Keili 5,5 kuune

5. aug. 2011

Keili 5,5 kuune

Algatuseks pean ma tõdema, et käes on aeg, mil tuleb hakata oma sõnu sööma, sest Keili hakkab iga päevaga üha enam vastama linnalegendidele borderist kui aktiivsest koeratõust:) Ja kuigi minu jaoks tähendab see ühtpidi seda, et mugava ja laisa koeraomaniku ajad on seljataga ( noh, spanjel suudab parema puudumusel oma energiat edukalt maandada ka lihtsalt diivanil kaisus lesides), siis tegelikult naudin ma olukorda täiega, sest olen ilmselgelt saanud selle, mida tahtsin. Kui on mahti, siis võin teha trennikesi ca 6 korda päevas ja iga kord on Keili väga põnevil ja motiveeritud. Ja kui maius peaks olema kodust parasjagu otsa lõppenud, siis tuleb teha midagi, mida saab premeerida mänguga. Väga mugav!

Tänu operaator-monteerija-ja-muidu-entusiastist Maarjale on meil ette näidata järjekordne video:) Aitäh, Maarja!!!  Nagu näha, on kuu aja jooksul toimunud teatav areng nii koeralapse kasvus kui ka mõttetegevuses. Nüüd oleme asunud ka mõningate agilitytakistuste kallale:) Keili teeb paari hüppetõket ja tunnelit (algul titetunnelit ja pärast täispikka). Veidi oleme teinud ka pöördeid tõkkel. Ja alustanud jooksukontaktidega.

Mis puutub takistustesse,  siis siin ma oma eelmise postituse sõnu sööma ei nõustu:) Ma ei õpeta Keilile mitte niivõrd takistusi ja mida nendega ette võtta, vaid pigem seda, et neid on tore JOOSTA nii  koos minuga kui  ka iseseisvalt. Ehk siis peaasjalikult õpetan ma koerale meeleolu. Ja jälgin, et ta ei teeks agilitys selliseid liigutusi, mida ta muidu igapäevaelus ei tee.

Videos 2. minutil nähtava sikutamismängu selgituseks niipalju, et Keili istub ja ootab sõnalist märguannet, mis lubab tal mänguasja võtta. Kui ma algul hakkasin Keilile istumist ja veidi aja pärast ka püsivust õpetama, siis algul tegin seda traditsioonilisel moel maiusega ja koera juurest eemaldudes ning kohe premeerima minnes. Aga mulle ei meeldinud selle harjutuse meeleolu, see oli koera jaoks segane ja igavavõitu, kohutavalt erinev muudest asjadest, mida me enamasti klikkeriga teeme. Seega tegin veidi uurimistööd ning võtsin kasutusele Susan Garretti 1-2-3 mängu. Protsess on lahe, tulemus super ja  mis kõige tähtsam, see mäng meeldib meile mõlemale:)

Nüüd, kui Keilil ilmus nii kiirus kui ka õige meeleolu ja suhtumine, ei suutnud ma enam vastu pidada ning alustasin  jooksukontaktide õpetamist. Sellega kõigega kaasnes ka teatav siseheitlus teemadel, et kas jooksukontaktid või 2on2off. Enda võimetes koerale jooksukontakte õpetada ma ei kahtle, küll aga enese võimes poomil borderiga võidu joosta. Ja isegi see polnud peamine põhjus jooksukontaktides kahtlemiseks, vaid hoopis rajad, kus poomile jägnevate tõkete asetus võib olla sedavõrd keeruline juhtida, et jooksukontaktid võivad pigem segavaks osutuda.  Siseheitluse tulemusena otsustasin Keilile õpetada mõlemat meetodit. Kuna ma seda varem teinud pole, siis  saab sellest järjekordne väljakutse. Aga ma armastan väljakutseid 🙂

Püsiviide