeliga. Võibolla on asi selles, et Tuutu lihtsalt ongi sünnipäraselt heade kommetega ja seetõttu igapäevaselt suurepäraselt käituv loomake. Hetkel on minu jaoks kõige häirivam Keili komme meganahhaalselt vehkida sisse kõik söödav, ükskõik kas see on laual, taldrikus, trenniplatsil puuri peal või kellegi näpu vahel.
Ilmselt on paljud näinud seda Susan Garrett\’i videot . Võtsin väljakutse vastu;) Varasemalt oleksin ma üritanud toitu varastavat koera õpetada keeluga või mingi ebameeldivuse (loomulikult mitte füüsilise karistuse) läbi. Enamikku videos nähtavast mänguasjavärgist Keili oskab, seega võtame nüüd käsile toitu puutuva osa ning üritan jõuda välja sama tulemuseni. Video iseenesest kuulub tegelikult Susani selle blogipostituse juurde.
Lihtne ei saa see olema… 😛
16. aug. 2011
13.08 A-Koera võistlus. Video on julm, aga õiglane;)
Kuna paar päeva enne võistlusele regamise tähtaja lõppu hakkas Tuutu lõpuks ilmutama ebatiinusest tervenemise tundemärke (nt. metsas jalutades kõlbas jahikoera tõugu loomal viimaks ometi ka mööda metsaalust tuustida, selle asemel et 10 km järjest ontlikult mööda jalgrada patserdada:P ), siis sai ta sellele võistlusele ka regatud. Igaks juhuks ma liigselt hoogu ei läinud ja panin Tuutu kirja vaid kahele agilityrajale.
Kohtunikuks oli Marianne Fernström Rootsist. Kunagi oleme EMV-l Sohviga tema radu jooksnud ning oli mälestus, et rajad olid üsnagi lihtsad. Nii ka sellel võistlusel.
Esimene agilityrada:
Kõigepealt ei saanud ma aru, miks koer esimesest tunnelist tulles neid kahte tõket nii üüratute kaartega sooritas, samuti nagu ka tõket kiige ja poomi vahel. Järgmine üllatus oli, kui Tuutu poomilt tulles minuga kaasa ei keeranud, vaid eemaloleva tunneli poole suundus. Ma olin nii hämmastunud, et kulus jupp aega taipamaks, et me ei olegi vist veel disklafi saanud ja seega tasub edasi punnitada. Hiljem selgus, et me ei saanud Tuutu eksirännakute eest isegi mitte tõrget:) Tulemuseks oli puhas rada, uitamistele kulus loomulikult kõvasti aega.
Teine agilityrada:
Siin ma poleks vast pidanud kolmandal tõkkel sundvalssi valima, kuigi korraliku soorituse korral oleks see ilmselt siiski toiminud. Mitmele koerale oli silmnähtavaks üllatuseks kahe pulgaga tõke, ei teagi, kas see segas ka Tuutut või said pulgad maha tõmmatud vaid minu kehva juhtimise tõttu. Jälle oli tunnelist tulles järgmisel tõkkel arusaamatult suur kaar, nagu ka tõkkel järgmise tunneli ja A vahel. Ja kuigi siin peale kukkunud tõkkepulga suuremaid prohmakaid ei esinenud, tuli ometigi kiireima raja läbinud midikoeraga 5 sek ajavahe:(
Peale võistlust tekkis mul tunne, et mul pole üldse mõtet Tuutuga enne uuesti võistlema minna, kui koerale meenutatud, kuidas võtta tihkeid kaari ümber tõkketiiva, kuidas poomilt keerata ja mitte tormata otsepaistvasse tunnelisse – ühesõnaga, kuidas jälgida juhtimist, eksole:D
Noh, aga siis vaatasin videot. Ja mitte ainult ei vaadanud, vaid ka kuulasin:) Ja halleluuja, tõde tuli ilmsiks ning kõik sai selgeks:
1. Tuutu on endiselt 100% tubli ja usaldusväärne (ok, hetkel küll aeglane)
2. See kahejalgne, kes mööda platsi asjatab ja teeb nägu, et teab kõige paremini, kuhu ja kuidas minna, võiks:
2.1. olles mitmeid aastaid targale koerale õpetanud, et “tik- tak” on lühike hüpe ümber tõkketiiva ja “hopp” on pikk hüpe, võiks neid võistlusrajal ka adekvaatselt kasutada, selle asemel et koerale öelda lühikest hüpet eeldavas kohas “hopp ” ja siis imestada, et kuhu ta ometi põrutab. Ja niimoodi korduvalt 😛
2.2. lõpuks ometi lõpetada saiatoodete ja magusa sisseajamise:P
Video abiga sai lahendatud ka müsteerium, miks Tuutu esimesel rajal peale poomi tunneli poole suundus. Imehästi on näha, kuidas koer poomilt minuga kaasa keerab. Siis ma aga kutsun teda “Tuut” ja momentaalselt keerab koer selle peale minust eemale tegelikult väga kaugel asetseva tunneli poole (kuhu ta õnneks küll kohale ei jõudnud). Ja ega ei jäägi jälle muud üle, kui kiita ja imetleda ülipüüdlikku loomakest, kes omaarust tunnelikäsku kuuldes kuulekalt sinnapoole ka suundus.! 🙂 Vot sulle siis Tuut-Tuut-Tunnel 😛
Sellel võistlusel oli mõlemal rajal meie osaks auhinnaline 3. koht – üks puhta raja ja teine ühe veaga. Disklafi-Ingast on seega saanud Kolmanda-Koha-Inga -> kõike, mida teeme, teeme põhjalikult, kaua ja stabiilselt:)
Muuhulgas tunti peale võistlust huvi, et mis Tuutuga juhtus, et miks ta ei jookse nii kiiresti nagu varem ja miks kõik kuidagi väga järsku allamäge läks. No Tuutu on tubli, tema pole küll ühtki disklafi saanud ega allamäge veerenud:) Ütleme siis nii, et talvel tegin mina pidevalt võistlustel suuremaid või ka väikesi, kuid piisavaid prohmakaid. Kevadel jäi meil minu haiguse tõttu mitu võistlust vahele ja mai lõpus algas Tuutul jooksukas. Ühel hetkel sain ma aru, et minu suurim viga on see, et ma ei keskendu ega pinguta piisavalt. Võtsin end kokku ning sealtpeale on meil tulemused päris head ja stabiilsed, ainult et Tuutu kiirusele pani matsu nii suvekuumus kui ka ebatiinus. Sama juhtus temaga ka eelmisel suvel. Millest on keset kõige magusamat võistlusperioodi muidugi väga kahju.
Lõppsõna: Järgmisele võistlusele me loomulikult läheme – eesmärgiga harjutada koerajuhti kasutama võistlusolukorras käsklusi nii, nagu neid koerale mitmete aastate jooksul trennis õpetatud on 😀 😀
5. aug. 2011
Keili 5,5 kuune
Algatuseks pean ma tõdema, et käes on aeg, mil tuleb hakata oma sõnu sööma, sest Keili hakkab iga päevaga üha enam vastama linnalegendidele borderist kui aktiivsest koeratõust:) Ja kuigi minu jaoks tähendab see ühtpidi seda, et mugava ja laisa koeraomaniku ajad on seljataga ( noh, spanjel suudab parema puudumusel oma energiat edukalt maandada ka lihtsalt diivanil kaisus lesides), siis tegelikult naudin ma olukorda täiega, sest olen ilmselgelt saanud selle, mida tahtsin. Kui on mahti, siis võin teha trennikesi ca 6 korda päevas ja iga kord on Keili väga põnevil ja motiveeritud. Ja kui maius peaks olema kodust parasjagu otsa lõppenud, siis tuleb teha midagi, mida saab premeerida mänguga. Väga mugav!
Tänu operaator-monteerija-ja-muidu-entusiastist Maarjale on meil ette näidata järjekordne video:) Aitäh, Maarja!!! Nagu näha, on kuu aja jooksul toimunud teatav areng nii koeralapse kasvus kui ka mõttetegevuses. Nüüd oleme asunud ka mõningate agilitytakistuste kallale:) Keili teeb paari hüppetõket ja tunnelit (algul titetunnelit ja pärast täispikka). Veidi oleme teinud ka pöördeid tõkkel. Ja alustanud jooksukontaktidega.
Mis puutub takistustesse, siis siin ma oma eelmise postituse sõnu sööma ei nõustu:) Ma ei õpeta Keilile mitte niivõrd takistusi ja mida nendega ette võtta, vaid pigem seda, et neid on tore JOOSTA nii koos minuga kui ka iseseisvalt. Ehk siis peaasjalikult õpetan ma koerale meeleolu. Ja jälgin, et ta ei teeks agilitys selliseid liigutusi, mida ta muidu igapäevaelus ei tee.
Videos 2. minutil nähtava sikutamismängu selgituseks niipalju, et Keili istub ja ootab sõnalist märguannet, mis lubab tal mänguasja võtta. Kui ma algul hakkasin Keilile istumist ja veidi aja pärast ka püsivust õpetama, siis algul tegin seda traditsioonilisel moel maiusega ja koera juurest eemaldudes ning kohe premeerima minnes. Aga mulle ei meeldinud selle harjutuse meeleolu, see oli koera jaoks segane ja igavavõitu, kohutavalt erinev muudest asjadest, mida me enamasti klikkeriga teeme. Seega tegin veidi uurimistööd ning võtsin kasutusele Susan Garretti 1-2-3 mängu. Protsess on lahe, tulemus super ja mis kõige tähtsam, see mäng meeldib meile mõlemale:)
Nüüd, kui Keilil ilmus nii kiirus kui ka õige meeleolu ja suhtumine, ei suutnud ma enam vastu pidada ning alustasin jooksukontaktide õpetamist. Sellega kõigega kaasnes ka teatav siseheitlus teemadel, et kas jooksukontaktid või 2on2off. Enda võimetes koerale jooksukontakte õpetada ma ei kahtle, küll aga enese võimes poomil borderiga võidu joosta. Ja isegi see polnud peamine põhjus jooksukontaktides kahtlemiseks, vaid hoopis rajad, kus poomile jägnevate tõkete asetus võib olla sedavõrd keeruline juhtida, et jooksukontaktid võivad pigem segavaks osutuda. Siseheitluse tulemusena otsustasin Keilile õpetada mõlemat meetodit. Kuna ma seda varem teinud pole, siis saab sellest järjekordne väljakutse. Aga ma armastan väljakutseid 🙂
2. aug. 2011
30.07 EMV agilitys Tartus. “Rasedatele” šampust isegi ei pakuta…:(
Foto: Gert Haljasmäe
Minu õpilastest olid seekord miniklassis võistlemas Elika ja Charlie, Maarja – Femmu ja Jana-Liisu ning midiklassis Kristina ja Joker. No ja muidugi meie Tuutuga ise ka. Kohtunik Leena Rantamäki-Lahtineni rajad olid lihtsad, kohe väga lihtsad, ole vaid mees ja jookse:) Üllatuslikult puudus agilityrajal ka poom. Me veel mõistatasime, et kas poomil on midagi viga või loobus kohtunik poomist enese säästmiseks, aga kuna meistrikatele järgnenud tavavõistlustel oli poom kõigil radadel paigas, siis jäi mulje, et kohtunik üritas meistrikatel iga hinna eest säästa hoopis osalejaid ning kuna kontaktpindadest on just poomi omad need kõige kergemini vigu andvad, siis seda keerulist takistust rajal üldse polnudki. Hmmm….
Kui Tuutul mai lõpus jooksukas algas, vaatasin kohe, et juhul, kui tal peaks rammus ebatiinus peale tulema, on juuli lõpus meistrikad meie jaoks untsus. Aga ma väga lootsin, et nii see siiski pole ja viimased võistlusedki andsid lootust, et kui koerajuht oma mõtteid ja mälu suudab koondada, on pilt vähemalt viisakas. Kahjuks aga saabus Tuutu ebatiinuse tipphetk just meistrikate ajaks ja minu kalli spanjeli turbokiirusest, motiveeritusest ning agilityarmastusest olid järel vaid haledad riismed 😦
EMV hüpperada:
Tuutu startis üsna lõbusalt ja kõik tundus sujuvat.
Kõigi järgnevate fotode eest suur tänu Tuuli Kauerile!
Pikkushüppel või okseris (ei mäleta enam) kuulsin, kuidas Tuutu mööda tõket kolistas, õnneks jäi kõik püsti ja püsima. Fotodelt on hästi näha, kui raske tal neid takistusi sooritada oli:
Selle raja sooritas 8. midikoerast puhtalt 6 ning Tuutu platseerus 4. kohale, jäädes 3. kohal olevast Pikost maha üle 3 sekundi(!). Kuna meil rajal prohmakaid ega suuri kaari ei esinenud, siis selline ajavahe esikolmiku koerte Fideli, Tika ja Pikoga ning fotodelt näha olevad kehvad tõkkeületused räägivad ise enda, sh. ka “tiine” koera eest.
EMV agilityrada (videos puudub meie raja esimene ots):
Peale esimest jooksu oli mul veel lootus, et ehk õnnestub meil siiski end vähemalt kolmandale kohale joosta – tänu jooksukontaktidele. Pettumus oli suur, kui rada sai püsti ja poomi polnudki. See on ikka nii, et kellegi õnn on kellegi õnnetus, ja vastupidi… Rada iseenesest oli kuni 8. tõkkeni ehtne A1 raskusaste, sealt edasi läks väheke põnevamaks. Ja kuigi raja algus oli kena otsejooks koos kõrgustes terendava Tuutu armastatud A-ga, siis sooritas Tuut raja esimese otsa üsnagi tujutult lonkides. Aga kui ma ta peale slaalomit ja pikkushüpet tunnelisse saatsin, siis nägin kohe, et vot nüüd lõi koera silm särama ja et tunneli teisest otsast on väljumas oodata hoopis teistsugust koera…:D Ja nii oligi, Tuutul tekkis hoog ja tänu sellele sai enamvähem viisakalt sooritatud ka saksa pööre jms. Fotodel Tuutu esimesel ja teisel hüppetõkkel peale metamorfoosi tekitanud tunnelit:
Kuna kiigele järgnevate tõkete asetus nõudis hoolikat juhtimist, siis kiirustasin ise üle, ei kontrollinud Tuutu kiike ja silmanurgast nägin, et ta tuli “vist ” veidi vara ära. Fotosilm on aga erapooletult julm ja ma tõesti ei taipa, kuidas me selle kiige eest viga ei saanud:
Kuuldavasti oli sel rajal teisigi kahtlasi kiigesooritusi, vähemalt hindas kohtunik kõik ühtmoodi. Kõik 8 midikoera said kirja puhta raja. Kiireima aja jooksid sel rajal Kristina ja Jocker, Tuutu jäi neist maha enam kui 4 sekundiga, lõpetades 5. ajaga.
Kahe raja kokkuvõttes saavutasime Tuutuga meistrikatel 4. koha.
Kohutavalt kahju on Elika ja Charlie agilityrajal pudenenud tõkkepulgast, mis nad kindlalt favoriidipositsioonilt halastamatult troonilt tõukasid. Ja kahju on ka Kristina-Jockeri imelihtsa hüpperaja lihtsas kohas saavutatud tõrkest ja disklafist. Aga see ongi agility – põnev, kaasakiskuv, dramaatiline… ja alati on vaja ka natuke õnne.
Aga kui rääkida isiklikest emotsioonidest, siis tegelikult jäi neist meistrikatest natuke tühi tunne. Ja seda mitte Tuutu jalutamise tõttu, vaid kuna rajad olid tõesti väga lihtsad. Hüpperaja rõngas-slaalom kombinatsioon oli muidugi teatav väljakutse maksiklassi koertele ja agilityraja lõputakistused peale kiike olid oma asetuselt üsnagi trikikad, eriti peibutava tunneli tõtt. Tegelikult jäi aga mulje, et kohtunik oli meie taset ja A3 võistlejaid kõvasti alahinnanud ning kogu võistluse liigagi valutuks teinud.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 