Taastusravila

19. okt. 2011

Taastusravila

Keili kusejuha korrigeerimise operatsioonist on tänaseks möödas täpselt nädal. Esimestel päevadel peale oppi tegi opihaav Keilile silmanähtavalt haiget ja tema vagusalt puuris pidamisega polnud mingit kunsti, nüüdseks on aga koeral silmnähtavalt hea ja järjest parem olla ning ta protesteerib üha enam karjuva ebaõigluse vastu, kus  aktiivne noorloom peab enamuse ajast torbik peas puuris istuma. Usun, et kümnendaks päevaks, mis peaks olema 24h torbikukandmise päevade loetelus see kõige viimane, hakkab Keilil lihtsalt kõrvadest suitsu välja ajama…:) Kuna ta aga oma haava vastu enam üldse huvi ei tunne, siis tegelikult saab loom vahepeal ka ilma selle va vastiku plastkraeta olla, hoolika valve all muidugi. Ja jalutuskäigudki pikenevad.

Seega Keili taastub lõikusest ja haavad paranevad, opi edukus selgub tegelikkuses aga alles umbes kuu aja pärast, seega kaasaelajatel tuleb jätkuvalt pöidlaid peos hoida…

Ka vaese Tuutuga juhtus vahepeal olmeõnnetus, mis põhjustas ühe sabalüli murru.  Sellest intsidendist on tänaseks möödas peaaegu 3 nädalat ning Tuutu ise arvab ammu, et kõik on korras ja unustatud ja et saba liputades võib sellega hoogsalt vastu seinu kolkida. Sunnitud trennipaus on seega läbi, ainult slaalomist hoiame veel nädalajagu eemale (hämmastav, millist tööd teeb slaalomis tegelikult koera saba:) ). Kurb, et kauaoodatud novembrikuine Tartu võistlus toimub loomakliiniku maneežis, kui seal on liiv sama vähe kastetud kui viimasel võistlusel, siis sinna me sumpama ei lähe.

Püsiviide