24.09. agilityvõistlus Tallinnas. We are back…

28. sept. 2011

24.09. agilityvõistlus Tallinnas. We are back…

Soome kohtuniku Kati Wala rajad olid mõnusalt nõudlikud, eriti agilityrajad. Ei mingit niisama kihutamist, sisuliselt iga paari tõkke järel tuli koera reguleerida. Lisaks olid radadel ka mitmed sellised kohad, mis paistsid lihtsalt otse joostavad, kuid niimoodi hooletult otse sattus lennukam koer kas valele tõkkele või tõkkest mööda.

“We are back” nr.1: Tagasi on Rakett-Tuutu ja Disklafi-Inga!!! (see viimane nimetus on tuletatud sarnaselt Baari-Madisele vms. :D). Seda, et Tuutu ebatiinus on möödas ja vorm taastunud, ma teadsin. Seda, et ta otsustab võistlustel joosta veel kiiremini kui trennis, ei teadnud…

1. agilityrada:

See rada läks rumala valedel alustel tehtud juhtimisvaliku nahka:( Peale A-d pikkushüppelt koera tunnelisse keeramiseks kasutasin valssi, aga kiire koera puhul, kes  eelmisel tõkkel võtab info järgmise tõkke kohta, on hiljaks jäänud valss kindlaim viis disklafi hankimiseks. Kusjuures ma mõtlesin rada õppides, et kasutan teist võtet, kuid siis nägin enamikku rada õppides valssimas ja mõtlesin, et “mina jõuan ju ka seda teha” IRW Kuigi ma tean ju ometi, et kõige tobedam, mida saab teha, on valida juhtimist teiste järgi (OK, peaaegu sama tobe on rajal olles muuta eelnevat juhtimisplaani). Loomulikult võttis Tuutu järgmiseks selle tõkke, kuhu minu lootusetult-hilinenud-valssi-tegev-kere näitas… Ka peale tunnelit olin lohakas ja Tuutu võttis veel ühe vale tõkke, mistõttu ei õnnestunudki mul päris õige nurga alt proovida väljakutsuvat tunnel-poom-tunnel kombinatsiooni. Selle nurga alt, kust meie seda tegime, õnnestus asi hästi. Aga peale poomi ja tunnelit jooksis mul juhe täiesti kokku…

2. agilityrada:

Kahjuks tekitasin disklafi juba peale teist tõket, surudes Tuutu oma liikumisega valele tõkkele:( Kuigi ma ju juba teadsin, millise kiirusega liikuva loomaga on tegemist…  Ka peale poomi tõmbasin koera liiga tugevasti kõrvale, jäin tõkkele saatmise käsuga hiljaks ja Tuutu lendas sinna, kuhu mina näitasin – okserisse. Peale A-d tõkete kombinatsioon, mida ma sel rajal kõige rohkem pelgasin, tuli meil aga ilma igasuguse vaevata välja.

Hüpperada:

Agilityradadega võrreldes oli see rada suisa lihtne. Aga ka siin olin ma mõnda aega rada õppimas “nagu teised”:P Kõigepealt õppisin ma raja algustõkkeid esimesest kuni teise tunnelini täpselt nii, nagu ma neid jooksin. Seejärel vaatasin (teiste pealt muidugi), et seda saab joosta ka jäädes tunneli ja tõkete vahele. Ja proovisin ka nii… Vähemalt oli mul oidu taibata, et sel moel liikudes on seljataha jääv tunnelisuu koerale suureks lõksuks, ka sattusin ma õppides pidevalt koera 5. tõkkele saatma mitte õigesti, vaid tõkke taha suruma. Raja õppimiseaeg sai juba otsa, kui võtsin vastu otsuse joosta tõkkeid nii, nagu kõige alguses olin õppinud ja mitte alluda massipsühhoosile… Kui ma siis veel mõnd minikoera nägingi koerajuhi selja tagant tunnelisse lipsamas, oli otsus küps. Noh, vähemalt SEE otsus oli õige. Slaalomisse saatsin Tuutu ise  jõhkralt viltu liikudes ja vahetult enne viimast tunnelit jäin ühtpidi ajahätta, samas aga ei mallanud koera korralikult oodata ja õiget tunneliava näidata. Brrr…

Kolme disklafiga võistlus seljataga, istusin ja mõtlesin veidi ja ei kulunudki väga kaua aega taipamaks, et meie suvine stabiilsus tulenes sellest, et Tuutu oli aeglasem ja sellevõrra lihtsam juhtida, iga koerajuhi vale otsus ja samm ei pruukinud kohe disklafiks vormistuda. Nüüd on Tuutu jälle omas sõiduvees ja mina ilmselgelt jännis…

“We are back” nr.2. Ma olin selle palava ja ebatiinusest nõretava suve jooksul juba unustanud, kui lahe on joosta motiveeritud lendspanjeliga:) See on tõesti LA-HE! Hoolimata kolmest disklafist (või äkki hoopis just tänu neile) olen ma väga motiveeritud ja tuleviku suhtes põnevil. Päris ausalt öeldes kadus mul peale aastatagust MM-l käiku siht silme eest ära. Kuni sinnamaani olin sihiteadlikult Tuutut treeninud, klasse vahetanud, saavutanud AG CH tiitli,  sattunud “rohelise” koeraga MM-i meeskonda ja seal ka käinud. Käidud, ja edasi…?

Sattusin kord lehest lugema omakülamehe Aivar Pohlaku arvamust ühe eesti jalgpalluri kohta:”… temal kadus välismaale pääsemisega siht silme eest ära, edasiliikumiseks on vaja, et ta teeks endale selgeks, miks ta jalgpalli mängib.” Selle lause mõte oli täpselt nagu mulle suunatud. Ma olen aasta jooksul koolitustel ja ka ise tuhnides-lugedes-vaadates saanud kõvasti targemaks, seega on mul olemas päris hea pagas saamaks kõvasti paremaks koerajuhiks. Mul on väga hea ja juba päris kogenud koer. Aga mul on puudunud väga tähtis asi: siht ja eesmärk, milleks treenida. Ja uue koera võtmine kallutab paratamatult alati kaalukausi uue tulija poole…

See võistlus, õigemini see, kui innukalt Tuutu jooksis, loksutas kõik paika. On siht ja eesmärk ja meil on loodetavasti koos ees veel palju-palju toredaid ja üha paremaid agilityaastaid. Ja koera hormoonidemöllu võib alati reguleerida viisil “pole hormoone, pole probleemi…” Nüüd tuleb mul vaid paari järgneva kuu jooksul välja mõelda, kas ja millal peaks Tuutul, kes muuhulgas on väga ilus oma tõu esindaja, olema ka järelkasvu. Seda enam, et mitmeid Tuutu-fännidest kutsikatahtjaid on ootel.

Suvine meenutus Pärnu võistluselt:) Foto: Tuuli Kauer

Püsiviide