28. sept. 2011
24.09. agilityvõistlus Tallinnas. We are back…
Soome kohtuniku Kati Wala rajad olid mõnusalt nõudlikud, eriti agilityrajad. Ei mingit niisama kihutamist, sisuliselt iga paari tõkke järel tuli koera reguleerida. Lisaks olid radadel ka mitmed sellised kohad, mis paistsid lihtsalt otse joostavad, kuid niimoodi hooletult otse sattus lennukam koer kas valele tõkkele või tõkkest mööda.
“We are back” nr.1: Tagasi on Rakett-Tuutu ja Disklafi-Inga!!! (see viimane nimetus on tuletatud sarnaselt Baari-Madisele vms. :D). Seda, et Tuutu ebatiinus on möödas ja vorm taastunud, ma teadsin. Seda, et ta otsustab võistlustel joosta veel kiiremini kui trennis, ei teadnud…
1. agilityrada:
See rada läks rumala valedel alustel tehtud juhtimisvaliku nahka:( Peale A-d pikkushüppelt koera tunnelisse keeramiseks kasutasin valssi, aga kiire koera puhul, kes eelmisel tõkkel võtab info järgmise tõkke kohta, on hiljaks jäänud valss kindlaim viis disklafi hankimiseks. Kusjuures ma mõtlesin rada õppides, et kasutan teist võtet, kuid siis nägin enamikku rada õppides valssimas ja mõtlesin, et “mina jõuan ju ka seda teha” IRW Kuigi ma tean ju ometi, et kõige tobedam, mida saab teha, on valida juhtimist teiste järgi (OK, peaaegu sama tobe on rajal olles muuta eelnevat juhtimisplaani). Loomulikult võttis Tuutu järgmiseks selle tõkke, kuhu minu lootusetult-hilinenud-valssi-tegev-kere näitas… Ka peale tunnelit olin lohakas ja Tuutu võttis veel ühe vale tõkke, mistõttu ei õnnestunudki mul päris õige nurga alt proovida väljakutsuvat tunnel-poom-tunnel kombinatsiooni. Selle nurga alt, kust meie seda tegime, õnnestus asi hästi. Aga peale poomi ja tunnelit jooksis mul juhe täiesti kokku…
2. agilityrada:
Kahjuks tekitasin disklafi juba peale teist tõket, surudes Tuutu oma liikumisega valele tõkkele:( Kuigi ma ju juba teadsin, millise kiirusega liikuva loomaga on tegemist… Ka peale poomi tõmbasin koera liiga tugevasti kõrvale, jäin tõkkele saatmise käsuga hiljaks ja Tuutu lendas sinna, kuhu mina näitasin – okserisse. Peale A-d tõkete kombinatsioon, mida ma sel rajal kõige rohkem pelgasin, tuli meil aga ilma igasuguse vaevata välja.
Hüpperada:
Agilityradadega võrreldes oli see rada suisa lihtne. Aga ka siin olin ma mõnda aega rada õppimas “nagu teised”:P Kõigepealt õppisin ma raja algustõkkeid esimesest kuni teise tunnelini täpselt nii, nagu ma neid jooksin. Seejärel vaatasin (teiste pealt muidugi), et seda saab joosta ka jäädes tunneli ja tõkete vahele. Ja proovisin ka nii… Vähemalt oli mul oidu taibata, et sel moel liikudes on seljataha jääv tunnelisuu koerale suureks lõksuks, ka sattusin ma õppides pidevalt koera 5. tõkkele saatma mitte õigesti, vaid tõkke taha suruma. Raja õppimiseaeg sai juba otsa, kui võtsin vastu otsuse joosta tõkkeid nii, nagu kõige alguses olin õppinud ja mitte alluda massipsühhoosile… Kui ma siis veel mõnd minikoera nägingi koerajuhi selja tagant tunnelisse lipsamas, oli otsus küps. Noh, vähemalt SEE otsus oli õige. Slaalomisse saatsin Tuutu ise jõhkralt viltu liikudes ja vahetult enne viimast tunnelit jäin ühtpidi ajahätta, samas aga ei mallanud koera korralikult oodata ja õiget tunneliava näidata. Brrr…
Kolme disklafiga võistlus seljataga, istusin ja mõtlesin veidi ja ei kulunudki väga kaua aega taipamaks, et meie suvine stabiilsus tulenes sellest, et Tuutu oli aeglasem ja sellevõrra lihtsam juhtida, iga koerajuhi vale otsus ja samm ei pruukinud kohe disklafiks vormistuda. Nüüd on Tuutu jälle omas sõiduvees ja mina ilmselgelt jännis…
“We are back” nr.2. Ma olin selle palava ja ebatiinusest nõretava suve jooksul juba unustanud, kui lahe on joosta motiveeritud lendspanjeliga:) See on tõesti LA-HE! Hoolimata kolmest disklafist (või äkki hoopis just tänu neile) olen ma väga motiveeritud ja tuleviku suhtes põnevil. Päris ausalt öeldes kadus mul peale aastatagust MM-l käiku siht silme eest ära. Kuni sinnamaani olin sihiteadlikult Tuutut treeninud, klasse vahetanud, saavutanud AG CH tiitli, sattunud “rohelise” koeraga MM-i meeskonda ja seal ka käinud. Käidud, ja edasi…?
Sattusin kord lehest lugema omakülamehe Aivar Pohlaku arvamust ühe eesti jalgpalluri kohta:”… temal kadus välismaale pääsemisega siht silme eest ära, edasiliikumiseks on vaja, et ta teeks endale selgeks, miks ta jalgpalli mängib.” Selle lause mõte oli täpselt nagu mulle suunatud. Ma olen aasta jooksul koolitustel ja ka ise tuhnides-lugedes-vaadates saanud kõvasti targemaks, seega on mul olemas päris hea pagas saamaks kõvasti paremaks koerajuhiks. Mul on väga hea ja juba päris kogenud koer. Aga mul on puudunud väga tähtis asi: siht ja eesmärk, milleks treenida. Ja uue koera võtmine kallutab paratamatult alati kaalukausi uue tulija poole…
See võistlus, õigemini see, kui innukalt Tuutu jooksis, loksutas kõik paika. On siht ja eesmärk ja meil on loodetavasti koos ees veel palju-palju toredaid ja üha paremaid agilityaastaid. Ja koera hormoonidemöllu võib alati reguleerida viisil “pole hormoone, pole probleemi…” Nüüd tuleb mul vaid paari järgneva kuu jooksul välja mõelda, kas ja millal peaks Tuutul, kes muuhulgas on väga ilus oma tõu esindaja, olema ka järelkasvu. Seda enam, et mitmeid Tuutu-fännidest kutsikatahtjaid on ootel.
Suvine meenutus Pärnu võistluselt:) Foto: Tuuli Kauer
22. sept. 2011
Keili 7-kuune
Foto: Maarja Haljasmäe & Roosa Fotokas
Mis siis vahepeal juhtunud on…
Kandilisevõitu koeralapsest on sirgunud sihvakas ja juba üsna plastiline noorborder, kelle liikumises on siiski veel teatavat kutsikalikkust, seega on meil agility endiselt “sõimerühma” tasemel. Miks? Aga seepärast, et mul pole plaanis õpetada koerale aeglast sooritust, kiire sooritus võib aga olla veel väljaarenemata luudele-liigestele mitte nii hea, seega – kuhu meil kiiret on…?
Küll aga oleme me alustanud jooksukontaktide ja 2on2off algõpet ning piisavalt on igasugu muudki olulist, mille tegemiseks pole vaja ei agilitytõkkeid ega üüratut kiirust, küll aga on sellest hiljem agilitys kasu. No näiteks “parem” ja “vasak”.
Kõige olulisem on endiselt see, et Keili oleks minuga vajadusel igal pool kontaktis ning tahaks ja suudaks ümbrusest hoolimata minuga töötada – väga suur ja tähtis töö on näiteks mäng:)
Ühtlasi hakkasime me käima sõnakuulelikkuse trennis. Eesmärgiks oli võimaldada Keilile treeninguid võõras kohas ja koos võõraste koertega. No ja ühe borderi elementaaroskustesse võiks kuuluda vähemalt korralik istumine ja lamamine, juurdetulek ja kõrvalkõnd. Ja kuna mul on põhimõte, et kui juba minna trenni, siis ikka parima võimaliku treeneri juurde, seega liitusime Anne Tammiksalu treeningrühmaga. Seda selleks, et kui mul peaks ühel hetkel tekkima soov SK-d tõsisemalt ja võistlustasemel teha, on kõik pisidetailid algusest peale õigesti tehtud.
Kaks esimest SK trenni on seljataga ja ma olen Keiliga väga rahul. Ta ei teinud elus esimest korda TAKO halli sisenedes teist nägugi, ei lasknud end segada ei võõrastest suurtest koertest ega halli laoosas toimuvast töömelust, vaid tegutses terve trenni suurepärases kontaktis ja meeleolus ning täiesti ilma jalutusrihmata. Ka teine trenn möödus sama suurepäraselt ja Keili oli jätkuvalt suurepäraselt kontaktis, kuigi seekord väsis silmnähtavalt kiiremini, sest trennis viibis ka Keili suur sõber ja mõttekaaslane Jazzie ning ilmselgelt kulutas sedavõrd põnevas keskkonnas minule fokusseerumine koera energiat nii mis kolises.
Väike videolõik mõningatest asjadest, mida me teeme:
Video on ALATI väga õpetlik, juba ainuüksi sel jupikesel näen palju iseenda valet liikumist:( Noh, eks järgmisel korral siis paremini…
15. sept. 2011
Tähtpäevad, tähtpäevad…
3. septembril sai 9-aastaseks minu kõige esimene ja seega Eriti Tähtis Agilitykoer Sohvi.
Foto: Dagris Punder. Sohvi oma viimasel võistlusel Luigel (august 2009)
Kui mul siiani oli veel ajusopis mõte, et ehk saab Sohvi veel kunagi agilityradadele või vähemalt tunnelivõistlusele jooksma (mida ta ju nii väga armastas, sest tunnel – see on ÄGE!), siis on ometi nüüd selge, et need päevad on jäädavalt möödas. Kuigi säde Sohvi silmades on peaaegu sama crazy kui aastaid tagasi, pole tema liikumine enam see, mis varem…:(
Sellega seoses sai tuhnitud mööda vanu fotosid ja otsitud kokku Sohvi agilityajalugu, milles peegeldub veidi ka Eesti agilityajalugu.
Märts 2004: Sohviga esimesel päris- ja “välis-” võistlusel” Riias Skonto Hallis. Pildil kogu tookordne Eesti esindus: Anne & Dixi, Inga & Sohvi, Jana & Johnny, Kristina & Kendži, Sirje ja Axy
Ja siin olen samal võistlusel poseerimas koos oma õpilastega. Ülemisel fotol üritan Sohvil koonu kokku pigistada, et ta lakkaks “undamast”, alumisel fotol on Sohvi aga oma sõiduvees. 
See tema undamine, mis mingi eriti hirmsa või nahutamistvääriva koera läheduses paisus suisa hüsteeriliseks röökimiseks, oli muidugi piinlik ja ma katsusin kaua sellega midagi ette võtta. Kuni lõpuks lõin käega, leppisin Sohviga sellisena nagu ta oli ja üritustel hoidsin teda kas kontaktis ja tegevuses või kattega kaetud puuris või mis veel parem – autos. Isegi Helsingi MM-l õnnestus meil niimoodi ära käia, et Sohvi puhkas boksis meie oma autos:)
Minu ja Sohvi koostöö võistlustel hakkaski sujuma hetkest, kui ma õppisin teda võtma sellisena, nagu ta oli (närviline, kergesti erutuv, keskendumisraskustega ja üsna kergesti tüdinev), ei üritanud tema loomust muuta (mis oli niikuinii ette kaotatud lahing) ning õppisin temaga toime tulema arvestades kõiki tema kiiksusid:) Aga selle tarkuseni jõudmiseks kulus paraku enne aastaid…
2. mai 2004: Esimesel võistlusel Eestis. Kuigi ka kunagi varem olevat Eestis agilityvõistlusi toimunud, siis võib seda kuupäeva lugeda Eesti agility uuestisünniks, kuna sealtmaalt ei jäänud Eesti agilitys enam midagi soiku, vaid kõik on liikunud tõusvas joones. Suur tänu tollastele korraldajatele ja eestvedajatele!!!
Kuna aga see võistlus oli üks Eesti vähestest, siis sai ohtralt võistlemas käidud Lätis. 25.juuli 2004 Valmieras:
Lätlaste ülilihtne rõngalahendus:D
See foto on juba aastast 2005. See on tore meenutus sellest, kuidas Läti võistlustel oli alati võimalik joosta ka meeskondlikus arvestuses.
Kuna pilte on väga palju, siis sai enamik neist koondatud siia:
Sel ajal, mil Sohvi võistles, ei olnud meil veel eriti kombeks võistluseid jäädvustada, seega videomaterjali Sohvi võistluste kohta praktiliselt polegi.
Aga tänu Dagrisele on olemas Sohvi viimase võistluse videod:)
Kõigepealt agilityrada, mis tänu koerajuhi hooletusele lõppes disklafiga:
Ja seejärel ilus puhas hüpperada:
Ja kuna Sohvile väga meeldisid tunnelivõistluste rajad, kus tunnelile järgneb tunnel järgneb tunnel järgneb tunnel…, siis lisan siia ka paar sellist rada:
Ja veel üks äge tunnelirada( disklafist hoolimata) Aitäh, Ester, selle video eest!
Tänapäeval naudib Sohvi pensionipõlve, omab isiklikku kaisulammast (mängu) ning suudab täiesti edukalt elada ja jalutada koos pikalt vihatud koeratõu esindajaga, s.o. borderkolliga (päris).
Septembris on põhjust kirjutada veel ühest mulle väga olulisest tähtpäevast, aga sellest edaspidi…
9. sept. 2011
Suur Sinine Lekkiv Elevants
Kõige toreda kõrval, mis ühe borderikutsika kasvatamisega kaasas käib, on mind juba mitmeid kuid närinud mure Keili tervise pärast 😦 Keili aegajalt esineva “kontrollimatu lekke” müsteeriumisse on ühendatud jõududega katsunud selgust tuua nii Helena Trus Jüri Loomakliinikust kui ka Kristel Järvis Valdeku Väikeloomakliinikust, kes suunasid meid viimaks edasi Tartu Maaülikooli väikeloomakliinikusse. Kolmapäeval käisime seega Tartus kontrastainega röntgenpilte tegemas ja saime lõpuks diagnoosi – ektoopne ureeter. Maakeeli on Keilil kahest kusejuhast üks kinnitunud mitte päris sinna, kuhu peaks ja seetõttu voolab tal aegajalt uriin lihtsalt vaikselt välja, st. vahetevahel puudub kontroll pissimise üle. Seega ootab Keilit lähitulevikus ees väga peen operatsioon, mille käigus “voolik lahti ja seejärel õigesse kohta ühendatakse”. Positiivne on, et mitu kuud väldanud närvesööv “pissimissaaga” on lõpuks jõudnud konkreetse diagnoosini ja ma ei pea enam internetiavarustes tuhnides diletandina üritama koerale diagnoosi panna, jõudes pidevalt välja näiteks letaalse lõpuga neerupuudulikkuseni…:P
Ülipositiivne on, et kui “valestiühendatud voolik” välja arvata, on Keili igati terve ja rõõmus noorkoer.
Huvi korral saab Keili probleemi kohta juurde lugeda siit.
1. sept. 2011
27.08. Luige võistlus ja 29.08 Alen Marekovici seminar
Foto: Dagris Punder
Horvaatia kohtunikuhärra Alen Marekovici rajad olid väga huvitavad ja väljakutsuvad. Kui viimasel ajal on kohalikel võistlustel rajad pigem liiga lihtsad ja kiirused liiga lõdvad, siis siin oli rada tõeline sudoku (nagu üks mu õpilastest tabavalt ütles) ja kogu ettenähtud kruttimise kohta oli kiirus üsna ulmeline. Ka väga kiire koera puhul oli ideaalaega jõudmiseks vaja imeväikeste kaartega absoluutselt veatult läbitud rada.
Kuigi võistlus oli kahepäevane, panin Tuutu kirja vaid esimeseks päevaks.
Agilityrada:
Tõkkepulgad olid maksimumi, st. 45 cm peal ja Tuutu hüppas esimese pulga maha. Palaval suvel ja ebatiine koeraga ei ole me tõesti 45 cm harjutanud, nii et imestada pole midagi. Samas kõik teised pulgad jäid püsima. Pärast vaatasin, et start asetses kallaku peal ja koer tuli esimesele tõkkele ülesmäge, sel moel oli tõke koera jaoks veel kõrgemgi.
Ka hüppas Tuutu üllatuslikult üle poomikontakti, kus tuli 180 kraadi tagasi pöörata, aga ka seda võib rahus ajada suvise vähese treenimise kraesse – ükski koerale õpetatud asi ei jää ilma pistelise lisakinnistamiseta lõputult püsima, onju. Minu jaoks oli siiras üllatus kiigesooritus, kus Tuutu vahetult enne ülemist kontaktpinda kiigelt maha hüppas, aga ka siin on seletus olemas – see kontaktpind olid suht värskelt värvitud, millest andis kiige juures märku isegi minu nina, ilmselt tundus värske värvi hais Tuutule ootamatuna. Siiski hämmastav, mis kõik koera häirida võib 😛 Minu mõttepaus on videol kenasti näha. Poomi alla pandud tunnelite juures kaotasime ka veidi aega, seal tuli seoses Tuutu sirgest tunnelist väljapaikumisega enne järgmisesse tunnelisse saatmist liiga suur kaar. Hoolimata 3 raja- ja 3,75 sek ajaveaga lõppenud rajale olin Tuutuga väga rahul, ma ei tea küll kuidas konkurentide jooksud sujusid, aga vähemalt ei jäänud Tuutu kellesti enam sekundeid maha. Vigade arv viis meid 9. võistleja hulgas 6. kohale
Hüpperada:
Siin oli meil mitmeid segadusi, mis põhjustatud minu kahtlasest juhtimisest. Disklafi toonud tunneli case algas tegelikult juba peale slaalomit, kus ma ise liiga hoogsalt koera juurest ära järgmistele tõketele jooksin ja siis ennast täiesti valest kohast avastasin. Piisas paarist sammust vales suunas ja Tuutu lendaski tunnelisse. Väga hästi ja kaugelt töötav koer! 🙂
Üldkokkuvõttes oli see aga väga tore võistluspäev. Lisaks põnevale võistlusele oli palju toredat suhtlemist. Ühtlasi uuris bordercolliede kasvatajast-fanaatikust kohtunik Alen põhjalikult kohalikke bordereid ja nende hulgas ka Keilit:) Alen tutvus põhjalikult Keili sugupuuga ja tutvustas seda ka mulle 😛 Mis puutub aga Keili anatoomiasse ja arengusse, siis oli kena tõdeda, et nii kogemustega Aleni kui ka borderivallas diletandist minu diagnoos Keilile oli peajoontes sama.
Uuringud algasid laupäeval…
…ja tulemused said ilmsiks järgmisel päeval:)
Fotod: Kristel
Pühapäeval käisime niisama võistlusel hängimas ja RV võistlust vaatamas, esmaspäeval aga osalesin pealtvaatajana Alen Marekovici seminaril. Koolitus rõhus peaasjalikult asjaolule, et agilitys on väga tähtis kiirus:) Ja kuigi see kiirusevärk pole mingi uudis, oli siiski põnev, kuidas Alen oskas mõnda asja näidata hoopis teisest vaatenurgast. Väga tore ja värskendavalt motiveeriv koolitus!
Ja kui juba läks horvaatlaste kiitmiseks, siis on siinkohal sobilik tänada “Meie-Meest-Horvaatias” Alar Kivilot, kes mõnda aega tagasi meie Tuhala platsi külastas ja ühtlasi kuhjaga täitis oma lubaduse jagada oma teadmisi borderikutsika treenimise vallast. Meest sõnast… Aitäh, Alar!! Kõige olulisem info oli näha Tuffyt töötamas, tahan ka sellist tulemust:)
Keili & Tuffy
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 