27.08. Luige võistlus ja 29.08 Alen Marekovici seminar

1. sept. 2011

27.08. Luige võistlus ja 29.08 Alen Marekovici seminar

Foto: Dagris Punder

Horvaatia kohtunikuhärra Alen Marekovici rajad olid väga huvitavad ja väljakutsuvad. Kui viimasel ajal on kohalikel võistlustel rajad pigem liiga lihtsad  ja kiirused liiga lõdvad, siis siin oli rada tõeline sudoku (nagu üks mu õpilastest tabavalt ütles) ja kogu ettenähtud kruttimise kohta oli kiirus üsna ulmeline. Ka väga kiire koera puhul oli ideaalaega jõudmiseks vaja imeväikeste kaartega absoluutselt veatult läbitud rada.

Kuigi võistlus oli kahepäevane, panin Tuutu kirja vaid esimeseks päevaks.

Agilityrada:

Tõkkepulgad olid maksimumi, st. 45 cm peal ja Tuutu hüppas esimese pulga maha. Palaval suvel ja ebatiine koeraga ei ole me tõesti 45 cm harjutanud, nii et imestada pole midagi. Samas kõik teised pulgad jäid püsima. Pärast vaatasin, et start asetses kallaku peal ja koer tuli esimesele tõkkele ülesmäge, sel moel oli tõke koera jaoks veel kõrgemgi.

Ka hüppas Tuutu üllatuslikult üle poomikontakti, kus tuli 180 kraadi tagasi pöörata, aga ka seda võib rahus ajada suvise vähese treenimise kraesse – ükski koerale õpetatud asi ei jää ilma pistelise lisakinnistamiseta lõputult püsima, onju. Minu jaoks oli siiras üllatus kiigesooritus, kus Tuutu vahetult enne ülemist kontaktpinda kiigelt maha hüppas, aga ka siin on seletus olemas –  see kontaktpind olid suht värskelt värvitud, millest andis kiige juures märku isegi minu nina, ilmselt tundus värske värvi hais Tuutule ootamatuna. Siiski hämmastav, mis kõik koera häirida võib 😛  Minu mõttepaus on videol kenasti näha. Poomi alla pandud tunnelite juures kaotasime ka veidi aega, seal tuli seoses Tuutu sirgest tunnelist väljapaikumisega enne järgmisesse tunnelisse saatmist liiga suur kaar. Hoolimata 3 raja- ja 3,75 sek ajaveaga lõppenud rajale olin Tuutuga väga rahul, ma ei tea küll kuidas konkurentide jooksud sujusid, aga vähemalt ei jäänud Tuutu kellesti enam sekundeid maha.  Vigade arv viis meid 9. võistleja hulgas 6. kohale

Hüpperada:

Siin oli meil mitmeid segadusi, mis põhjustatud minu kahtlasest juhtimisest. Disklafi toonud tunneli case algas tegelikult juba peale slaalomit, kus ma ise liiga hoogsalt koera juurest ära järgmistele tõketele jooksin ja siis ennast täiesti valest kohast avastasin. Piisas paarist sammust vales suunas ja Tuutu lendaski tunnelisse. Väga hästi ja kaugelt töötav koer! 🙂

Üldkokkuvõttes oli see aga väga tore võistluspäev. Lisaks põnevale võistlusele oli palju toredat suhtlemist. Ühtlasi uuris bordercolliede kasvatajast-fanaatikust kohtunik  Alen põhjalikult kohalikke bordereid ja nende hulgas ka Keilit:) Alen tutvus põhjalikult Keili sugupuuga ja tutvustas seda ka mulle 😛 Mis puutub aga Keili anatoomiasse ja arengusse, siis  oli kena tõdeda, et nii kogemustega Aleni kui ka borderivallas diletandist minu diagnoos Keilile oli peajoontes sama.

Uuringud algasid laupäeval…

…ja tulemused said ilmsiks järgmisel päeval:)Fotod: Kristel

Pühapäeval käisime niisama võistlusel hängimas ja RV võistlust vaatamas, esmaspäeval aga osalesin pealtvaatajana Alen Marekovici seminaril. Koolitus rõhus peaasjalikult asjaolule, et agilitys on väga tähtis kiirus:) Ja kuigi see kiirusevärk pole mingi uudis, oli siiski põnev, kuidas Alen oskas mõnda asja näidata hoopis teisest vaatenurgast. Väga tore ja värskendavalt motiveeriv koolitus!

Ja kui juba läks horvaatlaste kiitmiseks, siis on siinkohal sobilik tänada “Meie-Meest-Horvaatias” Alar Kivilot, kes mõnda aega tagasi meie Tuhala platsi külastas ja ühtlasi kuhjaga täitis oma lubaduse jagada oma teadmisi borderikutsika treenimise vallast. Meest sõnast… Aitäh, Alar!! Kõige olulisem info oli näha Tuffyt töötamas, tahan ka sellist tulemust:)

Keili & Tuffy

Püsiviide