13.08 A-Koera võistlus. Video on julm, aga õiglane;)

16. aug. 2011

13.08 A-Koera võistlus. Video on julm, aga õiglane;)

Kuna paar päeva enne võistlusele regamise tähtaja lõppu hakkas Tuutu lõpuks ilmutama ebatiinusest tervenemise tundemärke (nt. metsas jalutades kõlbas jahikoera tõugu loomal viimaks ometi ka mööda metsaalust tuustida, selle asemel et 10 km järjest ontlikult mööda jalgrada patserdada:P ), siis sai ta sellele võistlusele ka regatud. Igaks juhuks ma liigselt hoogu ei läinud ja panin Tuutu  kirja vaid kahele agilityrajale.

Kohtunikuks oli Marianne Fernström Rootsist. Kunagi oleme EMV-l Sohviga tema radu jooksnud ning oli mälestus, et rajad olid üsnagi lihtsad. Nii ka sellel võistlusel.

Esimene agilityrada:

Kõigepealt ei saanud ma aru, miks koer esimesest tunnelist tulles neid kahte tõket nii üüratute kaartega sooritas, samuti nagu ka tõket kiige ja poomi vahel. Järgmine üllatus oli, kui Tuutu poomilt tulles minuga kaasa ei keeranud, vaid eemaloleva tunneli poole suundus. Ma olin nii hämmastunud, et kulus jupp aega taipamaks, et me ei olegi vist veel disklafi saanud ja seega tasub edasi punnitada. Hiljem selgus, et me ei saanud Tuutu eksirännakute eest isegi mitte tõrget:) Tulemuseks oli puhas rada, uitamistele kulus loomulikult kõvasti aega.

Teine agilityrada:

Siin ma poleks vast pidanud kolmandal tõkkel sundvalssi valima, kuigi korraliku soorituse korral oleks see ilmselt siiski toiminud. Mitmele koerale oli silmnähtavaks üllatuseks kahe pulgaga tõke, ei teagi, kas see segas ka Tuutut või said pulgad maha tõmmatud vaid minu kehva juhtimise tõttu. Jälle oli tunnelist tulles järgmisel tõkkel arusaamatult suur kaar, nagu ka tõkkel järgmise tunneli ja A vahel. Ja kuigi siin peale kukkunud tõkkepulga suuremaid prohmakaid ei esinenud, tuli ometigi kiireima raja läbinud midikoeraga 5 sek ajavahe:(

Peale võistlust tekkis mul tunne, et mul pole üldse mõtet Tuutuga enne uuesti võistlema minna, kui koerale meenutatud, kuidas võtta tihkeid kaari ümber tõkketiiva, kuidas poomilt keerata ja mitte tormata otsepaistvasse tunnelisse – ühesõnaga, kuidas jälgida juhtimist, eksole:D

Noh, aga siis vaatasin videot. Ja mitte ainult ei vaadanud, vaid ka kuulasin:) Ja halleluuja, tõde tuli ilmsiks ning kõik sai selgeks:

1. Tuutu on endiselt 100% tubli ja usaldusväärne (ok, hetkel küll aeglane)

2. See kahejalgne, kes mööda platsi asjatab ja teeb nägu, et teab kõige paremini, kuhu ja kuidas minna, võiks:

2.1. olles mitmeid aastaid targale koerale õpetanud, et “tik- tak” on lühike hüpe ümber tõkketiiva ja “hopp” on pikk hüpe, võiks neid võistlusrajal ka adekvaatselt kasutada, selle asemel et koerale öelda lühikest hüpet eeldavas kohas “hopp ” ja siis imestada, et kuhu ta ometi põrutab. Ja niimoodi korduvalt 😛

2.2. lõpuks ometi lõpetada saiatoodete ja magusa sisseajamise:P

Video abiga sai lahendatud ka müsteerium, miks Tuutu esimesel rajal peale poomi tunneli poole suundus. Imehästi on näha, kuidas koer poomilt minuga kaasa keerab. Siis ma aga kutsun teda “Tuut” ja momentaalselt keerab koer selle peale minust eemale tegelikult väga kaugel asetseva tunneli poole (kuhu ta õnneks küll kohale ei jõudnud). Ja ega ei jäägi jälle muud üle, kui kiita ja imetleda ülipüüdlikku loomakest, kes omaarust tunnelikäsku kuuldes kuulekalt sinnapoole ka suundus.! 🙂  Vot sulle siis Tuut-Tuut-Tunnel 😛

Sellel võistlusel oli mõlemal rajal meie osaks auhinnaline 3. koht – üks puhta raja ja teine ühe veaga. Disklafi-Ingast on seega saanud Kolmanda-Koha-Inga -> kõike, mida teeme, teeme põhjalikult, kaua  ja stabiilselt:)

Muuhulgas tunti peale võistlust huvi, et mis Tuutuga juhtus, et miks ta ei jookse nii kiiresti nagu varem ja miks kõik kuidagi väga järsku allamäge läks. No Tuutu on tubli, tema pole küll ühtki disklafi saanud ega allamäge veerenud:) Ütleme siis nii, et talvel tegin mina pidevalt võistlustel suuremaid või ka väikesi, kuid piisavaid prohmakaid. Kevadel jäi meil minu haiguse tõttu mitu võistlust vahele ja mai lõpus algas Tuutul jooksukas. Ühel hetkel sain ma aru, et minu suurim viga on see, et ma ei keskendu ega pinguta piisavalt. Võtsin end kokku ning sealtpeale on meil tulemused päris head ja stabiilsed, ainult et Tuutu kiirusele pani matsu nii suvekuumus kui ka ebatiinus. Sama juhtus temaga ka eelmisel suvel. Millest on keset kõige magusamat võistlusperioodi muidugi väga kahju.

Lõppsõna: Järgmisele võistlusele me loomulikult läheme – eesmärgiga harjutada koerajuhti kasutama võistlusolukorras käsklusi nii, nagu neid koerale mitmete aastate jooksul trennis õpetatud on 😀 😀

Püsiviide