Mida kõike nad ei teeks…

21. okt. 2011

Mida kõike nad ei teeks…

Sel aastal elasin ma agility MM-le kaasa vaid läbi arvutiekraani ning põnevusest puudu ei tulnud. Otseülekandest oli näha sportlaste tegevus stardist kuni finišini. Kohapeal käinud ja rohkem näinud isikutelt on kuulda olnud ka muid muljeid, muuhulgas ka kuulsa Sloveenia agilitytähe ebaviisakas lahkumine vahetult peale oma meeskonnajooksu sooritust,  mistõttu jäi tal kaasa elamata oma tiimikaaslastele. Jutt käib siis loomulikult Silvia Trkmanist ja SIIN on muuhulgas ka tema selgitus juhtunule. Minul oli seda postitust ütlemata südantsoojendav lugeda, sest olles   Silvia vana kodulehe korduvalt otsast otsani läbi töötanud ja peaaegu et pähe õppinud, olles kodulehe kaudu tutvunud ka kõigi Silvia koerte ning nende iseloomudega ning uskudes aru saavat, kuidas Silvia oma koeri koolitab, nendega suhtleb ning millised on tema prioriteedid, tundus mulle MM-il juhtunust kuuldes, et tegu polnud mitte mühakliku staaritsemisega, vaid et koerajuht tormaski hallist välja premeerima omaenda neljajalgset tiimikaaslast, kellega ta on koostööd teinud üle kümne aasta ning loodetavasti jätkub see koostöö veel aastaid…

Seesama Silvia värske postitus tuli mulle meelde ka tänases trennis, kus sümpaatne, kuid kaugeltki mitte sportvormis olev püüdlik neljajalgne poomi alguses komistas ja halenaljakalt poomile potsatas, ühed jalad ühel ja teised teisel pool rippu. Õnneks koer ilmselt eriti haiget ei saanud, sest tuju ta sellest intsidendist rikkuda ei lasknud ning  peale seda, kui ta poomilt maha aidati, kepsutas õnnelikult edasi:) See koer teeb agilityt mitte seepärast, et ta jubedalt fännab hüppamist ja muid tõkkeid, vaid seepärast, et talle kohutavalt meeldib, kui tema omanik temaga midagi koos teeb ning selle koostegemise nimel ta on valmis hüppama (mis siis, et see on talle raske), ronima, slaalomis väänlema, kiigel kolistama jne. jne. Mul on siiani silme ees pilt sellest armsast karvikust usaldavalt poomil ootamas, et mis nüüd edasi saab…

Tulles aga tagasi  MM-i juurde, siis mina mõistan Silviat, eriti mis puutub sellesse, et ta lahkub (eriti oma aravõitu Bu’ga)  MM-l areenilt niipea ja nii kiiresti, kui võimalik. Ärgu nüüd keegi järgnevast jumala eest välja lugegu, et ma end Silviaga ja oma spanjelit tema tippkoertega võrdlen, kuid ma usun aimavat, mida ta tunneb, sest ka mina lahkusin eelmisel aastal MM-il saalist nii ruttu, kui võimalik, sest ka Tuutu kartis seda melu kohutavalt. Lahkusin ja premeerisin ja jalutasin ja rääkisin talle korduvalt ja korduvalt, milline vinge spanjel ta on, et mind sedavõrd usaldas, et ta seal saalis koos minuga oli ja jooksis. Ja isegi kui ma talle seda sõnades ei rääkinud (mis iseenesest olekski ju mõttetu, eksole), siis kiirgas see kogu minu olekust, Tuutuga suhtlusest ja Tuutusse suhtumisest. Ja mis kõige tähtsam, ma tõesti mõtlesin kõike seda, mida siin praegu väljendada püüan – koertele ei saa valetada…:)

Ka tavaelus avastan ma aegajalt, et Tuutu suudab mingites temale hirmutavates situatsioonides hakkama saada tänu sellele, et ta usaldab mind. Keili samuti. Ja ka minu teised koerad. See on liigutav ja just see on see eriline suhe, mida ma  inimese ja looma vahel hindan. Tuutu ei ole neis hirmutavates olukordades mitte seetõttu, et ma olen teda treeninud mulle järgnema või paigal püsima, tulgu ümber või veeuputus (sest ma ei ole teda iial niimoodi treeninud), vaid just usalduse najal.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan, on see, et me kipume tihtilugu unustama, milliseid väiksemaid või suuremaid kangelastegusid meie (eriti noored ja kogenematud) neljajalgsed sooritavad, ületades poomi või kiike, sooritades ebamugavat slaalomit, läbides harjumatult tumedat ja seetõttu pimedat tunnelit, võisteldes võõral platsil ja tundmatutel takistustel jne. Kui tihti läheb inimese fookus paigast, nähes vaid seda, kus koer tegi vea või mida ta ei teinud, selle asemel et märgata kõike seda, mida koer tegi ja kuivõrd end ületas. Ei saa olla nii, et eriti vingelt kiidame oma koera alles siis, kui ta on midagi meile olulist võitnud, vaid me peame oma koeri iga nende väiksemagi trennisaavutuse puhul kiitma nii, nagu oleksime äsja võitnud MM-i 🙂

Püsiviide