30. nov. 2011
26.11 agilityvõistlus Purina Hallis, Helsingis
Ja saigi lõpuks teoks minu unistus Soomemaal agilityvõistlusel käppa proovida:)
Juba septembris panin silma 26.11 võistlusele peale, sest mis saab olla veel parem, kui võistlus A3-le, kus ühel päeval osalevad vaid mini ja midi klassid ning veel sellises kenas järjekorras, et kõigepealt jooksevad minid oma 4 jooksu ja siis midid (maksid kui kõige osalejaterohkem klass võistles pühapäeval). Ei mingit ööbimisvajadust, hommikul esimese laevaga Helsingisse, kiirustamata võistluspaika ja õhtul viimase laevaga tagasi… peaaegu, nagu käiks Tartus võistlusel või nii:) Lisaks sai veel ka Kristina ja Joker kampa meelitatud, nii et ka hea seltskond võitluskaaslaste näol oli garanteeritud.
Olen varem korra Purina Hallist korra nö. läbi astunud, seega koht päris tundmatu ei olnud, aga seekord sai siis tõsisemat vaatlustööd tehtud. Välistemperatuuril kuid suur hall, ohtralt ruumi nii võistusväljaku kui ka muu tarvis. Avar suur soe kohvik, avarad soojad WC-d koos sooja veega, väike, aga väga soe ruum koerte hoidmiseks ning ka külmas hallis sees olid kohvikuesise terrassi kohal võimsad soojakiirgurid (algul ei saanud ma aru, mis rahvas kõik sinna terrassiserva troppi koondus). Ja kõigi nende ruumide kohal avar rõdu, kust avanes üle platsi ideaalne vaade. Lisaks vedas meil roppumoodi ilmaga, mis oli novembrilõpu kohta erakordselt mahe, paari soojakraadi ja kohatise päikesepaistega. Ja mis kõige tähtsam, me saime Soomes käidud enne koleda tormi saabumist 😀
Helsingis laevalt maha sõites taipasime kohe, et tegu on tõelise agilitymaa ja tõsiseltvõetava võistlusega, sest alustuseks tuli juba sadamast väljasõidul läbida tervise- ja dopingukontroll plasttorusse puhumise näol 😛
Võistlusel oli kavas hüpperada, 2 agilityrada ja lõpetuseks jälle hüpperada. Kohtunikuks oli Haapsalu võistluselt tuttav Henri Luomala ja meie esimene rada osutus samaks, millega minikoerad lõpetasid ning vajadus minna rada õppima ilmnes kuidagi ootamatult. Lihtsalt kui viimane mini lõpetas, siis paiskus trobikond võistlejaid rajale õppima ja nende saateks teadustati ka valjuhääldist, et nüüd tutvuvadki rajaga midid. Meil Kristinaga läks seetõttu platsile jõudmisega veidi aega, aga õnneks olime eelnevalt rõdult “pealtvaates” rajaga juba tuttavad ning mitmeid nähtud minide juhtimisvõtteidki läbi arutanud. Kiire oli ka seetõttu, et Joker oli stardijärjekorras teine (hiljem selgus, et lausa esimene). Tuutu oli ca 30 midikoera seas viimaste hulgas startimas.
1. hüpperada:
Raja alguse esimesed 4 tõket lahendasin kokkuvõttes jaburalt. Tegelikult oleks see küll hea lahendus olnud, kui ma oleks selle ka õigesti ellu viinud, aga läksin teisele tõkkele liiga lähedale ja jäin 3. -nda taha hiljaks. Miks ma sinna 3.-nda taha üldse ronisin, selle asemel et valssi teha, oli seetõttu, et enamik nähtud minikoeri lendas valsiga 3.-ndast tõkkest suht kaugele ja kaotas seal kaart tehes aega. Ei olnud ilus rada, mina olin juhtides närvis, igal pool oli liiga palju liiga pikki käsi, samas ootasin mõnes kohas Tuutu liiga kaua ja andsin sellega ähmast infot, sellest siis ka see tõrge. Tuutu oli aga väga innukas ja vigises erutusest.
2. agilityrada:
See rada oli meile nagu loodud. Algul sai sirge peal hoo sisse ning poomilt 90 kraadist mahakeeramist koos ees peibutava tunneliga ma ei kartnud, sest trennis on viimastel kuudel saanud igasugu poppe keeramisi meenutatud ja Tuutu ilusad jooksukontaktid püsivad ikka ilusad, kui vaid mina lollusi ei tee. Plaanisin joosta poomile järgneva tõkke taha, sest see ongi meie puhul ainuvõimalik lahendus. Mõtlesin tükk aega, kas teha seal pimepööret või valssida, õppisin pimepöördega, hiljem raja kõrval otsustasin siiski valsi kasuks, aga rajal läks plaan B meelest, jäin vaatama, et Tuutu ikka poomi kenasti lõpetaks, valss ununes, pimepöördega jäin loomulikult hiljaks ning ilusasti on näha, kuidas minu keha näitabki koerale suunda müüri poole. Ühesõnaga, Tuut jooksis õigest tõkkest mööda ning võttis selle valelt poolt. Disklafi saabudes minu algelinegi juhtimine lagunes, tunneli ja kiige vahel plaanitud sundvalss oli nii õudne, et võehh kohe:(
3. agilityrada:
Eelmine disklaf mõjus mulle pingetmaandavalt, aga seda rada oli kuidagi raskem meelde jätta, samuti tundus rada eelmisest keerukam. Kuid ilmselt ongi parem joosta rada, mis tundub keeruline, siis pingutan rohkem. Tõkkel peale kiike ei meenunud mulle millegipärast juba õppides, et kui jätan Tuutu 360-kraadisel pöördel vastaskäega aitamata, siis juhtub täpselt nii nagu juhtuski:) Ehk siis Tuut läks ümber teise tiiva, aga õnneks sain olukorra päästetud, kuid sealt tuli meile 3-4 väärtuslikku sekundit ajakadu. Sellega, et ta tunnelist väljudes üsna kaugele paiskub, oli arvestanud, sest nii tegi enamik koeri. Kuna peale poomi oli vaja koera teisele poole tõketele suruda, siis näitasin poomi ära ja panin jooksu, vaatamata, kas koer ka poomi leiab. Kontakt oli jälle imeilus ja kiire ja Tuutu üliinnukas.
4. hüpperada:
Siin oli Tuutu alguses ootuspäraselt aeglane, sest samal päeval 4 rada on talle siiski veidi liig. Eelmise raja näitel olin targem ja peale kotti tulnud 360 -kraadist pööret aitasin ilusti vastaskäega. Toimis:) Ja ka Tuutu muutus sealmaalt reipaks ja kiireks, kahju, et mina õige pea kõik ära vussisin, veidi liiga hoogsat liikumist, veidi liiga pikka kätt… ja disklaf oligi olemas.
Protokolle pole korraldajaklubi veel üles riputanud, seega tulemused kohapealse protokolli ja võistlusraamatu kohaselt on järgmised:
1. D hüpperada – 5 rajaviga + 0,78 ajaviga ja 16. koht (31. osalejat)
3. B agilityrada puhas rada ja 7. koht (28.osalejat)
Kogemus oli aga just selline, nagu ma olin oodanud. Eks ka Soomes on võistlemas igasugu võistluspaare, kiireid ja mitte nii kiireid, osavaid ja mitte nii osavaid, aga igal juhul on nii suurearvulises seltskonnas võistelda väga põnev ja virgutav. Lisaks on ikkagi tegemist vinge agilitymaaga, kus kogu see agility- ja üldse koeramiskultuur on väga arenenud.
Rubriik “Esimene mulje on kõige tugevam” ehk silmatorganud erinevused:
* kohtunik kõnet ei pea. Niipea, kui rajamõõtja on oma mõõdurattaga finišeerunud, kappavad võistlejad rada õppima. Raja pikkus ja ideaalaega hõigatakse valjuhääldist järgi, nagu ka ilmne tõsiasi, et nüüd tutvuvad midid vms.
*raja õppimisel mõnda kohta mõtisklema jäädes tajusin, et keskenunud kaasvõistlejad trambivad minust läbi. Enamik liikus rada õppides ühtlases kiires tempos ja kui keegi rivis jäi mämmama, ajas see rivikorra sassi ja veidi pahuraks:) Sellist troppis arutlemist, nagu meil tavaliselt tõketepusa juures toimub, ei esinenud isegi ca 30 võistleja puhul.
*disklafi korral joosti kas viga parandamata edasi või korjati peale nt. kontaktpinna parandust end ja koera kähku platsilt ära (see on see, mida mitmed Soome kohtunikud on meilgi juurutada püüdnud ning mis on mõningast pahameelt tekitanud). Ma tõesti ei märganud, et see oleks koertele kuidagi frustreerivalt mõjunud, sest parandati, kiideti koera ning otsemat teed mööda tuldi enamaltjaolt reipalt finišisse. Igal juhul tagas see võistluse kiire kulgemise.
Minu isiklik suurim avastus oli, et hoolimata sellest, et viimastel kuudel on Tuutu väga kiire ja trennis laabub mul juhtimisel enamasti kõik imeilusti, siis võistlusolukorras olen ilmselgelt mina meie tandemi nõrgim lüli ning kogu adekvaatne trenniliikumine kaob, asendudes taas närvilise rapsimise ja nurgelise jõnksadi-jõnksadi liikumisega. Aga eks probleemi tuvastamine ole juba väike võit, nüüd tuleb vaid probleemi endaga tegelema asuda. Ja jah, otse loomulikult lähen ma esimesel sobival võimalusel jälle Soome võistlema:)
24. nov. 2011
Keili 9-kuune
15.novembril sai Keili 9-kuuseks.
Väike näide 9-kuuse borderipubeka agilitypagasist:
Loomulikult harjutame ka jooksukontakte. Vahepeal jäi Keilil “haiguslehe” tõttu plangumajandus soiku. Tänaseks aga püüame igal sobival võimalusel planku harjutada ja sobiv võimalus on see, kui mul on kaks abilist lisaks endale appi võtta – üks viskab eespool palli ja teine klikib kõrvalt. Vahepeal sai palli asemel kasutatud maiust, sest Keilile tundus mõte, et preemia võiks tulla kusagilt mujalt kui minu käest, väga võõrana. Videol töötab Keili peale maiusesessioone esmakordselt jälle palliga (mitte-jooksukontakti-fännid võivad selle video vabalt vaatamata jätta – see on tõesti väga igav 😉 )
9. nov. 2011
Alusbaas on kõige alus
Sel sügisel on mitu atesteeritud agility koolitajaks pürgijat palunud minult võimalust sooritada oma stažeerimist minu juures. Üks neist avaldas soovi näha minu algajate trenne, et saada vastust küsimusele, kuidas alustada ja mida päris algajatega teha. Kuna tegemist ei ole riikliku tähtsusega saladusega, siis mõtlesin, et kirjutan sellest ka siin. Loodetavasti on kellelgi sellest kasu.
Esiteks on kogu minu koolitus positiivne ja üles ehitatud sellele, et koeral/kutsikal ülesanded õnnestuvad. Ma kasutan palju klikkerit ja ka siis, kui ma seda ei kasuta, toimub koera jaoks õppeprotsess klikkerkoolituse põhimõtteid järgides. See meetod annab koertele enesekindluse ja julguse mõelda/pakkuda tegevusi. Ainult enesekindel koer julgeb agilityrajal ennastunustavalt joosta.
Ma ei tõsta ühtki kriteeriumit enne, kui koeral pole eelmine selge sel moel, millisena ma näen ideaalse lõppsoorituse osasooritust. Väga lihtne näide: kui koeral puudub näiteks oskus ükskõik milliselt käelt iseseisvalt kõverasse tunnelisse söösta, siis mis mõtet on asetada tunnelit eelnevate tõkete suhtes koera jaoks raske nurga alla vms. Või kui koeral pole selge slaalomi sooritus, siis milleks raskendada sisenemisnurka. Liiga kiiresti kriteeriumit tõstes (maakeeli: harjutust liiga kiiresti raskemaks tehes või lisades mitu uut aspekti korraga) ei saa koer enam aru, mida temalt tahetakse, muutub murelikuks ja murelik koer ei ole agilitys ei motiveeritud, iseseisev ega ka kiire! Eelneva tunnelinäite puhul on tulemuseks koer, kes ei julge iseseisvalt tunnelisse tormata, vaid iga vähegi raskema variandi puhul jääb kõheldes ootama, et koerajuht tunnelisuhu kaasa jookseb ja koera korduvalt veenab, et sinna on tõesti vaja sisse minna.
MOTIVATSIOON ON KÕIGE ALUS, seda teavad ja kordavad kõik, kes koolitusega tegelevad. Aga millegipärast ei kuku koerte motivatsiooni tõstmine ja hoidmine kõigil alati välja. Tõenäoliselt on asi ka selles, et niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi, milline üks motiveeritud koer välja näeb. Mõnele ehk piisab, kui koer soostub maiusega peibutades kuidagiviisi vupsaki-vupsaki üle takistuste kolpsama – et näed, midagi ju teeb, järelikult on motiveeritud… Minu jaoks on motiveeritud koer agilitys selline, kes innukalt ootab harjutuse algust ning kes teeb ükskõik millist takistust või treenitusele vastavat takistuste kombinatsiooni, pannes endast välja viimast. Loomulikult on mõned koeratõud ja isendid agility jaoks sobivamad ning naudivad kogu treeningprotsessi rohkem, kuid pole midagi lahedamat, kui erutusest vigisev ülimotiveeritud šoti terjer, kes oma olematutel jalgadel sajakahekümnega rada sibab:) Ja pole midagi kurvemat, kui perspektiivne ja kõigi eeldustega spetsiaalselt agility jaoks võetud kutsikas, kes oskamatu, alamotiveeritud ja liigraske treeninguga untsu on keeratud…
Kõige alus on TÕKETELE ORIENTEERITUS ja ISESEISEV SOORITUS. Kui selle saavutamine võtab aega mitmeid kuid, siis teeme me seda mitmeid kuid. Kui vaja, teeme kauemgi, sest see on iseseisva ja kiire takistuste sooritamise alus. Lihtviisiliselt lähendab see seda, et mitmeid kuid on mul algajate trennis kasutusel vaid kõige lihtsamad takistused – hüppetõkked ja tunnelid. Nendega saab palju korda saata ja nendega on väga lõbus! Ja muidugi saab nendega tõsta motivatsiooni ja kiirust. Väga mugav!
VISIOON ja EESMÄRGISTATUS. Iga erineva takistuse juures on vaja omada ettekujutust, milline peab lõpptulemus (takistuse sooritus) välja nägema ning kogu õppeprotsessi osasooritused teenivad lõppeesmärki. Eelduseks on muidugi see, et endale tuleb algusest lõpuni selgeks teha (ette kujutada), kuidas õppeprotsess välja näeb. Ja siis selle juurde ka jääda, st. ilma olulise vajaduseta ei ole kohe esimeste raskuste ilmnedes vaja paaniliselt asuda uut õppemeetodit otsima. Ma ei kasuta ühtki meetodit või tehnikat ilma, et ma sellest aru saaksin ja selle sisse usuksin. Ja kui ma juba aru saan ja usaldan, siis see ka toimib:)
Ah et millal ma siis juhtimisvõtteid õpetan ja radu püsti panen? Hiljem, palju hiljem… siis, kui korralik alusbaas on loodud.
Ma usun, et paljud arvavad, et minul on treenerina vedanud ja minu õpilastel on vedanud, et neile on lihtsalt sattunud kiired ja ägedad koerad, kelledest silmapaistvamad tuiskavad üle ja läbi takistuste nagu nool. Väga sageli arvatakse, et kõik on kinni koera eeldustes, tegelikult on aga eeldustele lisaks vaja teha väga palju ja väga kannatlikku arukat tööd, nii trennis kui ka koera igapäevaelus. Ja kui kõik on tehtud õigesti, siis ei paista lõpptulemuses välja ei õppeprotsessis ette tulnud raskused ega ka koera võimalikud iseloomu- või arengukiiksud. Seega ma arvan, et mul on eelkõige vedanud oma kahejalgsete õpilastega, kes mind usaldavad ja kuigi kõik ei pruugi alati olla lihtne, olen ma neile südamest tänulik ja samas oma suurest vastutusest teadlik!!
Lõpetuseks aga illustreeriv näide sellest, kuidas vahel tuleb olla lihtsalt loov ja mõelda “outside the box” ehk näide rubriigist “Tegin peedist pesumasinale trumli”:D Trennis oli vaja ebakindlale ja võõraid pelgavale noorloomale õpetada rõngast. Kuna meie rõngast on väga raske ja tülikas madalamale lasta, koer enda lähedal ühkti abilist ei talunud ja rõngas ise tundus väga kahtlane ja kole, siis tuli rõngaõpe lammutada koerale “söödavateks” osadeks. Kõigepealt õpetas perenaine ta hüppama läbi kokkupakitud Royal Canini tunneli, mis oli sel moel üsna rõnga moodi. Perenaine hoidis ise rõngast kinni. Kui see selge, tuli õpetada koer hüppama läbi improviseeritud tunnel-rõnga nii, et perenaine enam sealt kinni ei hoia ja pääseb ka liikuma. Kuna rõnga külge polnud koera umbusu tõttu võimalik lülitada ühtki abilist, tuli kasutada aju. Tulemus sai järgmine:
Kui koer sellest kaadervärgist kindlat läbi hüppas ja nii mitmes trennis, lisasin mõlemale poole kõigepealt müüri postid ning kui koerake ka sellega harjus, sai püstitatud allnähtav taies:
Koerale tuttava tunneli sidusime nööriga tavalise rõnga külge, lisasime tuttavad müüripostid ja tunnelikoti rõnga allossa ning Voila! , valmis ta oligi:) Neljajalgne patsient vahet ei teinud ja kui ta imestaski, siis õige väheke. No ja edasi oli juba lihtne: kõigepealt eemaldasin päris rõnga küljest tunnel-rõnga, siis rõnga alt tunnelikoti, siis välimise müüriposti ja lõpuks selle müüriposti, mis jäi koera ja koerajuhi vahele. Igas etapis tegi koer mitu kinnistavat treeningut. Ja tehtud saigi!
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 