Alusbaas on kõige alus

9. nov. 2011

Alusbaas on kõige alus

Sel sügisel on mitu atesteeritud agility koolitajaks pürgijat palunud minult võimalust sooritada oma stažeerimist minu juures. Üks neist avaldas soovi näha minu algajate trenne, et saada vastust küsimusele, kuidas alustada ja mida päris algajatega teha. Kuna tegemist ei ole riikliku tähtsusega saladusega, siis mõtlesin, et kirjutan sellest ka siin. Loodetavasti on kellelgi sellest kasu.

Esiteks on kogu minu koolitus positiivne ja üles ehitatud sellele, et koeral/kutsikal ülesanded õnnestuvad. Ma kasutan palju klikkerit ja ka siis, kui ma seda ei kasuta, toimub koera jaoks õppeprotsess klikkerkoolituse põhimõtteid järgides. See meetod annab koertele enesekindluse ja julguse mõelda/pakkuda tegevusi. Ainult enesekindel koer julgeb agilityrajal ennastunustavalt joosta.

Ma ei tõsta ühtki kriteeriumit enne, kui koeral pole eelmine selge sel moel, millisena ma näen ideaalse lõppsoorituse osasooritust.  Väga lihtne näide: kui koeral puudub näiteks oskus ükskõik milliselt käelt iseseisvalt kõverasse tunnelisse söösta, siis mis mõtet on asetada tunnelit eelnevate tõkete suhtes koera jaoks raske nurga alla vms. Või kui koeral pole selge slaalomi sooritus, siis milleks raskendada sisenemisnurka. Liiga kiiresti kriteeriumit tõstes (maakeeli: harjutust liiga kiiresti raskemaks tehes või lisades mitu uut aspekti korraga) ei saa koer enam aru, mida temalt tahetakse, muutub murelikuks ja murelik koer ei ole agilitys ei motiveeritud, iseseisev ega ka kiire! Eelneva tunnelinäite puhul on tulemuseks koer, kes ei julge iseseisvalt tunnelisse tormata, vaid iga vähegi raskema variandi puhul jääb kõheldes ootama, et koerajuht tunnelisuhu kaasa jookseb ja koera korduvalt veenab, et sinna on tõesti vaja sisse minna.

MOTIVATSIOON ON KÕIGE ALUS, seda teavad ja kordavad kõik, kes koolitusega tegelevad. Aga millegipärast ei kuku koerte motivatsiooni tõstmine ja hoidmine kõigil alati välja. Tõenäoliselt on asi ka selles, et niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi, milline üks motiveeritud koer välja näeb. Mõnele ehk piisab, kui koer soostub maiusega peibutades kuidagiviisi vupsaki-vupsaki üle takistuste kolpsama – et näed, midagi ju teeb, järelikult on motiveeritud… Minu jaoks on motiveeritud koer agilitys selline, kes innukalt ootab harjutuse algust ning kes teeb ükskõik millist takistust või treenitusele vastavat takistuste kombinatsiooni, pannes endast välja viimast. Loomulikult on mõned koeratõud ja isendid agility jaoks sobivamad ning naudivad kogu treeningprotsessi rohkem, kuid pole midagi lahedamat, kui erutusest vigisev ülimotiveeritud šoti terjer, kes oma olematutel jalgadel sajakahekümnega rada sibab:) Ja pole midagi kurvemat, kui perspektiivne ja kõigi eeldustega spetsiaalselt agility jaoks võetud kutsikas, kes oskamatu, alamotiveeritud ja liigraske treeninguga untsu on keeratud…

Kõige alus on TÕKETELE ORIENTEERITUS ja ISESEISEV SOORITUS. Kui selle saavutamine võtab aega mitmeid kuid, siis teeme me seda mitmeid kuid. Kui vaja, teeme kauemgi, sest see on iseseisva ja kiire takistuste sooritamise alus. Lihtviisiliselt lähendab see seda, et mitmeid kuid on mul algajate trennis kasutusel vaid kõige lihtsamad takistused – hüppetõkked ja tunnelid. Nendega saab palju korda saata ja nendega on väga lõbus! Ja muidugi saab nendega tõsta motivatsiooni ja kiirust. Väga mugav!

VISIOON ja EESMÄRGISTATUS. Iga erineva takistuse juures on vaja omada ettekujutust, milline peab lõpptulemus (takistuse sooritus) välja nägema ning kogu õppeprotsessi osasooritused teenivad lõppeesmärki. Eelduseks on muidugi see, et endale tuleb algusest lõpuni selgeks teha (ette kujutada), kuidas  õppeprotsess välja näeb. Ja siis selle juurde ka jääda, st. ilma olulise vajaduseta ei ole kohe esimeste raskuste ilmnedes vaja paaniliselt asuda uut õppemeetodit otsima. Ma ei kasuta ühtki meetodit või tehnikat ilma, et ma sellest aru saaksin ja selle sisse usuksin. Ja kui ma juba aru saan ja usaldan, siis see ka toimib:)

Ah et millal ma  siis juhtimisvõtteid õpetan ja radu püsti panen? Hiljem, palju hiljem… siis, kui korralik alusbaas on loodud.

Ma usun, et paljud arvavad, et minul on treenerina vedanud ja minu õpilastel on vedanud, et neile on lihtsalt sattunud kiired ja ägedad koerad, kelledest silmapaistvamad tuiskavad üle ja läbi takistuste nagu nool. Väga sageli arvatakse, et kõik on kinni koera eeldustes, tegelikult on aga eeldustele lisaks vaja teha väga palju ja väga kannatlikku arukat tööd, nii trennis kui ka koera igapäevaelus.  Ja kui kõik on tehtud õigesti, siis ei paista lõpptulemuses välja ei õppeprotsessis ette tulnud raskused ega ka koera võimalikud iseloomu- või arengukiiksud. Seega ma arvan, et mul on eelkõige vedanud oma kahejalgsete õpilastega, kes mind usaldavad ja kuigi kõik ei pruugi  alati olla lihtne, olen ma neile südamest tänulik ja samas oma suurest vastutusest teadlik!!

Lõpetuseks aga illustreeriv näide sellest, kuidas vahel tuleb olla lihtsalt loov ja mõelda “outside the box” ehk näide rubriigist “Tegin peedist pesumasinale trumli”:D Trennis oli vaja ebakindlale ja võõraid pelgavale noorloomale õpetada rõngast. Kuna meie rõngast on väga raske ja tülikas madalamale lasta, koer enda lähedal ühkti abilist ei talunud ja rõngas ise tundus väga kahtlane ja kole, siis tuli rõngaõpe lammutada koerale “söödavateks” osadeks. Kõigepealt õpetas perenaine ta hüppama läbi kokkupakitud Royal Canini tunneli, mis oli sel moel üsna rõnga moodi. Perenaine hoidis ise rõngast kinni. Kui see selge, tuli õpetada koer hüppama läbi improviseeritud tunnel-rõnga nii, et perenaine enam sealt kinni ei hoia ja pääseb ka liikuma. Kuna rõnga külge polnud koera umbusu tõttu võimalik lülitada ühtki abilist, tuli kasutada aju. Tulemus sai järgmine:

Kui koer sellest kaadervärgist kindlat läbi hüppas ja nii mitmes trennis, lisasin mõlemale poole kõigepealt müüri postid ning kui koerake ka sellega harjus, sai  püstitatud allnähtav taies:

Koerale tuttava tunneli sidusime nööriga tavalise rõnga külge, lisasime tuttavad müüripostid ja tunnelikoti rõnga allossa ning Voila! , valmis ta oligi:) Neljajalgne patsient vahet ei teinud ja kui ta imestaski, siis õige väheke. No ja edasi oli juba lihtne: kõigepealt eemaldasin päris rõnga küljest tunnel-rõnga, siis rõnga alt tunnelikoti, siis välimise müüriposti ja lõpuks selle müüriposti, mis jäi koera ja koerajuhi vahele.  Igas etapis tegi koer mitu kinnistavat treeningut. Ja tehtud saigi!

Püsiviide