Treeningpäevikust ja disklafidest

23. aug. 2011

Treeningpäevikust ja disklafidest

Aja- ja “vaimu pealetuleku” puudusel on ammu ootel mitmeid mõtteid, mida tahaks jagada. Aga kõigepealt pean alustama jälle kord Susanist:) Minu eelmine postitus põhjustas olukorra, kus mul võeti nööbist kinni ja et kuna postitus olevat olnud minu stiilile mittevastavalt väga napisõnaline 😛 , siis nõuti aru, et mida ma sellega mõtlesin ja kuidas ma seda kõike Keilile puhtpositiivselt õpetan. Ja kuna mul puudub võimalus öelda, et selle teadasaamiseks ostke minu dvd või registreeruge kursusele, siis tuli nö. kännu otsas teha välkloeng. Luban edaspidi jääda traditsiooniliselt ohtrasõnaliseks 😀 Jah, ja tegelikult ma ei ole “peast-parandamatult-garrett”. Niisiis, põhjalikult:

Disklafidest. Minu tänavuse agilityaasta esimese poole võib vabalt nimetada Inga Suureks Disklafiperioodiks. Aasta algusest kuni jaanipäevani tegime Tuutuga  15 starti, millest 14 lõppesid disklafiga. Mitmel puhul andsid kaasvõistlejad mulle sõbralikult mõista, et küllap selline disklafisadu tekitab mulle järjest suuremat võistluspinget. Tegelikult nad eksisid. See oli väga kasulik periood ja kuna ma lubasin olla põhjalik ja paljusõnaline:) , siis panen igaks juhuks kirja kõik a-st ja b-st peale:

1. Kõigepealt õppisin ma disklafi vastu võtma. Umbes aasta tagasi olin ma peale 2. või 3. disklafiga lõppenud võistlust üsnagi kuri ja masenduses. Ma ei ole seda enam, vaid võtan disklafi vastu filosoofilise rahuga:) Ommm…

2. Me kõik teame kulunud tõde, et filmige võistlust. Seda esiteks. Teiseks on aga väga oluline osata videos toimuvat ka adekvaatselt ja õiglaselt hinnata ja aru saada, miks vead tulevad. Kui koer on hästi koolitatud, siis ON vead ainult koerajuhi juhtimisvead ja koerajuht peab ennast treenima ja arendama. Kui koer ei ole piisavalt hästi koolitatud, siis ON see koerajuhi kui oma koera koolitaja viga ja koerajuht peab võtma kätte ja oma koera kõigepealt õigesti koolitama ja alles siis võib koeralt võistlusplatsil eeldada üht- või teistviisi käitumist. ALATI on see koerajuht, kelle käsutuses on võimalused ja vahendid luua eeldused puhta raja sooritamiseks. AINULT koerajuht.

Meie disklafid olid KÕIK minu disklafid, mõned neist põhjustatud sellest, et mingi raske situatsioon oli mul läbi treenimata või koerale selgeks õpetamata, enamasti aga oli disklaf põhjustatud suuremast või ka imeväiksest, kui piisavast juhtimisveast. Seega, ma õppisin disklafi põhjuseid leidma ja analüüsima.

Minu jaoks on see väga selge ja lihtne olukord – mõista, et tegelikult oleneb kõik ainult minust (ok, see teadmine oli mul küll ammugi enne oma disklafisadu, aga igaks juhuks sai kõik kirja pandud). Ja kuna mulle meeldib olukorra üle kontrolli omada, siis polegi ju põhjust millegi pärast pabistada. Teen hästi – läheb hästi – teen halvasti- läheb halvasti (disklaf!).

3. Igast disklafist on midagi õppida, iga õppetund annab vihje, mida on vaja arendada või treenida. Õpetada koera, treenida juhtimist, saavutada parem keskendumine jne. jne. Mind on õnnistatud tarkade ja kaasamõtlevate õpilastega ning meil on aja jooksu käibele tulnud palju toredaid hüüdlauseid. Üks neist kõlab nii: “ Disklaf – see on võistlus, kus ma omandasin kogemust!” Disklafiga lõppenud võistlus on kaotatud vaid siis, kui sealt ei tulnud õppetundi.

4. Disklafide üle muretsejatele veel selline mõte, et tasub analüüsida, kas trennis õnnestub rada kohe esimesel katsel veatult läbida. Kui mitte, siis kuidas saab puhast rada  eeldada võistlusel…?

Treeningpäevikust. Lisaks soovitusele filmida võistluseid on ammukulunud soovitus filmida ka treeninguid. Ja pidada treeningpäevikut.

Pean oma häbiks tunnistama, et olen enamasti loomu poolest laisk ja mugav, seega mul treeningpäevikut pole. Oma arust on mu treeningud piisavalt eesmärgipärased.

Nüüd aga, mil Tuutu on loodusjõudude ja olude koosmõju tulemusena Lendavast SuperSpanjelist muutunud Lendavaks Tündriks, olen hakanud rohkem juurdlema selle üle, et mida ma temaga näiteks möödunud suvel siis täpsemalt tegin, mil meil oli käsil MM-ks valmistudes supervormi saavutamine. Ja selle supervormi me tõesti ka saavutasime:) Meenuvad metsamatkad Sakus mitmel korral nädalas (a’ 10-12 km, ca 2,5 – 3 tundi), 1-2 korda nädalas ca 6 km kiiret traavi jalgratta kõrval + törts ujumist, igahommikune jalutuskäik 6 km minu kiirkõnni tempos.  Lisaks oli Tuutul väga spetsiifiline menüü ja süüa andsin talle ainult mina ise, et lahked pereliikmed teda armastavalt üle ei söödaks. Ja üks kord nädalas oli tal puhkepäev. Aga ikkagi, kui palju ja millal ta tegi trenni füüsilise vormi jaoks ning millal ja palju agilitytrenni, seda ma ju enam ei mäleta. Aga tegelikult on see väga oluline ja hindamatu info. Seega, parem hilja kui mitte kunagi, ma hakkasin nüüd tõesti märkmeid tegema. Ja soovitan seda siiralt ka teistele. Võibolla tundub see hetkel mõttetuna, aga kunagi ei tea, mil koera vormi või motivatsiooni langedes võiks olla abi märkmetest, kus selgelt kirjas, mida sai teisiti tehtud siis, kui koer oli igapidi tipp-topp vormis.

Püsiviide